Ile flottante

FOTO: Juhan Harm / Wikimedia Commons

Menüüde tõlkimine mistahes keelte vahel on kaelamurdev ülesanne. Dilemma, kuidas tõlkida piimatooteid vetikasööjatele ja vastupidi, on vaid jäämäe veepealne tipp, kirjutab arvamusportaali kolumnist Ülle Leis.

«Ujuv saar (Floating Island). Head mõistatamist, mida see võiks tähendada.»

Nii on öelnud Pariisis asuva kokanduskooli Foodist asutaja Fred Pouillot tuntud prantsuse magustoidu ile flottante'i tõlkimise kohta.

Kirjutasin varem, et võõramaiste klassikute tõlkimine on kopeerimise vaev, samas kui Eesti toidu mõistetavaks ja isuäratavaks tõlkimine pole kaugeltki mitte lihtne ülesanne. Tegelikult on menüüde tõlkimine mistahes keelte vahel kaelamurdev ülesanne. Dilemma, kuidas tõlkida piimatooteid vetikasööjatele ja vastupidi, on vaid jäämäe veepealne tipp. Toit on ülitihedalt seotud kultuuri ja (sõnades väljendamata) taustinfoga. Seepärast on menüüde tõlkimine raskuselt võrreldav naljade ja luule tõlkimisega. Pouillot' sõnul on eriti raske tõlkida rahvusroogi. Kartul ja muna on küll samad, kuid eri keeltes nendega kaasnevad emotsioonid ja mälestused mitte.

Menüüsid tõlgitakse meil põhiliselt inglise, soome ja vene keelde. Kahe viimase lugejaskond on homogeensem, ingliskeelse menüü lugeja võib aga olla pärit Itaaliast, Jaapanist, USAst või mistahes muust maakera punktist. Kuidas teha menüü tõlge ja eriti väga mitmekesise kontingendi kasutatav ingliskeelne menüü lugejale arusaadavaks ja ligitõmbavaks?

Eestikeelsetes menüüdes võib näha  pakutava kirjeldamist ühe võtmesõnaga (lõhe), komponentide loeteluga (kukeseen, karulauk, munakollane), muheda nimega (Suuremehe piprapihv) või lausa luulelise infoga (peakoka peenrast hommikul nopitud marjadega kaunistatud kook). Vahel tutvustatakse valmistusviisi (grillitud) või iseloomustatakse tulemust (vürtsine mustikas, krõbe punapeet). Järjest sagedamini mainitakse menüüs toidu päritolu (Mooska talu, Saaremaa, Peipsi jne).

Samu võtteid võib näha ka teistes keeltes, kuid keelte ja kultuuride ning restoranide lähenemine on siiski erinev.

Menüüd tõlkides ongi tähtsaim arvestada, et eri keelte versioonid ei pea kattuma ning enamasti ei saagi kattuda. Kui eestikeelses menüüs on kirjas, et kala on Saaremaalt, siis eestlasele ja ka soomlasele on sõnas «Saaremaa» väga palju infot, lõuna-eurooplasele ja ameeriklasele aga mitte. Järelikult peaks neile infot lisama, näiteks from the island of Saaremaa. Suur küsimärk on ka antonovka apple chutney, kus tõlkes tasuks ehk rääkida hoopis eesti õunast.

Seljanka ja vinegrett on teada ja tuntud nii eesti kui ka vene keeles. Ingliskeelsed tõlked solyanka, ukha ja vinegret ei ütle aga midagi inimesele, kes pole vene köögiga kokku puutunud. Nemad ei aima isegi seda, et kaks toitudest on supid ja üks salat. Veelgi enam, vinaigrette on rahvusvaheliselt väga tuntud salatikastme ja mitte salatina. Nimede täienduseks või asemel võiks kirjutada näiteks Russian meat soup, clear Russian fish soup ja Russian beetroot salad.

Roa komponendid või valmistamisviisid võivad olla võõrkeelsele kliendile tundmatud. Teises keeles võib puududa ka täpne vaste. Kuigi alati leidub seiklushimulisi inimesi, kes on valmis kõigepealt tundmatut objekti proovima ning alles siis mõtlema, kuidas see neile maitseb ja küsima, millega tegu, eelistab enamus kliente siiski vastupidist järjekorda (mis see on – kas tahan seda süüa – kuidas meeldis). Kui eestikeelsel sõnal on mitu vastet (näiteks karulauk – ramson ja wild garlic), siis tasub valida see, mis on mõistetav võimalikul laiale ringile ehk wild garlic  («metsküüslauk»).

