Taavi Minnik: kõige lõpus on ikka sotsialism

Marx ja Engels. Pilt on illustratiivne. Foto: Historyisaweapon.com

Seoses koalitsiooniläbirääkimistega on meie meediat viimastel nädalatel ummistanud Jüri Ratasele saadetud palvekirjad ja ajakirjanike manitsused mitte teha valitsusliitu EKRE-Antikristusega. Tahtmatult on meedias välja löönud läänemaailma suundumus: ajakirjanike hulgas domineerivad vasak- ning vasakliberaalsete vaadetega inimesed, kes on valmis suruma oma vaateid teistele peale, kuna on veendunud oma üleolekus tavainimestest. Ajakirjanike reitingut me möödunud valimistel nägime: kellel 1300, kellel 800, kellel 60. Vaevalt et see annab mandaati valitsuse moodustamiseks.

Kuid probleem pole mitte EKREs ega ajakirjanduses, vaid üldises valimisõiguses. Kui 18. sajandil tegutsesid Ameerika «asutaja-isad», siis teadsid nad, millega lõpeb üldine valimisõigus: diktatuuri, täpsemalt sotsialistliku diktatuuriga. Selle vastu oli lahenduseks valimistsensuse sisseseadmine. Üldine valimisõigus annab seltskonnale punakamatele või pruunikamatele sotsialistidele võimaluse kergeusklik ning rumalavõitu rahvas ära lollitada.

Ole pealegi immigrant või puujalaga neegrist lesbi, aga kui teed visalt ja tublilt tööd, siis on lootus elus edasi edeneda ning saavutada Ameerika, Eesti vms unistus.

Kui vaatame EKREt, siis on neil suur ühisosa sotsialistidega, ehkki EKREt serveeritakse valijale rahvusliku-majoneesi all. Mõlemad näevad ühiskonda püramiidina, mille teravamas tipus on ümberjagajad, selle asemel et näha ühiskonda püramiidina, mille tipu peaksid moodustama kõige töökamad, kõige ettevõtlikumad, kõige targemad jne, nagu peaksid parempoolsed ideaalid ette nägema. Sellest ka tugev vasakpoolne «touch» EKRE valimislubadustes. Indiviidide asemel nähakse ühiskonnas solvatud ja allasurutud gruppe, kellele nii EKRE kui ka sotsialistid kinnitavad, et neil on õigus kompensatsioonile. Kui sotsialistid pakuvad seda valge, põlisrahvuse esindajast heteroseksuaalist isase poolt allasurutud vähemuste esindajatele – geidele, migrantidele jt –, siis EKRE pakub seda teisele vähemusele, oma valijale, kinnitades neile, et ka nemad on allasurutud ja õnnetud. Et neid surub alla ja nende hädades on süüdi globalistide teenistuses olev valitsejate ning poliitikute klikk. Ning selle eest on ka nemad kompensatsiooni välja teeninud. Parempoolne ideoloogia eeldab gruppide asemel indiviidi rõhutamist: ole pealegi immigrant või puujalaga neegrist lesbi, aga kui teed visalt ja tublilt tööd, siis on lootus elus edasi edeneda ning saavutada Ameerika, Eesti vms unistus. Umbes midagi sellist ju eesti poliitikud enamikus (v.a Savisaar ja tema tallalakkujad) veel möödunud kümnendil rääkisid. Nüüd räägitakse selle asemel «õiglusest» ja kompenseerimisest.

Me leiame end sellise olukorra eest nagu täna, tulevikus veel korduvalt. Probleemide lahenduseks oleks pöördumine tagasi tsensusliku demokraatia juurde, mis aga reaalsuses on võimatu.