Triin Viiron: koolikiusamise taga on kooli kiusamine

Foto: Corbis/SCANPIX / Eero Barndõk

Endine õpetaja Triin Viiron nendib, et üks koolikiusamise põhjustest on see, et ka koole endid on juba ammu kiusatud, näiteks kas või õpetajate palkadega. Põhjuseid, miks õpetajad sel seni toimuda on lasknud, on mitu.
 

Õpetajate palga, töökoormuse ja kvaliteedi teema on jätnud tagaplaanile muud koolisüsteemiga seotud kitsaskohad.

Ometi on koolikiusamise probleem jätkuvalt üleval. Eks iga õpetaja tea, et selle alla mahub rohkem kui rusikalöögid ja mõnitamine. Koolikiusamine on ka see, kui mõni õpilane peab ära tegema kaasõpilase kodutööd, kandma tema koolikotti, andma ära oma magustoidu, taskuraha, istekoha. Põhiseadusest võib lugeda, et igaühel on õigus haridust omandada, kuid tegelikkuses tuleb nii mõnelgi see õigus välja teenida.

Pidev kiusamine hakkab lõpuks silma ja võimalik, et õpetajate toas sellel teemal ka arutletakse. Kui ühe koosoleku jooksul lahendust ei leita, käib see teema veel mitu korda läbi. Aga samal ajal ei muutu midagi kiusatava jaoks. Võimalik, et last lohutab teadmine, et tema pärast tuntakse muret, aga see ei aita, kui ta kinnomineku asemel teeb kiusajale referaati, sest vastasel korral võivad järgneda sanktsioonid, näiteks avalik häbistamine. Kiusajale ei kiirustata appi minema, sest teiste üle naerda on ju tunduvalt ohutum kui neid aidata.

Teine variant on probleemist üle vaadata, seda ignoreerida. Ja kui kiusatav ise kas või korra eksib tavanormide vastu, nähakse selles justkui vabandust – sellise käitumisega on ta kiusamise ära teeninud. Veelgi ebaõiglasem on olukord, kus nõrgema poole üle teeb nalja ka õpetaja, saavutades mõne lärmaja heakskiidu ja tunnirahu.

Aga alati pole koolikiusamine äratuntav. Kust läheb piir koolikiusamise ja vabatahtliku vastutulemise vahel? Õpilane annab vabatahtlikult ära oma kommid, kirjutab teise eest kirjandeid, sest muidu võib minna veel halvemini – näiteks järgneb narrimine või isegi füüsiline karistamine.

Kas leiate sarnasusi koolikiusamisel ja kooli kiusamisel? Miks on õpetajad niivõrd pühendunud oma tööle, et ei leia aega ega energiat, et seista laste või iseendagi õiguste eest?

Hea õpetaja missioonitunne, empaatiavõime, armastus oma töö ja õpilaste vastu ei lase tal teha midagi rohkemat ei enese ega teiste heaks. Meeleavalduse pärast ei saa ju tunde ära jätta, sest etteantud teemade läbivõtmiseks on niigi vähe aega, kes siis järgmisi tunde ette valmistab, eksamid on tulemas, neist sõltub ju õpilaste tulevik. Õpetajad pühendavad palju vaba aega oma õpilastele, tunduvalt vähem endale.

Teine konks õpetajate ohjes hoidmiseks on hirm. Teatud olukordades on armastus ja hirm võrdväärselt tugevaimad jõud. Koolikiusamise ohver kardab, et vastuhakkamise korral lastakse tal püksid WCs vett täis ja pildid või video pannakse üles internetti. Õpetajad on peljanud avalikult enese eest välja astuda, sest on hirm saada naerualuseks. Nagu näha, on see hirm olnud alusetu. Meediakajastus on suuremas osas olnud pigem positiivne. Aga hirme on veel.

On hirm kaotada töökohta, sest perekonnaseis, vanus, elukoht või erialane pädevus ei anna kindlustunnet, et leitakse teine töökoht. Mitut kooli ähvardab sulgemine, gümnaasiumiosa kaotamine või liitmine teise kooliga. Arvata võib, et tööd soovitakse jätkata pigem leplike ja tagasihoidlike inimestega. Koolidirektoril on vaja hoida häid suhteid nii kohaliku omavalitsuse kui ka haridusministeeriumiga, et koolitöö saaks vähemalt endistviisi jätkuda.

