Euroskeptiline tšehhi noormees.

FOTO: SCANPIX

Euroopa «mahategemise» tulemused on hästi jälgitavad Suurbritannias. Sarnast olukorda soovib Eesti jaoks ainult väike äärmuslaste vähemus. Olukorra ennetamisel on ajakirjandusel oluline roll, mida võiks järgmise artikli kirjutamisel meeles pidada, kirjutab Eestis elav sakslane Thomas Zimmerer Priit Pulleritsu 30. märtsi kolumni valguses.

Ma olen poliitikast huvituv igapäevane Postimehe lugeja ja hindan kõrgelt Postimehe tasakaalustatud ja põhjalikult uuritud päevakajalisi artikleid.

Suure ehmatusega lugesin aga 30. märtsil Postimehes ilmunud Priit Pulleritsu kolumni «Euroopa süü», milles ta arutleb Euroopa riikide, sh Eesti rahvastes tekkinud sisekonfliktide, ärevuse ja rahvuskonservatiivide esilekerkimise põhjuste üle. Otse tsiteerides süüdistab ta Euroopa Liidu ja liikmesriikide valitsuste eliiti «rahvusriikluse idee taunimises ja mahasurumises (…), vasakliberaalsete ideede kompromissitus pealesurumises, arutult avatud hoiakus immigratsiooni suhtes, traditsiooniliste kristlike väärtuste naeruvääristamises ja mõnitamises».

Sellega kasutab haritud ja austatud ajakirjanik täpselt äärmuslaste (nii vasak- kui ka paremäärmuslaste) retoorikat, jättes faktid ja tõendid esitamata. 

Haritud ja austatud ajakirjanik kasutab täpselt äärmuslaste (nii vasak- kui ka paremäärmuslaste) retoorikat, jättes faktid ja tõendid esitamata. 

Kuidas surub Euroopa Liit maha rahvusriikluse ideed? Kas Euroopa Liit on kunagi proovinud muuta Eesti põhiseadust, milles on määratud Eesti riigi põhiliseks ülesandeks eesti keele ja kultuuri hoidmine, või tauninud Eesti kodakondus- või keeleseadust? 

Kas Euroopa Liit on kunagi püüdnud muuta Eesti immigratsiooniseadust? Minu arusaamist mööda mitte. Jah, Euroopa Liidu raames on korraldatud põgenike jaotamine riikide vahel, kuna liidus on hea tava koormust jagada. Ja kui ausalt hinnata Eesti kvooti, siis ei saa kuidagi väita, et see oleks liiga suur. Samas on Euroopa Liit pärast kriisiolukorda aastal 2015 rakendanud meetmeid illegaalse immigratsiooni piiramiseks (kindlasti tekivad moraalsed küsimused, kui lugeda näiteks olukorrast Liibüa põgenikelaagrites) ning viimase kolme aasta jooksul on Vahemere kaudu Euroopasse tulnud immigrantide arv oluliselt kahanenud1

Kas Euroopa Liit on kunagi püüdnud muuta Eesti immigratsiooniseadust? Minu arusaamist mööda mitte.

See viib otseselt edasi järgmise punktini: traditsioonilised kristlikud väärtused. Kuidas naeruvääristab Euroopa Liit ja nn eliit traditsioonilisi kristlikke väärtusi? Euroopa Liidus on palju riike, milles usk/religioon mängib oluliselt tähtsamat rolli igapäevases elus kui Eestis, nende hulgas ka näiteks Saksamaal, kus koolis on õppeprogrammis eraldi õppeainena usuõpetus (nii evangeelne kui ka katoliiklik).

