Aabits

FOTO: Ove Maidla

Eestis on algamas või alanud järjekordne õppeaasta. Enamik põlvkondi on harjunud, et kool algab 1. septembril, kuid mitmes Eesti koolis algas õppetöö augusti viimasel nädalal, osa lapsi aga läheb kooli tuleva nädala esmaspäeval. Paljudes riikides algabki kool eri aegadel. Hispaanias lähevad lapsed kooli pärast saagikoristust, Itaalias alles oktoobris. See, et meil algas kool 1. septembril, on nõukogude aja rudiment, kuna selle otsustas Stalini ajal Rahvakomissaride Nõukogu.

Pole oluline, millal õppeaasta algab. Muudatused koolitunni, -päeva ja -aasta algus- või lõpuajas ei loe peaaegu mitte midagi. Samas on mitme uurgingu järgi nende algus- ja lõpuaega, pikkust ning vaheaegu muutes saavutatud suurem rahulolu. Eestis pole viimastel aastatel kardetud neid lihtsaid muudatusi teha ja need on andnud häid tulemusi. Argument, et kunagi meie ajal oli nii või naa, ei kannata kriitikat.

Kui millegi üle Eestis üldharidus- ja kõrgkoolides tõsiselt järele mõelda, siis on see ajakasutus. Aeg on kõige kallim ressurss, mille kaotust on võimatu korvata. Üks meie haridussüsteemi keskne probleem on selle bürokratiseeritus. Õppejõudude, õpetajate ja koolijuhtide tööaega kulub liiga palju paberimajandusele. Lihtsa ametniku mõtteloogika on see, et mida rohkem pabereid, seda rohkem on tehtud.

Kuid õpetamine ei ole bürokraatia, enam on sel ühiseid jooni kunstiga. Hea õpetaja ongi kunstnik. Kui õpetajatest ja õppejõududest üritatakse vormida paberimäärijaid, siis on tagajärg see, et andekamad võivad sellele ametile üldse käega lüüa.

Hea õpetaja on kunstnik. Kui õpetajatest ja õppejõududest üritatakse vormida paberimäärijaid, siis on tagajärg see, et andekamad võivad sellele ametile üldse käega lüüa.

Bürokraatia vähendamine tähendab ühtlasi vastavate ametikohtade vähendamist ministeeriumites ja nende allasutustes. Samuti on kiire bürokratiseerumine toimunud kõrgkoolides, sealgi oleks targem ametnike karja kokku tõmmata.

See pole ainus viis aja efektiivsemaks kasutamiseks. Kui avada kesk- ja põhikooliastme tunniplaan, siis näete, et laste koormus on sama suur kui täiskasvanul. Kunagi arvestasid teadlased välja, et kaks tundi intellektuaalset tööd võrdub kaheksa tunni füüsilise tööga.

Aga vaadake näiteks vanemate klasside tunniplaani: päevas on seitse-kaheksa, isegi üheksa tundi. Pluss huviringid ja trennid ning kodune töö. Väga suur osa koolipäevast kulub pärast koduste tööde kontrollimiseks ja hindamiseks. Seda aega saaks ka efektiivsemalt kasutada ning kui seda teha, väheneks nii laste kui ka õpetajate koormus, ühes sellega väsimus ja stress.

Viimasel ajal on palju olnud juttu venekeelsest üldharidusest. Selge on see, et venekeelne koolivõrk tuleb üle vaadata ning kahte paralleelset haridussüsteemi me üleval pidada ei suuda. Siin on vaja reaalseid tegusid. Lapsed ei pea poliitikute võimumängude pärast kannatama.