Valimisdebatt 20. veebruari õhtul.

FOTO: Kuvatõmmis

ERRi valimisstuudio kaitse- ja välispoliitikast pakkus poliitilise debati asemel võimalust mõista teemasid puudutavaid väljakutseid riiklikul tasandil. Sõnavõttudes ei joonistunud välja olulised programmilised erinevused, vaid pigem erakondade raudvara analüütilised võimed. Niisiis keskendub see hinnang esinejate mõttekäikude sisukusele – või selle puudumisele.

Julgeolekuteema kulges mööda kolme peamist telge – kaitsekulutused, kaitsepoliitika suunad ja liitlassuhted.

Üldiselt nõustuti, et kaitsekulutustega on hästi, aga võiks olla veel paremini. Kui Leo Kunnas (EKRE) ja Andres Herkel (Vabaerakond) olid kõige selgemalt selle poolt, et uute sõjaliste võimekuste tekitamiseks tuleks võtta kaitselaenu, siis Sven Mikser (SDE) vastas kainestavalt, et lisaks alginvesteeringule tuleb arvestada ka uute püsikuludega, ent nendeks praeguse kahe protsendi juures vahendeid pole. Pigem on oluline toetuda koostööle liitlastega. Koostöö teemal jäi aga õõnsaks Kunnase seisukoht, et USA-lt tuleb paluda sõjalist abi miljardi euro eest ja «küll see tuleb»*.

Kogenud poliitikud suutsid edukalt vältida saatejuhtide kahvlit, et mille arvelt kaitsekulutusi tõstetakse – küsimusi pareeriti edukalt selgitusega, et need asjad otsustatakse koalitsioonikõneluste käigus. Veel torkas siin värskendavalt silma Rasmus Lahtvee (Eestimaa Rohelised) seisukoht, et klassikaliste kaitsekulutuste tõstmisest on olulisem sise- ja psühholoogilise kaitse arendamine.

Samal teemal jätkas tugevalt Margus Tsahnka (Eesti 200), kes kõneles laiapõhjalise kaitsepoliitika prioritiseerimisest ja toetas seda ka arvudega. Jaanus Karilaid (KE) üritas siit noppida punkte, väites et tasuta maakondlikud bussiliinid ongi sisejulgeoleku jaoks vajalikud – ent see mõjus pigem katsena rõhutada oma erakonna poliitilist sõnumit kui teemakohase argumendina.

Väitluse üks kõige nauditavamaid plokke puudutas liitlassuhted. Kui esiti provotseerisid saatejuhid esinejaid küsimustega NATO lagunemisest ja USA eemaletõmbumisest, siis tegelikult jõuti ka mitmete oluliste nüanssideni. Luik rõhutas, et Trump on Trump, aga Eesti koostöö USAga on täna hea ning Euroopasse on vägesid juurde toodud. Tsahkna tõi ka välja, et kuigi liitlassuhted on nõrgenenud, on selle tulemusena Euroopa riikide kaitsekulutuste maht aga hüppeliselt kasvanud.

Kaitseteemadel käis läbi veel rida pisemaid küsimusi, millest enim väärib tähelepanu Eesti-Vene piiritaristu väljaehitamine. Kui saatejuhid üritasid Urmas Paetilt (RE) uurida, kas piiri kiirendatud korras väljaehitamine on ikka võimalik, siis olulisema küsimuse tõstatas Lahtvee – kas «tara» on tõesti kuluefektiivne lahendus ning takistaks kedagi peale metsloomade?

Kaitseteemal jäid kõige rohkem seega kõlama endised kaitseministrid Mikser ja Tsahkna, tänane kaitseminister Luik esines oma tuntud headuses julgeolekuteema teises pooles. Vähemusutavalt mõjusid aga Karilaid ja üllatuslikult muidu valdkonda hästi tundev Kunnas. Herkel ja Paet ei üllatanud kumbagi pidi, samas kui Lahtvee jättis märgi maha paaris vähemolulises küsimuses.

Välispoliitika plokis kõneldi enim Euroopa tulevikust Brexiti, parempopulismi ja immigratsiooni kontekstis, natukene ka kaitse- ja välispoliitika seostest.

Üldiselt tõdeti, et rändeteema läheb Eesti rahvale korda, kuigi massiimigratsiooni pole Eestis veel nähtud. Kunnas prognoosis, et kliimamuutuste tulemusena võib massiränne Eestit tabada 10–30 aasta perspektiivis, mis mõjus aga viigilehena EKRE populismi õigustamisel*. Luik kui konservatiivse erakonna esindaja käsitles teemat peenemalt –eestlased on väikerahvas, mistõttu on identiteedi ja kultuuri kaitsmine oluline. Paeti tuleb aga kiita selle eest, et ta osutas Eesti kahanevale rahvastikule ning asjaolule, et kui me välistööjõudu ei soovi näha, siis peame leppima tagasihoidlikuma maksutulu ja majandusarenguga.

