Eesti 200 eestvedajad Kristina Kallas ja Priit Alamäe Postimehe stuudios.

FOTO: Erik Prozes

Lõplikku tõde ETV saates «Valimisstuudio» ei selgunud, küll aga saab hinnata osalejate panust teemade ja parteidevaheliste erinevuste selgitamisse, leiab Väitlusseltsi nimel debatti kommenteerinud Martin Küüsmaa.

Majandus valdkonnana on kahtlemata laiem, kui pooleteisetunnise saatega käsitleda jõuab. Etteantud piirides ja valitud teemadel tegid nii saatejuhid kui osalejad head tööd, ehkki osaliselt kippus väitluse asemel formaat muutuma ülekuulamiselaadseks. Paremad väitlejad suutsid siiski ka selles saates olla ühteaegu nii argumenteerivad kui reageerivad vastaste toodud mõtetele. Lõplikku tõde saates ei selgunud, küll aga saab hinnata osalejate panust teemade ja parteidevaheliste erinevuste selgitamisse.

Priit Alamäe, Eesti 200

Priit Alamäe esines osalejatest kõige paremini. Nii vastustes saatejuhtide küsimustele kui repliikides põhjendas ta oma seisukohti, tuues välja, miks Eesti 200 asju niimoodi näeb või milleks mingit poliitikat vaja on. Ta suutis olla ühtaegu nii reageeriv, viidates oma sõnavõttudes vastaste ideedele, kui ka korrektne selles, et vastas ka tegelikult esitatud küsimustele. Need tugevused püsisid läbi saate ja erinevate teemade, kusjuures võimaluste piires üritas Alamäe tuua juttu probleemide algpõhjuse ehk Eesti 200 meelest demograafia juurde.

Jürgen Ligi, Reformierakond

Paremuselt teine esineja oli Jürgen Ligi. Üldiselt äärmiselt asjatundlikku osalemist ja väga head reageerimist oma sõnavõttudes vastaste öeldule varjutasid vaid kohatised põhjenduste puudumised (näiteks miks käibemaks on parem kui tulumaks) ja kaaskõnelejatele vahelesegamised. Tunda oli teemadest sügavat arusaamist, millele pikaajaline ministrikogenus kindlasti kaasa aitab. Ligil oli saates raske, sest teda rünnati palju ja see nõudis väidete parandamist või ümberlükkamist, mida saate formaat hästi ei võimaldanud. Ligi püsis hästi pildis terve saate ulatuses. Kiitmist väärib ka Ligi kehakeel ja miimika, mis võimaldasid oma sõnumit edastada ka siis, kui kõnejärg oli teiste käes.

Martin Helme, EKRE

Paremuselt järgmiseks hindaksin Martin Helme. Helme seletas oma programmipunkte hästi, põhjendades, mida ja miks vaja on. Ta suutis ka siduda oma sõnavõtte kaaspoliitikute öelduga ja vajadusel neile sobivalt vastanduda: eriti saate alguses paistis just soov Isamaaga vastandumist otsida. Ebaselgeks jäi, miks Helme eeldab, et lähitulevikus tuleb majanduslangus.

Joonas Laks, Rohelised

Kui kolm esimest olid ülejäänutest selgelt üle, siis neljanda koha annaksin Joonas Laksile. Ehkki ta alustas saadet ebakindlalt, suutis ta end saate edenedes selgemalt väljendama hakata. Kiitmist väärib kindlaksjäämine erakonna programmis oluliste algpõhimõtete juurde (majanduse suur ressursikulu), aga kohati oli selle kasutamine ebaloogiline või vähemalt väärinuks selgitamist, milles loogika seisneb (liigne ressursikulu kui põhjus inimeste Rootsi kolimiseks). Samas suutis Laks teistele üsna edukalt vastanduda, eriti EKRE puhul.

Kadri Simson, Keskerakond

Kadri Simson oli selles väitluses negatiivne üllataja. Ehkki ta sõnavõttudest kumas läbi asjatundlikkus teema osas ja selgus oma erakonna programmipunktides, ei olnud selgitused samavõrra argumenteeritud, kui saate kolmel parimal osalejal. Simsoni puhul jäi kindlasti puudu ka teistele vastandumisest ja reageerimisest – valijate huvi ja osalejate eesmärk peaks olema selgelt välja joonistada erakondadevahelised erinevused, et valijal oleks lihtsam läbimõeldud otsust teha.

Sven Sester, Isamaa

Sven Sester oli teine alla ootusi esineja. Kauaaegne tipp-poliitiku- ja ministrikogemus oleksid võinud lubada hoopis rohkem ja selgemini pildis olemist, aga paraku jäid Sesteri seisukohavõtud kaalukaaslaste omadest harvemaks ja pealiskaudsemalt põhjendatuks. Eriti vähe oli Sester pildis saate keskmises osas. Mõnevõrra tekitas hämmastust ka tahtmatus tunnistada, et astmeline tulumaksuvabastus on tegelikult astmeline tulumaks.

Rene Tammist, SDE

Saate suurim läbikukkuja oli Rene Tammist – selgelt Riigikokku pääseva erakonna esindajalt ootaks sisutihedamat panust väitlusesse. Terve saate vältel oli ta harva pildis ja ta sõnavõtud jäid üsna üldiseks. Kui maksudeteemalises saateosas kuulsid vaatajad konkreetseid programmilisi lubadusi, siis saate edenedes muutus sõnavõttude sisu raskemini konkreetseteks lubadusteks teisendatavaks ja üleüldiselt jäi puudu kaasväitlejatele öeldule reageerimisest.

Jaanus Ojangu, Vabaerakond

Saate kõige kehvema esituse tegi Jaanus Ojangu. Puudu jäi nii aktiivsusest väitluses osalemises kui ka konkreetsetest ettepanekutest (näiteks maal elukeskkonna parandamine on kindlasti väärt idee, aga kuidas seda teha, selgeks ei saanud). Tulenevalt vähesest pildilolemisest oli keeruline ka vastaste öelduga haakuda või vastastel Ojangu ideedele reageerida.