Rannar Park

FOTO: Erakogu

Tulevane Kadrioru saksa gümnaasiumi õpetaja Rannar Park kirjeldab oma emotsioone, mis teda valdavad enne kooli algust.

Esimese septembrini on jäänud mõni päev ja esimest korda üle aastate on mul taas hirm nahas kooliaasta alguse tõttu. Seda mitte ostmata joonlaua või kustutuskummi pärast. Isegi joonte arv mu joonelises vihikus ei tekita hetkel tuska. Viisteist aastat on kooliteed tallatud – võiks olla juba vana rahu ise. Sel aastal tuleb aga kooliaasta täiesti teisel kujul, sest astun klassi esimest korda õpilase asemel õpetajana ja mõte sellest, et minu poole peaks keegi pöörduma «õpetaja Park» on hirmuäratav.

Hirmuäratav just sel põhjusel, et mäletan oma kooliajast veel, et õpetajad olid need, kellel näisid olevat vastused kõigile küsimustele maailmas ja ei olnud ühtki muret, mille korral ei saanud oma klassijuhatajaga rääkida. Nüüd, näiliselt paar silmapilku hiljem, olen aga ise selles olukorras, kus vaja meelde jätta terve trobikond nimesid ja hakata kodutöid kontrollima. Kuidas ma peaksin kellelegi panema esimese kahe? Kes olen mina, et midagi sellist otsustada?

Sellised küsimused ja kõhklevad mõtted on juba mõnda aega kanda kinnitanud kuskil kuklas ja eks nad satu ka harva esiplaanile, aga õnneks on mul väga vedanud seltskonnaga, kellega ühisnimetajat «õpetaja» hakkan kandma. Kaasõpetajad Kadrioru saksa gümnaasiumist on pärast üürikest kohtumist täielikult minu jaoks muutnud «tavalise õpetaja» definitsiooni, sest enne selle värvika seltskonnaga aja veetmist oli selle mõiste taga keegi, kes üksi punnitab ninast vere välja, et oma aine unelevatele õpilastele selgeks teha. Pärast paari päeva oli aga selge, et tänapäeva õpetaja ei ole enam see, kes ta oli aastaid tagasi. Tegemist on olevusega, kes sõltub oma kaasteelistest ja koostööst nendega, et anda õpilastele mitte ainuüksi õiged vastused ülesandele 37, vaid ka laiendada nende silmaringi sellest, kuidas näeb elu välja pärast kooli, kus tuleb kombineerida kõiki elu valdkondi, et hakkama saada.

Siinkohal vajab selgitamist minu üks peamisi õpetajaks hakkamise ajendeid – soovin aidata kaasa sellele, et noored avastaks koos töötamise võlu. Oma kooliajast meenuvad ikka korrad, kus koostööd tehes oleks tõenäoliselt ülesanne lahendatud kõvasti kiiremini ja paremini, ent kooli individualistlik lähenemine pärssis seda. Taheti kasvatada üksikuid hunte, kes ei kohkuks millegi ees, et ise edasi jõuda. Õnneks paistab, et üha enam on koolid arenemas selles suunas, et ilma koostööta ei tehta ära suurt midagi ja õpilased, kes suudavad teha koostööd teistega, on need, kel on tulevikuks parem ettevalmistus.

Minu helesinine unistus on, et juba lähiaastatel suudavad koolid kõikjal Eestis propageerida koostööd mitte ainult õpetajate, vaid ka õpilaste seas. Kogu see särasilmne ja lootusrikas jutt on küll tore, aga vajab kõvasti tööd. Ja tööd õpetajate vahel, mitte ainult minul omaette. Just sel põhjusel olen hirmu kõrvalt elevil, kui mõtlen, mis hakkab saama pärast seda, kui mind uue õpetajana tutvustatakse koolipere ees aktusel ja mu tulevane klass näeb, et see kergelt kohmetu noormees nende klassijuhataja ja tulevane võõrkeeleõpetaja on.

Olen elevil, et saan hakata käima õpetajate toas ilma klassivennaga eelnevalt kokku leppimata, kes koputab ja kes küsib ning olen kahtlemata elevil, et saan näha eKooli müstilist teist poolt, mida näevad vaid õpetajad.

Ei kahtle hetkekski, et minu jaoks saab eelseisev kooliaasta olema umbes sama rahulik kui värskelt obaduse saanud herilasepesa ja olen üsna kindel, et mu peas saab olema kõik samamoodi kihevil nagu seal tarus. Samas valdab mind veider rahutunne kuskil sügaval, mis kinnitab, et asjad laabuvad ja kõik need detailid, millele hetkel mõeldes tekib kõhtu veidi õõnes tunne, on tühipaljast hirmust tundmatuse ees... Või siis sellest, et jätsin jälle kogemata lõunasöögi vahele.