Priit Pullerits

FOTO: Margus Ansu

Kuidas on juhtunud, et pelgalt viie-kuue aastaga on Eesti, mis näis nii rahumeelne ja turvaline, isegi võrdlemisi üksmeelne riik, muutunud ähvardavalt podisevaks katlaks, mis on iga hetk valmis üle keema, vaat et plahvatama?

Äsjaste valimiste järel ja praeguste koalitsioonikõneluste taustal on kerge kiusatus kuulutada, et süüdi on rahvuskonservatiivne erakond, kes õhutab vaenu ja viha, külvab hirmu ja kütab kirgi.

Aga rahvuskonservatiivide edu ei ole tekkinud tühja koha pealt. Selleks et juuri ajada ja õide puhkeda, on vaja sobivat pinnast.

Teine kerge kiusatus on öelda, et tolle pinnase on ette valmistanud ülejäänud erakonnad, kes on hoolimatult unustanud, et Eestis elab kümneid, küllap isegi sadu tuhandeid inimesi, kes ei vaata seniste valitsejate poole rõõmsa, usaldava pilguga. Olgu põhjused millised tahes, aga kindlasti ei piirdu need vaesuse, vähese harituse ja kitsarinnalise tagurlusega.

Vasakliberaalset diktaati ei saa kehtestada isegi mitte pehme jõuga, nagu Euroopas on seni püütud teha.

Rahvuskonservatiivse tiiva jõuline esilekerkimine viimastel aastatel on tegelikult ja peaasjalikult Euroopa selle kümnendi arengute tulemus. Nonde arengute alla kuuluvad eliidi võõrandumine rahvast nii Euroopa keskvõimu kui ka riikliku võimu tasandil, rahvusriikluse idee taunimine ja mahasurumine Euroopa valitsevas mõtteviisis, vasakliberaalsete ideede kompromissitu pealesurumine, arutult avatud hoiak immigratsiooni suhtes, traditsiooniliste kristlike väärtuste naeruvääristamine ja mõnitamine. (Loetelu pole kaugeltki lõplik.) Kokkuvõttes näeme üle Euroopa laiuvat vasakliberaalsuse diktaati, mille esindajad on veendunud oma paremuses, progressiivsuses, õiguses ja ülimuslikkuses, ning näeme taunivat, lausa sallimatut suhtumist neisse, kes julgevad mõelda teisiti.

Ent ühtki uut mõtteviisi, väärtuste ja hoiakute kogumit, ükskõik kui eesrindlikuks ja edumeelseks eestvõitlejad seda peavad, ei saa kehtestada jõuga, isegi mitte pehme jõuga, nagu Euroopas on seni püütud teha. See tekitab paratamatult vastuseisu, nagu on näidanud AfD teke Saksamaal, Rootsi Demokraatide üha kasvav populaarsus, Le Peni Rahvusrinde jätkuv tugevus Prantsusmaal, Viie Tähe Liikumise võimas esiletõus Itaalias. Raske on leida Euroopas riiki, mis pole näinud paremäärmuslikuks ja populistlikuks tembeldatud (sic!) jõudude ilmumist areenile, ja järjest tuleb juurde riike, kus need jõud trügivad ning pääsevad täitevvõimu aparaati.

Rahvusliku konservatiivse erakonna mõju ja populaarsuse kasv Eestis pole järelikult midagi meile eriomast ja ainulaadset, mille pärast end valgeks jõuks pidavad erakonnad peaks silmad peast häbenema, Eestit siunama ja sarjama. Tegemist pole muu kui kohaliku jõulise vastureaktsiooniga Euroopas kreeni kiskunud protsessidele, mida senine võimuladvik on vaikimisi kuulekalt toetanud. Sest Eesti, ärgem unustagem, on ikkagi osa Euroopast.