Valimisdebatt ETV stuudios.

FOTO: Peep Kala / Twitter

ETV eilses peaministrikandidaatide debatil «Valimisstuudio» saates rebis end juba esimestest küsimustest liidrikohale Jüri Ratas, kes ei andnud positsiooni lõpuni käes, leidis Väitlusseltsi nimel debatti kommenteerinud Siim Ruul.

ESINUMBRITE DEBATT​

Erakondade esinumbrite debatt on poliitikagurmaanide pidupäev – väitlus, mis mitte ainult ei aita teha otsust valimiskasti juures, vaid annab sissevaate järgmise nelja aasta Eesti valitsemisse. Seekordne väitlus kujunes aga kohati jutupunktide ettelugemise võistluseks ja ilmtingimata mitte väitlejate süül. Kahjuks otsustasid saatejuhid alustada nelja aasta kõige olulisemat debatti küll päevakajalise, kuid Eesti elu suuremas plaanis pseudoteemaga dopingu kriminaliseerimisest. Veel kummalisem oli saatejuhtide soov kitsendada märksa olulisemat haridusdebatti ühe kooli küsimusele. Õnneks leidus täna neid väitlejaid, kes ise debati fookust sättisid ja seeläbi toreda valimisõhtu kujundasid. Kui juba ERRi saatejuhid alustasid spordist, kasutame ka meie hindamisel spordi analoogiat.

Liider

Debatis rebis end juba esimestest küsimustest liidrikohale Jüri Ratas, kes ei andnud positsiooni lõpuni käest. Ratase vastused olid konkreetsed ja hästi argumenteeritud, sõnavõtud struktureeritud ja, mis kõige olulisem, teemakohased. Kui väitluse fookus hajus, oskas Ratas ka saatejuhtide sekkumiseta tuua arutelu tagasi Eesti tuleviku valupunktidele. Kuigi debati teises pooles loovutas Ratas edumaad, leidmata selgeid vastuseid, kust tuleb kõigile lubadustele raha või kuidas lahendada Kohtla-Järve gümnaasiumi küsimust, jäi ta lõpuni oponentidest ettepoole, viidates muuhulgas ka poliitikaülestele probleemidele nagu valeuudised või hirmutamisel põhinev retoorika. 

Peagrupp

Mart Helme, Kaja Kallas ja Jevgeni Ossinovski esindasid debatis oma erakondi ja vastavaid maailmavaateid ausalt ja arusaadavalt. Mart Helme suur pluss oli hea ja piltlik sõnakasutus, mis võimaldas edastada oma sõnumit efektiivselt, arvestades väitluse väga suuri ajalisi piiranguid. Kahjuks lipsas Helmele omaselt väitlusesse ka sisuliselt põhjendamata sõnavõtte, nagu viited etnilisele puhastusele, kogukondadele või juba tuttavaks saanud peade veeremisele. Kaja Kallasele võis kohati kaasagi tunda, sest paistis, nagu oleks ta Eesti Vabariigi peaminister ja peaks enda valitsust opositsiooni eest kaitsma. Nõnda kulus Kallasel kolmeminutilistest vastustest pea alati pool, et vastata eelneva 10 minuti jooksul kõlanud rünnakutele Reformierakonna aadressil. Kuigi kohati ei õnnestunud väitlejal jutupunkte teemakohaseks siduda, suutis Kallas siiski panna piisavalt survet oma valimispäeva peamisele konkurendile Ratasele. Kahjuks oli ka see Kaja Kallase suurim mure – Reformierakonna positiivse programmi asemel keskendus ta Keskerakonna programmi analüüsile. Jevgeni Ossinovski oli debatis kui tugev spetsialist – asjatundlik, fokuseeritud ja teemakohane. Samal ajal ei suutnud Ossinovski Ratasega võrreldes võtta väitluses juhtrolli ja SDE programm ei domineerinud ei vasak- ega liberaalsel skaalal.

Tagaajajad

Kristina Kallas ja Helir-Valdor Seeder katsid kõik baasvalijate jutupunktid, kuid jäid esimesest grupist selgelt maha. Sõna said Seeder ja Kallas vähem kui liidrid ning suuresti seepärast, et kumbki väitleja ei suutnud oma põhiteemasid tuua väitluse fookusesse suure nelikuga võrdsel määral. Mõlemalt kuulsime eesmärke: olgu see väliskapitali vähendamine Eesti 200 poolt või regionaalpoliitika arendamine Isamaalt, kuid neil jäi puudu nii põhjendustest kui seletustest, kuidas nende ettepanekud ellu rakendada.

Mahajääjad

Kaheksa osalejaga pooleteisttunnises debatis ei saa kõik paratamatult sama suurt tähelepanu – sel korral olid nendeks, kes väitluses suurt rolli ei mänginud, Züleyxa Izmailova ja Kaul Nurm. Izmailova tugevus oli varasematest debattidest tuttavates Roheliste jutupunktides mahepõllundusest ja energiakasutusest. Mõlemad teemad on kindlasti olulised Roheliste põhivalijaile, aga suurema toetuse saavutamiseks oleks vaja konstruktiivselt katta laiemat teemaderingi. Seetõttu jäi ka selles väitluses Izmailova roll väheoluliseks. Kaul Nurm ütles päris debati alguses, et kuigi Vabaerakonna toetus jääb kõigi küsitluste järgi kindlalt künnise alla, pääsetakse ikkagi riigikokku. Kahjuks jäi Nurm aga debatis praktiliselt märkamatuks ja raske on näha, miks peaks täna just Vabaerakonna poolt hääletama.