Rannar Park: minu esimene kuu õpetajana – õpilased ei väsi vist kunagi üllatamast (2)

Rannar Park
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rannar Park
Rannar Park Foto: Erakogu

Õpetaja kingadesse astumine ilma igasuguse varasema kogemuseta oli ja on veel mõnda aega väga sürreaalne kogemus, kirjutab Kadrioru saksa gümnaasiumi õpetaja Rannar Park. 

Oktoober jõudis kätte liiga kiiresti ja september tundus vaid paari päeva pikkune.

Septembri esimesel nädalal jõudsin magada igal ööl vaid kolm-neli tundi. Muretsesin järgmise koolipäeva pärast nii väga, et kõhus keeras ja pulss kippus olema kolmekohaline. Samas pean tõdema, et kogu see rabelemine ja vihikute koju-kooli tarimine, et kontrollida üht ülesannet kahekümne viiest erinevast sulest, meeldib mulle.

Ma ei saa siiani aru, miks see mulle meeldib või isegi sellest, kuidas ma olen sellega siiani hakkama saanud. Viimati kirjutasin, et kardan esimesi kahtesid, esimest koolipäeva ja seda, kuidas ma ütlen õpilase nime klassi ees valesti. See hirm on nüüdseks muutunud leppimiseks ja minu sinisilmne idee sellest, et saan kõikide nimed selgeks septembri lõpuks, oli naiivsus, selle kõige puhtamal kujul. Õnneks on kõik õpilased olnud mõistvad – isegi kui ütlen kellelegi tema pinginaabri nime või lisan kellegi nime lõppu ebavajaliku tähe, siis lihtsalt naerdakse hetkeks mu üle ja saadakse aru. Ehk saan jõuluks selgeks need nimed…

Muretsesin järgmise koolipäeva pärast nii väga, et kõhus keeras ja pulss kippus olema kolmekohaline. 

Õpetajakingadesse astumine ilma igasuguse varasema kogemuseta oli ja on veel mõnda aega väga sürreaalne kogemus. Esimestel nädalatel märkasin nii mõndagi huvitavat seoses klassiruumis töötamisega. Kõik mu maneerid ja iseärasused rääkides peegelduvad mulle näiteks vastu. Ma teadsin alati, et olen rahutu kõneleja – kui jutt jookseb, siis on selline tunne, et tahaks ise ka joosta. Olen aga seda suutnud natuke rahustada ja jääda klassi ees tammumise juurde. Muidugi ei puudu ka ohter käte vehkimine või osutamine kindlate detailide suunas, mis tahvlil või kellegi laual juhtuvad olema. Täpselt sama on hakanud tegema ka minu õpilased – kui keegi midagi teeb, siis ei karju enam mitmed neist üle klassi, vaid hakkavad esimese asjana kätega vehkima ja näitama kurja juure suunas.

Olen märganud ka seda, et kõige parem distsiplineerija on õpilase puhul teine õpilane. Andsin tundi ühele keskmisest valjuhäälsemale klassile. Kui keegi tahtis midagi väga teada, aga klass ei suutnud tähele panna, siis leidusid klassis need uudishimulikud õpilased, kes olid väga osavad ülejäänud klassi kuulama panemas.

Kuu aja jooksul on igasuguse pedagoogilise tausta puudumine andnud aeg-ajalt tunda kõige veidramatel viisidel. Õnneks olen aru saanud, et õpilased on eri tasemega ja kõigilt ei ole võimalik eeldada, et saadakse lennult aru ja me tuiskame läbi õppekava. Seetõttu üritangi hoida asju võimalikult lihtsana ja seletada lahti ka kõige tavapärasemad asjad, mida ehk polekski alati vaja. Kuna olen piisavalt noor, et enda põhikooliaegsed tunnid ei ole vajunud unustuse hõlma, siis tean, mida läheb õpilastel materjalidega töötades vaja ja mida mitte.

Olen märganud ka seda, et kõige parem distsiplineerija on õpilase puhul teine õpilane. 

Hea näide sellest oli teisel nädalal, kui rääkisime eri suhtlusvahenditest ja internetist. Võtsime õpiku vastava osa ette ja mis vaatas meile vastu, kui teemaks tuli internet? Nimekiri reegleid ja iganenud ettekirjutusi, mille ettelugemine tõi esile vaid naerukahinat klassist. Lause «You should never share personal information online!» tundub umbes sama absurdne sellele Snapchati ja Instagrami kasutavale seltskonnale, kui ruutvõrrandi lahendivalem harilikule haugile.

Oktoobrikuine sombune ilm on küll juba vallutanud ilmateate ja kõik on justkui maha rahunemas, et hakata vaikselt talveunne sättima, aga minu sees on ikka see veider kihelev tunne, et midagi on teha vaja ja isegi seda kirjutades praegu käiab peas mõte sellest, kas kõik tunnid ikka said sisse kantud ja kelle roosade öökullidega vihik mu sahtlis juba viimased kaks nädalat istunud on? Kas ta igatseb seda? Miks see ikka veel mu sahtlis on? Kas ta sinna sisse ülesandeid ei oleks pidanud tegema viimased kaks nädalat?

Õpilased ei väsi vist kunagi üllatamast.

Kommentaarid (2)
Copy
Tagasi üles