Lenini teisik. Pilt on illustratiivne.

FOTO: Kruchinin Roman

Aeg on üle saada paremelitistlikust foobiast vasakpoolsuse ees, kirjutab Tartu Ülikooli riigiteaduste üliõpilane Karl Lembit Laane.

Hiljuti kirjutas Priit Pullerits, kuidas kõigil viimase aja allakäigusuundumustel on üks kurja juur – vasakliberaalid. Ta ei ole siin muidugi üksinda: «vasakliberaal» on muutunud levinud tühitähistajaks, mida saavad tümitada üheskoos kõik parempoolsed jõud, olgu nad ise samuti liberaalid või konservatiivid.

Mida aga kiputakse siinjuures unustama (ja mille ununemisest annab tunnustust ka Pulleritsu artikli taustapilt pidutsevatest kommunistidest), on see, et veelgi tulihingelisemalt kui nemad vihkasid vasakliberaale bolševikud. Terve Tsaari-Venemaa peale polnud mitte ühtegi teist jõudu, mida Lenin poleks rohkem siunanud kui «klassireeturitest» sotsiaaldemokraate-«kodanlasi (ehk «vasakliberaale» tollases kõnepruugis).

Näiteks oma teoses «Pahempoolsuse» lastehaigus kommunismis» kirjutas ta kirglikult, kuidas kommunism tuleb puhastada igasugustest vasakpoolsetest kalduvustest ning vastavad jõud purustada. Milles olid vasakpoolsed süüdi? Selles, et nad eitasid leninliku avangardipartei kaadri ja igasuguse ühiskonna vara omastanud oligarhia õigust valitseda ning nõudsid, et võim tuleb anda rahva kätte ja et riik peab teenima just rahva, mitte mõne kitsa kildkonna huve.

See taotlus oli bolševikele nõnda vastuvõetamatu, et nad suunasid oma võitluse teraviku just vasakpoolsete vastu. Millegipärast kiputakse unustama, et valitsus, mille enamlased 1917. aastal kukutasid, koosnes kadettidest, menševikest ja esseeridest – see oli vasakliberaalne valitsus! Need jõud olid bolševike meelest nii suur oht, et esimese asjana hävitasid nad Venemaal just sotsiaaldemokraadid ja alles seejärel pöördusid kodanlaste, konservatiivide ja monarhistide vastu.

Hirm sotsiaaldemokraatide ees kestis veel aastakümneid. Kui lugeda Stalinit või Trotskit, siis ei näinud nad 1920. aastate lõpus ja 1930. aastate alguses enda suurimate vastastena mitte natse, vaid just sotse. Nii konservatiivid kui ka kommunistid läksid natsidega (avalikumalt või varjatumalt) liitu just selleks, et vältida vasakliberaalide võimuletulekut. Selline «suur koalitsioon» on muidugi täiesti loomulik, arvestades et nende kõigi puhul on tegemist parempoolsete elitistlike jõududega, mille meelest rahvas on vaid «märatsev ja möirgav loomakari» (kasutades vana paremliberaali Walter Lippmanni sõnu), mida kasutada enda võimule upitamiseks ja seejärel alla suruda.

Samasugune rinne, ainult avalike kommunistide võrra vaesem, on tekkinud nüüdki. Igapäevaselt kirjutatakse artikleid ja isegi raamatuid vasakliberaalsete jõudude vastu, mis on terve meie iseseisvuse taastamise perioodi jooksul saanud parimal juhul 16% parlamendikohtadest ning pole kunagi olnud valitsuses domineeriv jõud. Mõnikord kardetakse neid niivõrd hullumeelselt, et tehakse varjamatuid ettepanekuid isegi demokraatia kaotada (nagu tegi hiljuti nt Taavi Minnik).

Ainus aeg, mil vasakliberalismil oli Eestis oluline kandepinnas, oli meie riigi loomisel: liberaalsed vasakpoolsed moodustasid 1919. aasta Asutavas Kogus enamuse ning koostasid 20. sajandi ühe kõige demokraatlikumatest ja liberaalsematest põhiseadustest maailmas. Poliitiline edu ei kestnud küll kaua, ent kultuuriliselt jäi neist jälg alles – suurem osa iseseisvusjärgsest ja okupatsioonieelsest rahvuskultuurist, mida meie põhiseadus on pannud riigile ülesandeks kaitsta, pärineb vasakliberaalsetelt kultuuriinimestelt nagu A. H. Tammsaare, G. Suits, E. Vilde ning suuremast osast nii Siurust, Noor-Eestist kui ka Tarapitast. Selle asemele soovib tänapäeva paremrinne aga püstitada mingi Ameerika paremäärmuslikest ringkondadest imporditud reaktsioonilise ersatskristluse puusliku, millel pole meie kultuuriruumiga mitte mingisugust pistmist.

Jääb vaid loota, et vasakliberaalid suudavad teha lõpu paremelitistlikule taagale, mida meie rahvas on olnud sunnitud taluma juba pea 30 aastat.

Ent nii absurdne kui vasakpoolsete-vastane retoorika ka poleks – et vasakliberalism olevat domineeriv jõud ja ohustavat meie kultuuri, olles selle põline alus –, on rahvas nüüdseks päris tulemuslikult ära hirmutatud ning ässitatud selle ainsa jõu vastu, mis toimiks selle kasuks. Lenin oleks uhke. Olgugi et tema ja Nõukogude Liit on juba ammu surnud, elavad nende ideaalid meie parempoolsete mõtlejate peades edasi. Jääb vaid loota, et vasakliberaalid suudavad sellest «põlvest põlve» edasi kandunud ühisrindest läbi murda ning teha lõpu sellele paremelitistlikule taagale, mida meie rahvas on olnud sunnitud taluma juba pea 30 aastat.