Bürokraat. Pilt on illustratiivne.

FOTO: ex-press.by

Lugesin huviga Thomas Zimmereri vastust heale kolleegile Priit Pulleritsule. Paraku kukub välja nii, et üks räägib aiast ja teine aiaaugust: Pullerits kirjutab manipulatiivsel viisil laiale massile vasakideoloogia peale surumisest, Zimmerer süüdistab Pulleritsu Euroopa Liidu vastasuses ja «äärmuslaste retoorika ülevõtmises».

Euroopa Liit on üles ehitatud küllaltki kummaliselt. Kui küsida tavaliselt eurooplaselt, kuidas see on üles ehitatud, siis on esiteks väga vähe eurooplasi, kes saaksid selle toimimisest aru ja teiseks on eurooplastel vähe otsest demokraatlikku võimu Euroopa Liidu otsuste vastuvõtmisprotsessi mõjutamiseks ning otsuste tegijate mõjutamiseks. Reeglina Euroopa Liidu bürokraatiat ei valita ning täiesti ebaselge on, kuidas nende tegevust kontrollida. Kukub välja nii, et Euroopa bürokraatia tahab reguleerida kõike – alates kurgikõverusest kuni interneti tsenseerimiseni – ja samas mitte millegi eest vastutada.

Mida rohkem üritab euroliidu bürokraatia meie elu reguleerida, seda enam lööb välja esindatuse probleem: me teame, kes meid valitsevad, aga kuidas need inimesed võimu juurde sattusid, on arusaamatu. Meie, tavalised eurooplased, ei saa nende otsuseid – mille mõtet me ei mõista – mõjutada ja selle asemel räägitakse meile kogu aeg, et meie, tavalised inimesed peame astuma kõrvale ja laskma spetsialistidel oma tööd teha. Sellistes oludes väheneb huvi Euroopa Liidu käekäigu vastu või vastupidi – suureneb üldine rahulolematus. Eriti kui kerkib esile probleem, mida see bürokraatia lahendama pole suuteline. Või ei taha lahendada.

Mida enam üritavad ametnikud reguleerida tavaeurooplase elu, seda rohkem tekitab see pingeid.

Näiteks probleem Lähis-Idast ja Aafrikast lähtuva migratsiooniga. Sellistes olukordades kutsub paratamatult pahameelt esile olukord, kui eurooplastele räägitakse, et istugu need nurgas ja tegelegu oma asjadega, me teame, kuidas vaja, oleme suured spetsid... Ja sa istud seal nurgas ja vaatad, et midagi ei juhtu. Muidugi tekitab selline asi inimestes pahameelt. See pole äärmuslus, vaid igati normaalne reaktsioon.

Viimase kümmekonna aasta põhjal saab teha järelduse, et Euroopa Liit saab eksisteerida vaid tolliliiduna. Mida enam üritavad selle ametnikud reguleerida tavaeurooplase elu, seda rohkem tekitab see pingeid. Mis puudutab Pulleritsu tõstatatud vasakideoloogia küsimust, siis on loogiline, et katse dikteerida väljastpoolt homeerilistes kogustes moraali põrkub samuti vastasseisule.