Pealegi – pole probleemi, pole vaja leida lahendust. Kui koolidirektor ei kiida heaks õpetaja soove enda õiguste eest võidelda või mitte teha lisatööd (osaleda mitmesugustes komisjonides, koosolekutel), võib tööl raskemaks minna. Nii ei pruugi õpetaja enam saada õigust kasutada IT-vahendeid, saada rahastust või luba õppereisi või muu õppeprojekti jaoks, tema klassi remont ja uuemate õppevahendite ostmine lükkuvad umbmäärasesse tulevikku.

Nii saab ka koolikiusamise ohver ebaõiglusele vastu hakates vastutasuks «loa» minna koju vaid pikimat teed pidi, peab tegema kiusaja eest ära veel rohkem asju, hankima veel rohkem taskuraha.

On hirm, et kui hakata soovima paremaid töötingimusi, läheb olukord veelgi keerulisemaks. Selle asemel et töökoormust vähendada, seda hoopis suurendatakse. Nii paraku juba toimub ja on toimunud, sest riigilt saadav raha ei kataks muidu piisavalt kooli kulusid. Näiline palgatõus võib tähendada senise töökoormuse veelgi suuremat kasvu.

Räägitakse koolivõrgu reformimisest, mis lahendavat probleemid. Paberi peal ehk tõesti. Loodetavasti kaasatakse arutlustesse ja otsustamise juurde ka koolijuhte ja õpetajaid. Paraku ei peeta paljude kooliteemaliste otsuste juures vajalikuks koolis töötavate spetsialistide arvamusi ja soovitusi kuulata ega arvestada.

Olukorraga leppimise kolmandaks põhjuseks on inimlik laiskus, mugavus, rahulolu olukorraga või siis hoopis juurdunud pessimism. Nii mugav on kiruda õpetajate toas oma rasket olukorda publikule, kes seda niigi teab ega pea vajalikuks teha muud, kui kaasa noogutada. Jah, milleks rabeleda, kui väidetavalt üks inimene või üks koolitäis inimesi ei suuda Eesti riigis midagi olulist teha? Kas seda õpetatakse ka lastele?

Aga mis mõttega üldse käia koolis, saada haridust, kui ollakse vaid tähtsusetud olendid suurte jõudude mängumaal ja meelevallas? Seda ka väikeses Eestis. Püüan jõuda kolmanda konksu küljes rippujate mõtlemisse.

Võib ju mõtiskleda: milleks soovida paremaid töötingimusi ja mõistlikumat palka, kui näiteks Rumeenias on palk veelgi väiksem, naabrinaine on üldse ilma töö ja palgata. Ega peagi tegema tööd rohkem kui antud palga jagu ehk siis piisab kohale tulemisest ja õpilaste klassiruumis hoidmisest.

Õpetajakoolituses jagasid tudengid oma kooliaja muljeid. Mulle oli üllatuseks, et hästi ette valmistatud ja sisutihedad tunnid, õppereisid, arutlusoskuse arendamine ainetundides ning õpilaste käekäigu vastu huvi tundmine polegi levinud norm. Kui pikemalt järele mõtlesin, meenus, et ka minu koolides oli õpetajaid, kelle kohta võib öelda diplomaatiliselt, et nende vigadest on mul võimalik õppida.

Üks sõber, kes meenutas oma kooliaega, ütles, et on väga vihane oma kunagise kooli peale, kus õppis 12 aastat. Sealse kooli normiks olid pidevalt vahetuvad õpetajad ja kuude kaupa ära jäävad tunnid, sest vastava aine õpetajat polnud tööle saadud või oli tal muudki teha. Ja oli õpetajaid, kes olid lihtsalt kohatäited.

Kui neid poleks seal istunud (istunud, mitte õpetanud), poleks kedagi teist asemele võtta olnud. Nii sai tema klass näiteks kirjandi kirjutamise põhitõed teada alles abiturientidena järjekordse eesti keele õpetaja käe all. Kas nüüdne vilistlane võiks kaevata või peaks kaebama oma kooli või Eesti riigi kohtusse, sest tema kui õpilase ­õigusi rikuti? Õpetamislitsentsi saanud kool polnud täitnud talle pandud ülesandeid.