Kõige nüansirikkamat analüüsi pakkusid välispoliitika plokis Mikser, Paet ja Luik, kes rääkisid konkreetsetest meetmetest rände piiramisel lähteriikide toetamise kaudu ja ka sellest, kuidas Trump on teinud Eesti jaoks diplomaatiliste raskemaks – kui varem sai hääletada koos kõigi liitlastega, siis nüüd tuleb teatud küsimustes pooli valida.

Kui Lahtvee, Tsahkna, Karilaid ja Herkel panustasid välispoliitika arutelusse konstruktiivselt, siis Kunnas tegi siin plokis mitu väitluslikku möödalasku. Esiteks jättis ta praktiliselt vastamata kahele moderaatori küsimusele*, mis puudutasid pagulaste tagasisaatmist ning referendumit ELi liikmesuse kohta. Kui sellele lisada pigem hüsteeriat külvav retoorika «radikaliseerunud kodanike madalatemperatuurilisest sissisõjast Euroopas»*, siis jäi Kunnase esinemisest välispoliitika teemadel kõige nõrgem mulje.

Kokkuvõttes oli väitlus kõrgetasemeline ning vähemat ei ootakski, kui enamik kõnelejaist olid endised või praegused ministrid. Kiidusõnu väärivad ka moderaatorid, kes hoidsid väitlust ohjes, ent tõid kohati sisse kergeid provokatsioone. Valimiseelses debatis oleks muidugi põnevam näha arutelu programmilistes erinevustes, ent kaitse- ja välispoliitikat aetakse Eestis üsna ühemeelselt ning seda ei tahaks kellelegi ette heita.

*Loo autori selgitused Leo Kunnase etteheidetele. Lisatud Postimehe toimetaja poolt 23.02.2019. 

Küsimus (4.28): «Leo Kunnas, EKRE pakub siis veel rohkem kui Isamaa ja soovib tõsta (kaitsekulud) nelja aastaga 2,6%-ni (SKT-st). Kas see miljard, mida te ameeriklastelt küsite, onjuba selle sees või tuleb veel lisaks?»

Vastus: «See tuleb veel lisaks. Tegelikult rahalised vahendid selle tõstmiseks 2,6%-ni, suurem osa sellest tuleks tegelikult laenu arvel. EKRE plaanib võtta investeerimislaenu kokku 6,6 miljardit...» (saatejuht katkestab).

Mind on valesti tsiteeritud: «küll see tuleb», nagu väidaksin kindlas kõneviisis, et Ameerika Ühendriigid sõjalist abi miljardi dollari ulatuses Eestile tegelikult ka annaksid. Ma vastasin vaid saatejuhi küsimusele, kinnitades üle, et USA võimalik sõjaline abi ei oleks osa Eesti kaitsekulutustest.

Kohtuniku kommentaar: Nõus, et tsitaadina vaadatuna on see väär ja et seda nähakse tõenäoliselt just tsitaadina. Tegelikult polnud jutumärgid mõeldud tsitaadi korras, vaid «nii-öelda» asemel. «Küll see tuleb» ilmestas seega väite tagant kumavat hoiakut, et USA abi on justkui iseenesest mõistetav. Vabandan eksliku vormistamise eest.

Küsimus (46.47): «Leo Kunnas, EKRE lubab vajaduse korral panna Euroopa Liidu liikmelisuse rahvahääletusele. Kui Te näete, mis toimub Brexitiga, kas Te tõesti arvate, et see on hea idee?»

Vastus: «Praegu ei ole see idee päevakorras loomulikult, see puudutab...» (saatejuhi katkestus: See on Teie programmis) ...see puudutab Euroopa tulevikku ses mõttes, et EKRE on Euroopa Liidu poolt, mis on rahvusriikide liit, nii nagu see on praegu, EKRE ei toeta Euroopa Liitu kui föderatsiooni. Praegu on selge, et rahvuslased on igal pool tugevnemas, nii et seda ohtu, et Euroopa Liit muutuks kiiresti föderatsiooniks, seda ohtu ilmselt hetkel ei ole.»

Väide, nagu oleksin jätnud sellele küsimusele vastamata, ei vasta tõele.

Kohtuniku kommentaar: Tehniliselt sai küsimus tõepoolest vastuse, aga väitluse kontekstis jäi kõlama üsna terav vastuolu programmi ja kõneleja seisukoha vahel - rahvahääletus on osa programmist, kuid erakonna esindaja ei pea seda vajalikuks. Seejuures annan aru, et nii programmis kui ka saatejuhi küsimuses on rahvahääletuse korraldamine tinglik («vajadusel»), ent vastuolu jäi siiski kõlama.

