Tõlkes leitud Eesti: «Aga on ju sõna» ... ehk viis nippi õige sõna valikul

Liiga kitsas pluus. Foto: Ralf Schulte / PantherMedia / Ralf Schulte

Keel on nagu rõivastus – see peaks sobima kandja ja olukorraga, kirjutab arvamusportaali kolumnist Ülle Leis. 

Värv ei sobi. Materjal kortsub. Ei sobi teiste riietega. Varrukad liiga lühikesed. Ma ei saa ju sellega sinna minna! Poes või kodus riideid proovides on meil tihti kehakattele rohkem kriteeriume kui et see keha kataks. Võõrkeele sõnakasutuses oleme aga sageli märksa vähemnõudlikumad ning kui keegi meile märkuse teeb, on vastus kärme tulema: «Aga x keeles on ju sõna y!»

Võõrkeeles suheldes võime pidada oluliseks eestikeelsele sõnale tähenduselt vastava sõna leidmist ning selle õigesse grammatilisse vormi (minevik, mitmus vms) valamist. Vaid nendega piirdudes varitsevad meie suhtlust aga paljud ohud. Valisin neist viis, millele peaksime mõtlema.

Esimene. Kas ja kui palju sõna «minu» tähenduses kasutatakse?

Ametiasutuse ingliskeelsel kodulehel oleva jootrahatelefoniga (tõlkes tip phone) ei oskaks kodulehe külastaja vististi midagi peale hakata. Eestikeelsel kodulehel oli sel kohal hoopis vihjetelefon. «Aga inglise keeles on ju sõna tip, mis tähendab vihjet,» võidakse protesteerida. Kas meid liigutaks õigustus «Aga see on ju pluus!», kui oleme mõne pluusi välja praakinud? Sõna tip on tõesti (ka) ‘vihje’, aga see on inglise keele seletavas sõnaraamatus paljude tähenduste hulgas viimaste seas: 1) tipp, ots, 2) jootraha, 3) nõuanne, 4) prügimägi, 5) räpane koht, 6) ennustus, 7) vihje ebaseadusliku tegevuse kohta. Järelikult ei kasutata sõna tip tänapäeval selles tähenduses eriti sageli ja peaksime leidma alternatiivi (vt allpool) ehk teise pluusi.

Kasutussageduse kohta annab head nõu Longman Communication 3000, kus on loetletud kolm tuhat kõige sagedamini kasutatavat sõna, mis moodustavad 86 protsenti inglise keeles kasutatavatest sõnadest.

Teine. Kes ma olen?

Võõrkeelsed filmid ja raamatud on keeleoskuse arendamisel asendamatud. Nähtut ja loetut matkides ei tasuks siiski liialt hoogu minna ja kehastuda endalegi märkamatult saja aasta taguse romaani kangelaseks või USA politseiseriaali pätiks. Kui kopeerime oma tudisevasse võõrkeelde mõne kaasaegse kõnekeelse väljendi, nt They have lost their zing (’Neil on särts kadunud’), on see sama kui panna jalga plätud ja selga mõni tippdisaineri õhtukleit. Parem on sel juhul jääda läbivalt tagasihoidlikuks ja neutraalseks ning öelda näiteks They have lost their energy.

«Aga inglased ütlevad ju kaasmaalaste kohta Brit,» võidakse õigustuseks öelda. Ütlevad küll, aga inglise keeles on sõnu, mida võivadki kasutada ainult inimesed, kelle emakeel on inglise keel. Meie peaksime Britsi asemel ütlema the British.

Kolmas. Kellega ma suhtlen?

«Aga tere on ju inglise keeles hi,» võidakse noomitusele vastu vaielda. Jah, aga see on kõnekeelne tervitus, mida kasutatakse enamasti tuttavate ja sõpradega kohtudes. Niisiis ei pruugi see sobida võõrama ja/või kõrgemal positsioonil oleva inimesega suhtlemiseks ja sellises kultuuris, kus peetakse oluliseks tutvusastet, vanusevahet ja sotsiaalset positsiooni (näiteks saksa ja prantsuse keel). Seal tuleb võib-olla öelda ‘tere hommikust / õhtust’, ning koos nimega (Herr Schmidt) või tiitliga (Professor Jones). Sama reegel toimib ka vastupidi - heale sõbrale võib tunduda talle öeldud Good morning ametlikkuse tõttu nalja või tögamisena, sest ta ootab pigem tervitust hi või hello.

Neljas. Kus ma suhtlen?