Abort on Maltal keelatud, Poolas ainult sel juhul võimalik, kui rasedus ohustab naise elu. Kas Euroopa Liit on sekkunud? Ja kui rääkida Eesti kooseluseadusest: see on Eesti seadus, mitte Euroopa liidu poolt määratud. Isegi kui see oleks Euroopa määrus, jääb mulle arusaamatuks see mehhanism, kuidas kooseluseadus peaks ohustama kristlikke väärtusi ja perekonda? Kas kooseluseaduse tõttu jääb ükski traditsiooniline pere loomata? Kas traditsioonilistelt peredelt võetakse midagi ära? Minu traditsiooniline pere ei ole siiamaani millestki ilma jäänud. 

Kui diskussiooni edasi viia: mis on üldse traditsioonilised kristlikud väärtused? Minu teada on need esmajoones uue testamendi väärtused – armastus ligimese vastu, abivajajate abistamine. Aga kui tegemist on homoseksuaaliga või Lähis-Ida sõjapõgenikuga või isegi Aafrikast pärit majanduspagulasega, siis nende puhul kristilikud väärtused enam ei kehti? Selge see, et me ei saa tervet maailma Euroopasse kutsuda ja päästa, aga seda ei taha minu teada ükski Euroopa bürokraat ega Eesti vasakliberaal. Seda kurvem on see kõik selles valguses, et üks Eesti rahvuskonservatiivide lemmikteemadest on just Eesti ajalugu. Kui mitukümmend tuhat eestlast põgenes Teise maailmasõja käigus Eestist? Ja mitukümmend tuhat Eesti majanduspagulast elab hetkel välismaal?

Selge see, et me ei saa tervet maailma Euroopasse kutsuda ja päästa, aga seda ei taha minu teada ükski Euroopa bürokraat ega Eesti vasakliberaal.

Parempopulistide esilekerkemise põjuseid on palju ja sel teemal võib internetis viie minutiga leida eri teaduslikke uuringuid2. Neid otsida, lugeda ja nende põhjal arutleda oleks tegelikult vastutustundliku ajakirjaniku ülesanne, mitte lihtsalt korrata parempopulistide loosungeid.  

Nende teaduslike uuringute alusel võib populistide esiletõusu põhjuseks nimetada aastal 2008 alguse saanud majanduskriisi, kasvavat majanduslikku ebavõrdsust ühiskonnas, sotsiaalmeedia levikut ja sellega seotud «infomulli» teket ning kiiret libauudiste levikut. Jah, uuringud näitavad ka seda, et globaliseerumises ja traditsioonilistes väärtustes kahtlemine tekitab teatud inimestes ebakindlustunnet, mille tagajärel nad kalduvad seda kindlust otsima just parempopulistide loosungitest3. Kuid see on ainult üks tegur paljude seas ja parempopulistide olemust ainult väärtuste konfliktiga samastada ei ole piisav. 

Kui Euroopa Liidule ja liberaasele eliidile midagi ette heita, siis eelkõige seda, et neil ei õnnestunud takistada ühiskonnas kasvavat ebavõrdsust, pehmendada majanduskriisi tagajärgi Euroopas ja arendada ning toetada mahajäetud ääremaid.

Kuhu viib Euroopa (Liidu) «mahategemine» ja see, kui ajakirjanikud lihtsalt kordavad populistide loosungeid, on juba kaks aastat hästi jälgitav Suurbritannias. Sarnast olukorda soovib Eesti jaoks ainult väike äärmuslaste vähemus. Sarnase olukorral ennetamisel on ajakirjandusel oluline roll, mida võiks järgmise artikli kirjutamisel meeles pidada. 

1 https://data2.unhcr.org/en/situations/mediterranean

2 Manuel Funke et. Al: Going to extremes: Politics after financial crises, 1870–2014 European Economic Review 2016; Schroeder R: 3 Digital media and the rise of right-wing populism pp. 60-81, raamatus  Social Theory after the Internet: Media, Technology, and Globalization UCL Press 2018

3 Inglehart RF and Norris P: Trump, Brexit, and the Rise of Populism: Economic Have-Nots and Cultural Backlash, Faculty Research Working Paper Series