Tellijale
Avo-Rein Tereping: pensionisüsteemi esimene sammas seisab savijalgadel (17)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meie riiklikku pensionisüsteemi panustatakse mittesolidaarselt, kuid kasutatakse solidaarselt, mistõttu on krahh vältimatu, kui midagi ei võeta ette, kirjutab Tallinna Ülikooli psühholoogiaõppejõud Avo-Rein Tereping.
Valimistepäeva vääramatust lähenemisest annab muuhulgas märku ka äge diskussioon teise pensionisamba üle. Kuid nagu poliitikutele kombeks, ei kasutata argumentidena mitte kainet majandusarvestust, vaid kõlavaid loosungeid « … X rakendab teise samba likvideerimise oma isikliku valimisvankri ette» või «Riigi kohus on anda inimestele tulevikuks kindlustunne, et neil ei tule vanaduses vaesuses vireleda» (Heljo Pikhof Topeltohtlik mäng tulevaste pensionidega, PM 16.10).
Muidugi on mõistlik enne vana süsteemi lammutamist kaaluda selle paremaks muutmise võimalusi. Kuid lappida ja paremaks teha on mõtet jätkusuutlikke süsteeme. Pensionisüsteemi teise samba nõrkusi ja jätkusuutmatust kinnitavad mitmed arvutused – nii neilt, kes juba kasutavad selle väljamakseid (kuulun minagi nende hulka) kui ka tulevikuseisu prognoosivatelt analüütikutelt (Allan Elerand, «Teine sammas on kasulik pankadele ja kindlustusfirmadele», PM, 17.09; Kristjan Järvan, «Kui kaua me püramiidskeemis raha põletamist kannatame», PM 14.09, Indrek Neivelt, «Pensionisammas vajab mitte sanitaar- vaid kapitaalremonti», ERR 27.10).
Kuid ega ka riigi makstava pensioni tervis korras pole. Ka see sammas kipub kiduma.