«Kõige tugevam ja olulisem piir kõigis uuritud keeltes on suulise ja kirjaliku suhtluse keele vahel,» on öelnud T. Hennoste ja K. Pajusalu oma õpikus «Eesti keele allkeeled». Seega pole sugugi vähetähtsad suulist (spoken) ja kirjalikku (written) kasutust eristavad märksõnad sõnaraamatutes. Eelpool mainitud kogumikus Longman Communication 3000 on eraldi tähistatud sõnad, mis kuuluvad tuhande, kahe tuhande ja kolme tuhande sagedasema sõna hulka suulises keeles (vastavalt S1, S2 ja S3) ning kirjalikus keeles (W1, W2 ja W3). Näiteks sõna book (tähenduses ‘reserveerima’) on suulises keeles kahe tuhande sagedaseima sõna hulgas (S2), kuid kirjalikus keeles pole isegi kolme tuhande hulka jõudnud. Küll aga on näha, et sõna book sünonüüm reserve on kirjalikus keeles kolme tuhande sagedasema sõna hulgas. Järelikult sobib suulises suhtluses book ja kirjutades reserve.

Teiseks tuleb arvestada vahet ametliku (sõnaraamatuis tähis formal) ning mitteametliku suhtluse (informal) ja keelekasutuse vahel. Kohvipausil võime me vahel üritusel osalevate itaallaste kohta öelda Italian guys, kuid veidi hiljem ametlikku koosolekut jätkates peame guy kui kõnekeelse väljendi asemele leidma sobivama sõna, näiteks colleague. Sõna vihje vaste tip-off sobib ainult igapäevasuhtlusesse ja seega mitte ametiasutuse kodulehele. Seal saab vihjetelefoni vastena kasutada näiteks sõnu Crimeline (politseis) ja Tax Evasion Hotline (maksuametis).

Kolmandaks peaks olema ettevaatlik sõnadega, mida sõnastikes nimetatakse vulgaarseks (taboo, offensive), irooniliseks (perjorative) või vananenuks (old-fashioned, obsolete).

Viies. Millised sõnad on ees ja taga?

Kui kuulutada vigaseks tõlge «Please take contact with gate number two» (’Palun võtke võtke ühendust väravaga number kaks’), võidakse vastuseks öelda: «Aga ühendus on ju contact!» On küll, aga inglise keeles ütleb üks sõna – tegusõna contact – ära selle, mida eesti keeles öeldakse kahe sõnaga – ühendust võtma. Eesti keeles räägitakse ühenduse võtmisest ja ühenduse kaotamisest, kuid inglise keelde ei saa neid tõlkida samamoodi, võtmist (take) ja kaotamist (lose) vahetades. ’Kaotasime nendega ühenduse’ või ’Me pole nendega enam suhelnud’ tõlge on hoopis teistsugune - We have lost contact with them.

Nii nagu kirjutasin loos «Kuidas saada orgasmi», on sõnad nagu ained, mis võivad üksteisega kokkupuutes oma kuju muuta või keemilise reaktsiooni käivitada. Seepärast tuleks vaadata mitte ainult ühte sõna vaid ka tema naabreid. Kui sisestate sõna sõnapaaride sõnaraamatusse (näiteks http://www.freecollocation.com/), pakutakse välja sõnaga kõige tihedamini koos esinevad sõnad.

Mark Twain on oma lühijutustuses «The Awful German Language» (‘See kohutav saksa keel’) rääkinud, kuidas ta läks Saksamaal Heidelbergi lossi ja üllatas seal valvurit oma saksa keelega. Kuuldu oli jätnud valvurile sügava mulje ning kui ta oli Mark Twaini mõnda aega kuulanud, oli ta nentinud, et kõneleja saksa keel on üliharuldane ja võib-olla isegi unikaalne, ning avaldanud soovi Twaini keel muuseumi kollektsiooni lisada.

Täpselt sama mulje võib jätta ka meie võõrkeel. Kui on soov ülalloetletud ohte ja muuseumiuste taha lukustamist vältida ning sulanduda massidesse, tuleks kakskeelsete sõnaraamatute kõrval või asemel kasutada ükskeelseid seletavaid sõnaraamatuid (inglise keeles nt Oxford, Cambridge, Collins ja Longman, prantsuse keeles LaRousse). Neis on uusim (näiteks kõnekeelsus, kasutussagedus ja negatiivsus võivad ajaga muutuda) ja põhjalikuim teave.