Teine kriitikakoht oli, et filmis «Klass» nähtud vägivald kuulus sealse koolielu juurde ja polnud inimesi, kes oleks aidanud koolikiusamise ohvreid. Tundus, et suur hulk Eesti hariduses esinevaid probleeme oli sinna kokku koondunud. Kas olukorda aitaks lahendada mõte «Pole kooli, pole probleemi» või hoopiski «Kui juhtkond ja õpetajad on heal tasemel, pole probleemi»? Ma ei räägi utoopiast, vaid kvaliteetsest haridusest, tulevikust.

Kuidas lõpetada kooli kiusamine? Küllalt on arutletud omavahel, aeg on hakata tegutsema ja mõtlema suuremas plaanis. Seda näitas 25. oktoobril Eesti Haridustöötajate Liidu organiseeritud meelevaldus Toompeal. Seekord koolivaheajal ehk siis tundidest vabal ajal.

Mida edasi teha? Mõtteid on paljudel ja esitan enda omad. Näiteks võiksid lähiajal koguneda koolide hoolekogud ja/või lapsevanemate esindajad, õpilasesindused, kus õpetajad selgitavad lähtuvalt riiklikust õppekavast õpetaja tööülesandeid ja -koormust.

Sinna juurde toovad näiteid tasustamata, aga vajalikust lisatööst: e-kooli täitmine, kujundav hindamine, ­individuaalse õppekava tegemine andekale või vähem võimekale lapsele, kooli arengukavaga tegelemine, osalemine koolieluga seotud koosolekutel, ­lisatöö, mis kaasneb õpikute või muude töövahendite puudusel jms.

Koolidirektor või õppealajuhataja teavitab, kui kerge või raske on viimastel aastatel olnud saada oma kooli tööle uusi (kvalifitseeritud) õpetajaid, kui palju õpetajaid on lähiaastatel pensionile minemas.

Seejärel saab iga kooli juures olev hoolekogu või muu kooli käekäigust huvituv huvigrupp teha plaani, mil moel nemad püüavad leida olukorrale lahendust või kaasata endaga veel arutlejaid. Kas pooldada streiki, streikida maakonniti või üle Eesti, kes katab streigiga seotud kulud, kas pöörduda kohaliku omavalitsuse poole koostöö tegemiseks, pöörduda ministri, riigikogu või valitsuse poole.

Samuti võiks esialgu kokku saada iga maakonna koolidirektorid. Tean, et kõigil on niigi palju tegemist, aga ehk aitab õpetajate töökoormuse vähendamine ja palkade suurendamine edaspidi tunduvalt lihtsamalt leida oma kooli häid pedagooge. Kool kui asutus ei pea olema mitte ainult lapse-, vaid üldiselt inimsõbralik koht.

Paljudel on häid mõtteid, millega kool peale praegu tehtava veel võiks tegeleda, et maailm (või vähemasti Eesti) oleks parem paik. Ootused ja nõudmised koolile, st õpetajatele on väga suured, aga missugune on tasu selle kõige eest? Kust läheb piir kooli, lapsevanema, kohaliku omavalitsuse ja riigi vastutuse vahel? Mis on kooli eesmärk, missugused peavad olema inimesed, kes seal töötavad, ning kuidas neid sinna saada ja kuidas neid seal hoida?

Kui ühiskonnas on tekkinud mõni kriisiolukord, siis vaadatakse ikka kooli poole, sest just see asutus oleks pidanud sellega tegelema ja seega kriisi ära hoidma. Nii nagu koolikiusamise ohvergi on see, kelle kaela saab määrida igasugused jamad, mis juhtuvad, sest ta ei julge eriti vastu hakata ja teda karistades või lihtsalt valjuhäälselt siunates on hea auru välja lasta.

Väheseid huvitab kiusatava enda arvamus ja olukord, kus ta on sunnitud olema. Selle vastu ehk ei saa. Küll aga on võimalik muuta töö- ja palgatingimusi paremaks, motiveerivamaks. Selleks peavad lisaks õpetajatele ja koolijuhtidele ka lapsevanemad endale teadvustama, et toimub kooli kiusamine, ja sellele peab vastu hakkama.