Kirjutasin ühes varasemas kolumnis, et ühes keeles positiivne sõna võib olla teis(t)es keel(t)es negatiivne (näiteks põletatud – burnt). Tõlkes võivad pentsikult mõjuda ka otse tõlgitud omadussõnad (tasty potatoes,  stronger main course). Eesti kõrvale pole maitsvates kartulites ja kobedamas kõhutäies mitte midagi imelikku. Ka inglise keeles võib klient öelda, et toit oli tasty. Kui aga toitu kirjeldatakse sõnaga tasty menüüs, siis paneb see kliendi arvama pigem vastupidist. Tasty on samasugune sõna nagu pleasant ja good, mille kohta kirjutasin, et ingliskeelses maailmas eeldab klient toodetelt ja teenustelt teatud iseenesestmõistetavat miinimumi, mida sõnades ei mainita.

Sõnaga strong saab toidulauas küll iseloomustada joodava (kohv, tee, alkohol) kangust või söödava (näiteks juust) intensiivset maitset või lõhna, aga mitte portsjoni suurust.

Kui kõrgete külaliste ees on peenele paberile kuldsete tähtedega kirjutatud Saaremaa deer fillet («Saaremaa hirveliha»), siis on kahe silma vahele jäänud reegel, et elusloomade (cow, pig) ja nende liha (beef, pork) jaoks on inglise keeles eraldi sõnad. Hirveliha ja kitseliha on venison.

Väga kasulikult mõjuvad toidu atraktiivsusele sõnad, mis annavad teada, et pakutav on firmaroog (speciality, Ameerika inglise keeles specialty, või signature dish), midagi tüüpilist (traditional, local special(i)ty), värskelt valmistatud (freshly made) või metsast korjatud (wild).

Kui eestikeelsele või venekeelsele klientuurile võib toidule pandud nimi (Ketseri praad) meeldida, siis inglise keeles tasuks nimesid (Heretic’s pork) vältida. On väga suur tõenäolisus, et need jäävad mõistatuseks nagu ujuv saar, või muutuvad (eriti muhedad või naljakad) tõlkes naeruväärseks.

Menüüd kirjutades ja tõlkides tasuks mõelda ka selle üle, kas kohale ja pakutavale sobib rohkem  maalähedane keel (kartulipuder / mashed potatoes, potato mash) või peenem väljendus (potato puree / purée).

Kokkuvõtteks võib öelda, et menüüde tõlkimisel on võimalikud variandid. Pouillot kirjutas, et teoreetiliselt on magustoidu ile flottante'i tõlkimiseks kolm võimalust. Kõigepealt «ujuv saar», mis ei ütle mitte midagi. Teiseks komponentide loetelu, mis annab küll infot, kuid ei tekita erilisi emotsioone. Kolmandaks võiks kirjutada, mida magustoit tähendab (südantsoojendav mälestus lapsepõlvest), millest ja kuidas see tehtud on, milline ta välja näeb ja kuidas maitseb. Aga see on pikk jutt, milleks menüüs pole ruumi.

Eestlastel on kirju koeraga umbes sama lugu kui prantslastel ujuva saarega. Kuidas kirjut koera teistesse keeltesse tõlkida, jäägu seekord koduseks tööks.


Ülle Leis on ühe suurema ja mitmekesisema kogemustepagasiga vabakutseline konverentsitõlk Eestis ja staažikas suulise tõlke õppejõud. Ta teeb võõrkeelse suhtluse ja tõlkimise koolitusi ning käib ka samadel teemadel organisatsioonides ja üritustel esinemas. Ta on käsiraamatu «Võõrkeelne suhtlus Euroopa Liidus» autor ja viipekeeletõlgi erialaõpiku kaasautor. 2017. aasta Selge sõnumi auhinna võistlusel märgiti tema arvamusartiklid Postimehes ära tarbeteksti kategoorias ning need kandideerisid ka 2017. aasta keeleteo auhinnale.