Osa minu vastusest saatejuhi küsimusele Ungari kohtlemise kohta (alates 55.36.) «..Aga Euroopas tegelikult need vastuolude jooned, need jooksevad, ma arvan, et 2004. aastast peale, mil toimusid suured terroriaktid Madridis, me võime rääkida, et Euroopas on toimunud madala intensiivsusega sissisõda, mida peavad islamiterroristid. See on esimene vastuolude liin, ja kuna Euroopat ei ole juhitud hästi, siis on teine vastuolude liin föderalistide ja rahvuslaste vahel. Mis Euroopast saab, sõltub väga palju sellest, mis neist konfliktidest saab. Need on omavahel seotud.»

Mind on taas valesti tsiteeritud. Ma ei räägi mingist «radikaalide madalatemperatuurilisest sissisõjast». «Madala intensiivsusega sissisõda» on konkteerne sõjaline termin, milles «sissisõda» tähistab lahingutegevuse liiki ning «madala intensiivsusega» iseloomustab selle ulatust ja intensiivsust. See, et islamiäärmuslased peavad sõda mitte vastaspoole kombatantide, vaid Lääne-Euroopa tsiviilelanike vastu, ei muuda relvakonflikti toimumise fakti olematuks.

Kohtuniku kommentaar: Jutumärgid mõjuvad siin taaskord tsitaadina, kuigi olid mõeldud «nii-öelda» korras, et väitlust kompaktsemalt kirjeldada. Vabandan taaskord eksitava vormistuse pärast.  Terminoloogia osas saan hr Kunnase õiendust aru. Kuivõrd ma ei ole sõjandusalane ekspert, siis ei oska ma kinnitada ega ümber lükata, kas Euroopas aeg-ajalt toimuvaid terrorirünnakuid saab kirjeldada mõistega «madala intensiivsusega sissisõda». Retooriliselt mõjus see sõnastus hirmu külvamisena, aga kui sõjanduslikult Euroopas toimuvaid rünnakuid nii nimetatakse, siis vabandan kõneleja ees.

Küsimus (1.02.00): «Leo Kunnas, EKRE lubab ära hoida massiimmigratsiooni Eestisse. Palju õnne, see on saavutatud.» Vastus: «Massiimmigratsiooniga on natuke sama lugu nagu Venemaa ohu hindamisega eelmise kümnendi alguses, Venemaa oli sõber, partner meie liitlastele. Me ju teame, kuidas elanikkond kasvab Aafrikas, Lähis-Idas järgmiste aastakümnete jooksul. Kümne-kahekümne-kolmekümne aasta pärast see on väga suur probleem. Ja loomulikult ei ole meil Euroopa Liidu sees riikidel mingeid sisepiire. Kui inimesed tulevad Lõuna-Euroopasse või Lääne-Euroopasse, võivad nad liikuda mööda Euroopat nii nagu nad soovivad.

Kuna ma ei maini oma vastuses sõnagagi kliimamuutust, ei saa ma kliimamuutusest rääkimist kasutada ka viigilehena EKRE poliitika õigustamiseks. See väide ei vasta tõele. Toon rände peamise põhjusena hoopiski välja rahvaarvu kasvu lähteriikides, mis on ilmselgelt vaidlustamatu tõsiasi.

Kohtuniku kommentaar: Kliimamuutust nimetasin rahvastikukasvu asemel põhjusena mälu järgi ekslikult - vabandan vea eest. Asja mõte jääb aga samaks - 10-20-30.a jooksul toimuv rahvastikukasv lähteriikides on see viigileht, mis peaks juba täna massiimmigratsiooniga hirmutamise salongikõlbulikuks muutma.

Küsimus (1.11.08): «Leo Kunnas, Te plaanite pagulased tagasi saata sinna riikidesse, kust nad pärit on? Oma programmis ütlete nii?»

Vastus: «Põhimõtteliselt küll.

Väide, nagu oleksin ka sellele küsimusele vastamata jätnud, ei vasta samuti tõele. Mu vastus oli lakooniline ja konkreetne. Tõsi, ma ei selgitanud selle protsessi tehnilisi üksikasju, aga see ei anna alust väita, nagu oleksin küsimusele vastamata jätnud.

Kohtuniku kommentaar: Tehniliselt sai küsimus tõesti vastuse, ent vastuse lakoonilisus annabki alust väita, et küsimus jäi *sisulise* vastuseta. Arvestades pagulaste tagasi saatmise tehnilist keerukust ja asjaolu, et tihtipeale pole see isegi võimalik, ei saa valimisväitluse kontekstis rahulduda sedavõrd lakoonilise vastusega.