Õpetajad olevat alamakstud. Võib-olla, aga on ka teisi arve, mida vaadata. Näiteks on 1998. aastast alates õpetajate ja õpilaste suhtarv pidevalt vähenenud. Täiskohaga õpetajate puhul on näiteks 18,7 õpilasest ühe õpetaja kohta saanud 12,2 õpilast õpetaja kohta. Sisuliselt on õpetajate tootlikkus järsult kukkunud.
Ma juba kuulen hääli, et see pole saapavabrik, siin ei saa asju niimoodi mõõta. Aga kuidas siis saab? Samal ajal ülejäänud Eestilt me ju nõuame tootlikkuse tõusu. Ainult nii on võimalik elu parandada, öeldakse. Kui eraettevõttes toimuks samasugune produktiivsuse langus, oleks firma ammu kadunud ja töötajad lahti lastud. Õpetajaid lahti lasta on aga raske.
Kui sellel ametil on miinuseid (palk), siis on ka mitmeid plusse: pikad puhkused, riske, töökaotushirmu ja konkurentsi pole. Jah, kui pingutad kõigest väest, tahad tõesti olla parem õpetaja, siis ega see sinu palgas eriti ei kajastu – ülespoole liikumist pole. Teisalt võib amet pakkuda ka mugavat vegeteerimist.
Ma olen nõus maksma õpetajatele rohkem, aga mitte kõigile ja valimatult. Õpetaja elukutse ei ole eriline. On häid, on keskmisi ja halbu. Neid, kes väärivad kõrgemat, neid, kes praegust, ja ka neid, kes peaksid olema õnnelikud, et üldse palka saavad.
Ühiskond aga ei saa lõputult areneda nii, et üks pool (erasektor) muudkui pingutab, et samast ressursist rohkem tulemit kätte saada, et ühelt nõutakse kõrgemat tootlikkust, aga teine lihtsalt vilistab ja lahendab probleeme lossiplatsil jalgade trampimisega.
Ka õpetaja palka ei saa vaadata asjana iseenesest, samal ajal jättes vastamata küsimustele, mida me vastu saame, kuidas teame, kes on hea ja kes on halb, kellele maksta rohkem ja kellele vähem.
Praegune süsteem on jäik ja muutusi ei salli. Õpetajaskond on ise oma ametiühingulisuses süsteemi konformistlikkust ja turvalisust toetanud. Tahaks ainult raha juurde. Üheski teises eluvaldkonnas aga kõike korraga ei saa ning pikas perspektiivis pole see ka hariduses jätkusuutlik.
Nii ei saa õpetajategi palgajuttu lahutada teistest teemadest. Esiteks, koolide (ja sellega koos õpetajate) arvu vähendamine – haridussüsteem ei saa ignoreerida demograafilisi muutusi.
Teiseks tasub mõelda klassi suuruse piirnormide kaotamisele. Väide, et väiksemad klassid tagavad parema õpitulemuse, on müüt, mida erinevates riikides tehtud uuringud ei kinnita.
Ja kolmandaks, lõdvendada õpetajate kvalifikatsiooninõudeid, anda koolijuhtidele suurem vabadus õpetajate tööle võtmiseks, aga ka vallandamiseks ning palkade määramiseks. Lõpuks võiks see tähendada, et on vähem (aga paremaid) koole, on vähem (aga paremaid) õpetajaid.