Endiselt tööd otsiv sotsiaalteaduse magister Ele Mälk kirjeldab erikoolis toimuvat ja nendib, et õigused on seal peamiselt õpilastel, koolis töötavaid inimesi ei kaitse aga keegi.
Ele Mälk: ühe tööotsimise lugu - päev Kaagvere erikoolis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kandideerisin Kaagvere erikooli sotsiaalpedagoogi ametikohale, osutusin üheks väljavalituks ja kooli direktor tegi ettepaneku tulla kaheks päevaks vaatama, mis mind tööle asudes ees ootab. Ettepanek tundus mõistlik ja 17. mail olin platsis. Minu võttis juhendada sotsiaalpedagoog pr T (nimetagem teda edaspidi nii) – armas, lahke ja oma tööd südamega tegev inimene, kellele siinkohal minu siiras tänu.
Pr T rühmas on 12 tüdrukut ja sotsiaalpedagoogi töö kestab kella kahest päeval kümneni õhtul. Tema ülesanne on rühma vaba aega sisustada ja korda tagada.
Kooli ruumid on kitsad ja vastavad vaevu-vaevu elementaarsetele nõuetele. Vana koolihoone – Kaagvere loss – on tühi ja varisemisohtlik. Kool on üle viidud vana kompleksi külge ehitatud tiiba. Aga nii maja kui ka selle elanikud on puhtad ja nii polnud esimesel muljel suurt vigagi.
Õpilased – alaealised tüdrukud – pärinevad peamiselt Tartust ja selle ümbrusest, aga on ka Saaremaalt, Paidest, Kundast. Tüdrukud on pidanud kõvasti pingutama, et Kaagvere kooli saada – pole koolis käinud, on kakelnud, joonud, suitsetanud, huligaanitsenud, ringi hulkunud.
Kooli arengukavast on lugeda, et Kaagvere erikool on haridus- ja teadusministeeriumi hallatav põhikool kasvatuse eritingimusi vajavatele õpilastele. Koolil on kolm eesmärki: 1) võimaldada täita koolikohustust ja omandada põhiharidus; 2) kujundada isiksust, kes tuleb toime oma elu ja tööga ning peab kinni õigusnormidest ja ühiselu reeglitest; 3) ennetada õpilaste võimalikke õigusrikkumisi.
Mulle vastu tulevad tütarlapsed on esimesel pilgul nagu noored ikka, aga nende juttu kuuldes jään üllatusest tummaks. Minu esimene küsimus juhendajale on: «Kas ropendamine on lubatud?» Vastuseks on imestav pilk ja selgitus, et võitleme selle vastu, aga üsna tulutult.
Kuid kõigega võib harjuda ja teisel vaatluspäeval ei karga tüdrukute kõnepruuk ka mulle enam nii teravalt kõrva... Kooli kasvandike emotsioonid hüppavad ühest äärmusest teise ja nende vallalaskmisel ollakse täielikult vabad (loe: karistamatud). See tähendab, et võib karjuda nii kõvasti kui suudad, lõhkuda kõike, mis ette jääb, minna kallale nii kaasõpilastele kui ka töötajatele, sõimata kõiki ja igal pool nii labaselt kui emakeel võimaldab.
Töötajate osaks on kõik stoilise rahuga välja kannatada ja teha nägu, et midagi pole juhtunud. Sellist asja nagu töötaja eneseväärikus (loe: inimõigused) selles koolis ei paista olemas olevat. Vähemalt ei näinud ma ühtegi katset sellest õpilastele märku anda. Kooli töötajad on lootusetud: õpilasi kaitseb seadus, neid ei tohi karistada ega ahistada. Kui jutt, mida õpilasele räägitakse, ei tundu talle huvitav, saadab ta rääkija hea tuju korral lihtsalt p...sse, halva tuju korral võib rääkija pehmelt öeldes «pasunasse saada».
Minu küsimusele, kes kaitseb koolis töötavaid inimesi, järgneb õlakehitus. Ühtmoodi nõutud on nii direktor, sotsiaalpedagoogid, tugiisikud kui ka järelevalvetöötajad.
Maksimaalne, mida kool teha saab, on teatada korrarikkumisest politseile. Ka ühe sellise intsidendi tunnistajaks õnnestus selle kahe päeva jooksul olla. Politsei tuli kohale, kuulas olukorra ära ja kutsus märatsevale tütarlapsele kiirabi. Kiirabi tuli, ajas eest ära jooksvat tüdrukut taga ja viis ta lõpuks kaasa.
Ülejäänud õpilasi ärritas politsei kohalekutsumine ja kaaslase äraviimine hirmsal kombel. Nad sõimasid politseinikke valimatute sõnadega. Mina kuulsin-nägin intsidendi lõppu – alates kiirabi tulekust – ja imestasin, et politseinikud (loe: riigivõimu esindajad) talusid tüdrukute sõimu ja kooli direktori aadressil toimunud ropendamist samuti vääramatu rahuga. Saan aru, et väljakutsed Kaagvere kooli on nende töös rutiiniks saanud, aga milline sõnum on see tüdrukutele? Veel üks tõestus, et isegi riigi tasandil ollakse nende rõvetsemise vastu jõuetud ja nad võivadki käituda nagu heaks arvavad?
Ainus mõjutusvahend on hea käitumise korral tüdrukute nädalavahetuseks koju lubamine. Tegelikult pole seegi mingi arvestatav mõjuvahend, sest kes tahab, jookseb koolist lihtsalt minema. Kooli territoorium ei ole piiratud ja kooli töötajad PEAVAD õpilastega väljas jalutamas, sportimas jne käima, sest lapsed peavad saama värskes õhus olla. Ärajooksnud õpilase kooli tagasi toimetamine on kooli enda probleem. Minu sealoleku kahe päeva jooksul lahkus kaks õpilast koolist omavoliliselt.
