Erakondade esinumbrid europarlamendi valimistel: (vasakult ülevalt) Andrus Ansip (Reformierakond), Marina Kaljurand (SDE), Lauri Hussar (Eesti 200), Riho Terras (Isamaa), Yana Toom (Keskerakond), Mart Helme (EKRE), Evelin Ilves (Rohelised) ja Artur Talvik (Elurikkuse erakond).

FOTO: Pm

Euroopa Parlamendi valimiste viimast debatti, nagu ka teisi, oli raske jälgida, sest formaadilt peab see olema esimeses järjekorras telesaade ning alles siis väitlus. Midagi peab pidevalt toimuma, järgmine inimene kogu aeg võimalikult ruttu sõna saama. Sisuline kvaliteet paraku kannatab, kirjutab väitlusseltsi kolumnis Herman Kelomees. 

Väitluses tegigi vahed sisse see, kui mugavalt keegi end antud formaadis tundis. Eristusid võitja, kolm jälitajat ning neli mahajääjat.

Võitja

Andrus Ansip

Ansip pahandab kahel korral väitluse kaootilisuse üle, mis hüpleb ühelt teemalt teisele ilma suuremat süvenemist võimaldamata. Ometi suudab ta just saateformaadi enda kasuks pöörata. Saatejuhtide poolt alguses paika pandud «ühe minuti reegel» sõnavõttude pikkuse osas sobib suurepäraselt faktide keelt soravalt valdavale väitlejale. Asjasse puutuva ja enda seisukohti tõestava numbri väljakäimiseks kulub vaid mõni sekund, minut on seega Ansipi jaoks enam kui küll.

On näha, et nii aastad peaministrina kui ka eurovolinikuna on teinud talle debatis osalemise mugavamaks, kui ühelegi teisele väitlejale. Ansip mitte ainult ei esita fakte, vaid faktikontrollib veenvalt ka oponentide väiteid. Ta suudab argumente ümber lükata, mitte ainult vastu argumenteerida.

Jälitajad

Mart Helme

Kui peaks vaatama debatti poliittehnoloogilisest vinklist, võiks kaaluda võitjaks ka EKRE esimeest, sest tema ning tema erakond pälvisid kõige rohkem nimelist tähelepanu. Tal on lihtne väidelda, sest pea kõik teised debateerijad võtavad teemaks paremäärmusluse, Le Peni või mõni muu teema, mis annab võimaluse just Helmel reageerida. Helme käitub kui rünnatu ka siis, kui teda rünnatud pole. Stiililt on ta enda otsekohesusega teistest mõjuvam ning kuna selles saates õnnestub tal vältida erinevate foobiate väljendamist, mõjub ta enamasti isegi tasakaalukalt. Ta lausa pooldab konsensuslikku Euroopa Liidu ühtset välispoliitikat.

Ühe minuti reegel ei võimalda Helmel täpsustada, kuidas täpselt on tõestatud tema väide sellest, et kliimamuutused pole inimtekkelised. Seesama reegel ei võimalda kahjuks ka teistel väitlejatel tema seisukohti ümber lükata. Saate teises pooles on ta vähem nähtav.

Yana Toom

Keskerakonna esinumber räägib korduvalt konkreetse näidetega Euroopa poliitika pragmaatilisest poolest ehk kuidas üks või teine otsus või sündmus mõjutab majandusi. Sellega on ta Ansipi järel parim väitleja informatiivsuse osas. Toom suudab eristuda, olles ainus Euroopa suuremat föderaliseerimist pooldav väitleja. Ta toob konkreetseid näiteid sellest, kuidas sellest võiks kasu olla.

Marina Kaljurand

Alguses lõikas ta kasu saatejuhtide keskmisest pehmematest küsimustest, ent hetkeseisuga populaarseim kandidaat valimistel suudab samuti olla informatiivne. Ta teeb tänuväärselt vahe Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liidu vahele siis, kui jutuks on Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (ENPA) poolt Venemaale hääleõiguse tagasi andmine. Ta vastandus sellega hästi Terrasele, kes püstitas kahtlase seose ENPA tegevuse ja Euroopa Liidu võimaliku sanktsioone puudutava tegevuse (kaotamine või alles jätmine) osas.

