Kaarel Kaas

FOTO: Pm

Viimased nädalad on kaasa toonud verevahetuse Gruusia võimuladvikus. Muudatused said alguse oktoobris, kui president Mihhail Saakašvili esitas uueks peaministriks varasema poliitilise kogemuseta diplomaadi Grigol Mgaloblišvili.


1. novembril kinnitas parlament seni Türgi suursaadikuna töötanud Mgaloblišvili ametisse, ametist priiks saanud ekspankurist peaminister Lado Gurgenidze suunati aga juhtima rahandussektori stabiliseerimisega tegelevat vastloodud komisjoni.



Järgmine uudispomm lõhkes 5. detsembril, kui kabinetimuudatustena teatati välisminister Eka Tkešelašvili ja kaitseminister David Kezerašvili väljavahetamisest. Uueks välisministriks tõusis seni asevälisministrina Gruusia Vene-diplomaatiat kureerinud Grigol Vašadze, kaitseministri kohale toodi senine suursaadik USAs Vasil Sihharulidze.



Vangerduste teiseks küljeks olid lahkumised. Aastaid asekaitseministrina Gruusia kaitseametkonna juhtimisel sisulist tööd teinud Batu Kutelia läkitati suursaadikuks Washingtoni; üks Saakašvili mõjukamaid kaastöötajaid Alexandre Lomaia alias Kahha lahkus riikliku julgeolekunõukogu juhi ametist suursaadikuks ÜRO juures ning Gruusia senine ÜRO-saadik Irakli Alasania teatas diplomaadikuue varnariputamisest ja peab väidetavalt läbirääkimisi liitumaks opositsiooniga.



Reorganiseerimise motiivid jäävad pigem aimatavaks kui üheselt mõistetavaks ka Gruusia enese sisepoliitika kommentaatoritele. Kuid mõningatele seikadele on siiski võimalik osutada.



Esiteks välispoliitika. Kuigi erineva taustaga, on ka peaminister Mgaloblišvili tehnokraat ning sisepoliitilises plaanis pigem otsuste täideviija kui kujundaja. Gurgenadze positsiooni Gruusia sisepoliitika mõjutajana võib tema kui tipp-pankuri sidemeid silmas pidades hinnata paremaks. Küll võimaldab aga Mgaloblišvili diplomaatiline taust ning töö suursaadikuna Türgis Thbilisi silmis eeldatavasti oma suurt lõunanaabrit positiivselt hõlvata.



Türgi ja Gruusia suhted on olnud väga head, kuid Ankara jäi Vene-Gruusia sõja ajal ebamäärasele positsioonile. Alates augustist on Türgi aktiivsus piirkonnas – ka suhetes Aserbaidžaaniga – märgatavalt kasvanud.



Grigol Vašadzet aga peetakse parimaks Gruusia diplomaadiks ning erakordseks Venemaa-tundjaks. Vašadze on lõpetanud Moskva Riikliku Rahvusvaheliste Suhete Instituudi, töötanud kuni 1990. aastani Nõukogude Liidu välisministeeriumis. Tal on tänini head kontaktid Vene välisministeeriumi tipptegijatega.



Kui takistuseks poleks saanud sisepoliitilised kaalutlused, oleks Vašadze ilmselt tõusnud Gruusia välisametkonna etteotsa juba selle aasta alguses, kui toona tuli välisministeeriumi katuse alla parlamendipoliitikast evakueerida üks mõjukamaid Gruusia sisepoliitika kujundajaid Giga Bokeria. Nende kahe mehe veregrupid omavahel ei klapi ning seega sai nii Bokeriast kui Vašadzest aseminister, ministeeriumi etteotsa tõusis kompromisskandidaadina aga Eka Tkešelašvili.



Kui alguses nõudis Vašadze lahkumisavaldust kõigilt aseministritelt, siis nüüd on selgunud, et Bokeria jätkab.



Vašadze suutlikkust suhetes Venemaaga läbi murda vähendab aga kaks asjaolu. Esiteks on Gruusia-Vene suhete katastroofiline olukord tingitud Venemaa ametlikust poliitikast, mis on  jäänud muutumatuks. Teiseks pole Vene välisministeerium mitte otsuste kujundaja, vaid kõigest sõnumitooja. Küll võib aga uue välisministri all muutuda efektiivsemaks Gruusia diplomaatiline töö Läänega.



Kaitsepoliitikas on raske näha, kuidas Vasil Sihharulidze tõusmine ministriks ning Batu Kutelia läkitamine suursaadikuks USAs tõhustaks Gruusia armeereformide läbiviimist. Sihharulidzel on varasemast ette näidata pikk töö kaitseministeeriumis, isegi aseministrina – kuid seda poliitikaplaneerimise ning välissuhtluse eest vastutava portfelli hoidjana.



Kutelia oli kaitsevaldkonnas sisulise töö osas üks võtmefiguure. Nende määramiste tagamaid võib seletada asjaolu, et just noil päevil räägivad Thbilisi ja Washington läbi partnerlusleppe üle. Viimase raskuspunkt on Gruusia ametlike allikate väitel sõjalisel koostööl, juttu on olnud ka «julgeolekugarantiidest». Mida viimaste all silmas peetakse, on esialgu segane.



Lõpetuseks sisepoliitika. Irakli Alasania lahkumine välisteenistusest ja võimalik liitumine opositsiooniga on Gruusia sisepoliitikas A-kategooria sündmus. Gruusia avalikkuses väga tuntud Alasania «värbamisest» on üheskoos kõnelenud Vabariikliku Partei juht David Usupašvili ning Uute Parempoolsete liider David Gamkrelidze. Mõlema mehe erakonnad on teatanud poliitilise liidu moodustamisest, mis Gruusia opositsiooni senist killustatust silmas pidades on märkimisväärne saavutus. Alasania annaks uuele liidule kaalu juurde.



Peale selle, 23. novembril pidas oma uue erakonna (nimega Demokraatlik Liikumine – Ühtne Gruusia) avakongressi opositsiooni leeri asunud eksspiiker Nino Burdžanadze; oma opositsioonierakonna loomisest teatas ka ekspeaminister Zurab Nogaideli.



Kahha Lomaia kui Saakašvili ühe senise lähima kaastöötaja tõmbumine diplomaatilisse eksiili demonstreerib sisepoliitiliste protsesside teist külge. Selleks on president Saakašvili meeskonna järjest lühenev pink. Presidendi valikuvõimalused tunduvad muutuvat ajas üha ahtamaks.



Koosmõjus sisepoliitilise opositsiooni konsolideerumise, majandusraskuste ning välispoliitilise survega – eelkõige tuleb silmas pidada Venemaalt lähtuvat pingestatust – võib eelolev aasta ühel või teisel moel jääda Saakaš­vilile riigijuhina viimaseks. Kuid seda mitte tingimata. Sest elu on näidanud, et Mihhail Saakašvili on erakordselt visa ja vastupidav poliitikahunt ning teisalt kujutab Gruusia sisepoliitika endast mitme tundmatuga võrrandit.



Autor väljendab artiklis isiklikke seisukohti.