Pärast politseinike lahkumist oli kooli päevakavas maikuu sünnipäevalaste õnnitlemine. Üritusel osales kogu kool, st 37 õpilast. Selleks katsid kooli töötajad koos mõne õpilasega piduliku õhtusöögilaua. Puhuti täis paar kimpu õhupalle ja toodi lauale pidulikuks ürituseks valmistatud salatid. Köögis ootasid serveerimist šašlõkivardad, grillvorstid, rabarberikook, ananassilõigud ja iga taldriku kõrvale asetati purk Limpa limonaadi. Ette oli valmistatud õnnitluskaardid, kaelariputatav fimosavist roos ja üks tüdruk pidi lugema luuletust.
Kui söögisaali uks lahti tehti ja tüdrukud koos sotsiaalpedagoogide ja teiste majas viibivate töötajatega sisse tulid, algas unustamatu mulje jätnud sünnipäevapidu. Õpilased istusid lärmakalt juteldes ja naerda hirnudes laua taha ning hakkasid kohe isukalt laual olevaid salateid sööma. Bossimad ei vaevunud seda isegi oma taldrikule tõstma, vaid sõid suurest kausist. Keegi nõudis viina, keegi tagus põlvedega vastu lauaplaati, keegi karjus rõvedusi.
Oli kaasanaerjaid, aga oli ka vaikselt hirmunud näoga istujaid. Paraadi juhatasid kolm-neli vanema rühma tüdrukut. Pr T palus õpilasi tagajärjetult vaiksemalt olla, et sünnipäevalapsi õnnitleda, kuid lärm ja möll kestis häirimatult edasi. Õnnitlemine toimus, luuletus loeti ära, aga seda ei märganud õieti keegi. Kooli töötajad kandsid lauale grillvorstid ja šašlõkivardad, jagati leiba-saia. Räme naer, ropendamine ja igati «mõnus olemine» kestis edasi.
Vorstid söödud, algas salatisõda. Seda pilluti kaasõpilaste riietele, põrandale, mööda laudu laiali. Andestavalt naeratades kandis personal laamendajatele ette rabarberikoogi ja jagas malbe naeratuse saatel ananassilõike. Mõned õpilased tulid kööki peitu. Kööki tuli ka osa töötajaid, teine osa istus vapralt lauas edasi ja maitses häirimatult pidurooga.
Taandusin kööki ja tundsin ennast nagu filmivõtetel. Kõik oli ebareaalne ja tundus iga hetk väljuvat kontrolli alt. Piilusin hirmuga köögi seintel reas olevaid suuri nugasid... Tuli meelde pr T jutt oma tööletuleku alguspäevadest, kui teda ründas kahte nuga käes hoidev õpilane... Lõpuks poetasin küsimuse, kas see kõik peabki nii välja nägema. Vastuseks oli hirmunud pilk ja vaikne sosin, et iga aastaga läheb aina hullemaks.
Põhilisteks laamendajateks olid kiirabiga ära viidud tüdruku rühmakaaslased, kes väljendasid oma arvamust toimunu suhtes. Vähemalt nii tõlgendasid seda kooli töötajad. Teised tüdrukud, kes jäid toimunu suhtes passiivseks, istusid pea õlgade vahel laua taga ja püüdsid toidu ruttu alla kugistada, et pääseda, sest kaasõpilaste mõnitamine on au sees ja kunagi ei tea, millal on sinu kord. Öelda võib kõike, keelata julgejaid praktiliselt pole.
Kui tüdrukutel kõht täis sai, tõusid nad toole ümber lükates ja laudu segi tõugates püsti, läksid ukse juurde ja nõudsid rühmaruumidesse laskmist. Loomulikult nende soov täideti. Vaikselt ja ilma ühegi etteheiteta. Ka ülejäänud õpilased lahkusid oma sotsiaalpedagoogide saatel. Lagastatud sööklaruumi jäänud kooli töötajad hakkasid vaikselt maast limonaadipurke korjama.
Õhtul rühmas nägin, kuidas õpilane läks sotsiaalpedagoogile kätega kallale, kui viimane püüdis takistada läbi ukse teise rühma tüdrukuga suhtlemist. Direktor ütles mulle meie esimesel vestlusel, et õpilaste kallaletungid töötajatele on siin majas üsna igapäevane nähtus. Siis ma ei kujutanud ette, et selleks piisab nii vähesest...
Pea ainsaks Kaagvere erikooli kasvandike mõjutusvahendiks on seal töötavate inimeste sõna. Sõna, mida öeldes tuleb enne hästi järele mõelda, sest õpilasele võib see mitte meeldida ja siis...
Kas riigi arvates on Kaagvere erikooli töötaja sõnal tõesti selline jõud, et muudab sealsed kasvandikud korralikeks kodanikeks? Kui palju sõnu kooli ette püstitatud eesmärkide saavutamiseks vaja läheb? Kust võtta piisaval hulgal selliseid inimesi, kes oma väärikuse allasurumise hinnaga suudaksid selles koolis töötada? Minu sõnal kahjuks sellist väge ei ole ja seega ei saa ma Kaagvere erikooli tööle minna. Samale järeldusele on jõudnud vist ka teised vaatluspäevadel käinud. Enne mind olnud vaatleja oli lahkunud esimese vaatluspäeva poole pealt...
P.S. Kutsun üles tööotsijaid oma tööotsimise lugusid kirja panema ja avalikustama. Olen kindel, et saame lugeda vägagi huvitavaid seiku Eesti elu tegelikkusest.