Majanduse konkurentsivõime kasvatamise teemal jääb pisut pinnapealseks, samas ühe minuti reegel rohkem vist ei lubagi. Ta räägib enamasti sellest, mida peab tegema, aga harvemini sellest, kuidas neid asju peab tegema.

Mahajääjad

Lauri Hussar

Eesti 200 esinumber on proovinud kogu kampaania ajal ülereguleerimisest enda teemat teha, aga see katse tundub pigem keskenduvat sõna «ülereguleerimine» korrutamisele. Ainsa reaalse näitena toob ta veokijuhtide hotellis ööbimise kohustuse, samal ajal kui Ansip toob mitmeid häid näiteid kasu toonud regulatsioonidest. Sellele lisaks oponeerib ta sotside Euroopa Komisjoni presidendi kandidaadi Franz Timmermansi ideedele miinimumpalgast või ettevõtte tulumaksust üle Euroopa, kuigi Timmermans ei ole favoriit Komisjoni presidendi kohale. Isegi selleks saades poleks tal kerge suruda läbi üle-Euroopalise maksustamise ideed.

On tervitatav, et ta räägib vaba ajakirjanduse tähtsusest, aga see ei lähe tol hetkel teemasse. See pole ainus kord, kus Hussar kasutab aega eraldiseisvaks repliigiks selle asemel, et kellegi teise seisukohtadele oponeerida. Teiste mahajääjatega võrreldes suutis paremini tempot hoida ning hoidus päris kahtlastest väidetest.

Artur Talvik

Elurikkuse Erakonda esindav Talvik alustab saadet teemast mööda rääkimisega ja teeb seda hiljem veelgi. Itaalia Viie Tähe liikumise kaitsmine tundub veider, pidades silmas nende osalust parempopulistlikus valitsuses. Pigem on Elurikkuse Erakonna seni rohelise poliitikaga seostatud.

Toob saatesse uusi teemasid, aga teised nendega haakumist vajalikuks ei pea. Erinevalt Terrasest ja Ilvesest ta vähemalt üritab ise proaktiivne olla, aga erinevalt eelnevast viiest väitlejast ei ole Talvik, Terras ega Ilves kuigi kiired ega arusaadavad rääkijad sellises formaadis. Ühe minuti reegel pole nende sõber.

Riho Terras

Kaitseväe juhatajana end heal tasemel kõnemehena näidanud kindralil reservis on niivõrd tempokas formaadis raskusi. Mõni sõnavõtt jääb lõpuni segaseks, näiteks ühtse välis- ja julgeolekupoliitika teemas räägib ta läbisegi nii Eesti suveräänsuse tähtsusest kui ka konsensusliku Euroopa Liidu poliitika tähtsusest tasakaalupunkti välja toomata.

Paremini suudab vastata lihtsamale küsimusele: kas rohkem või vähem Euroopat? Euroopa Liit peaks keskenduma olemasolevate kokkulepete täitmisele, ütleb ta. Terras möönab õigesti, et tegelikult on see küsimus suuresti valitsustele.

Isamaa nimekirja vedaja ütleb, et kliimapoliitikaga ei maksa kiirustada, kuigi kõigi peale Helme poolt tunnustatud tõestusmaterjal väidab vastupidist.

Evelin Ilves

Roheliste kandidaat saab alguses mitmel teemal sõna liiga hilja, et jääks midagi olulist lisada. Ta jääb pisut liiga pikalt rääkima sellest, kuidas ta polevat finantsteemades ekspert. Ebakindlus vähendab veenvust ning väitluskohtuniku hinnangut esinemise stiilile. Ta räägib rohemajandusest, aga lahti ei seleta. Ehk on ka siin vähesest praktikast tulenev aeglane tempo süüdi.

Kui saatejuhid tõstatavad kliimamuutuste teema, elavneb ta pisut retooriliselt. Ilves toob huvitava näite sellest, kuidas isegi Hiinas võetakse kliimamuutustega tegelemist tõsiselt ning seega tekitab hea kontrasti vahetult eelnenud Helme sõnavõtuga Euroopa Liidu «hullumeelsest» kliimapoliitikast. Lõpus tuleb ka mõni hea konkreetne näide Euroopa Liidu kasudest Eesti keskkonnale.