Tõlkes leitud Eesti: tõsine jutt naljast

Keeleteod 2017 logo.

FOTO: Haridus- ja teadusministeerium

Mida peaks tähele panema, enne kui hakata rahvusvahelises seltskonnas naljatlema, kirjutab arvamusportaali kolumnist Ülle Leis.

Veebis on sadu tuhandeid kordi vaadatud, kuidas Austraalia saatejuht rääkis dalai-laamale nalja dalai-laamast, kes läheb pizzeria'sse. Saatelõik levis kulutulena kogu maailmas. Kuulsaks sai nali aga mitte naljakuse pärast, vaid seetõttu, et see ei olnud naljakas ... kuulajale. Naeru asemel oli pikk piinlik vaikus. «Ma teadsin, et see nii läheb,» ägas saatejuht, ise kahe käega pead kinni hoides. Nali ise kõlas nii: So the Dalai Lama walks into a pizza shop. And he says, «Can you make me one with everything?» Kas ajas naerma?

Nalja võti on one with everything, millel on kaks tähendust ja kasutusala: esiteks on see budistide moto olla rahus ja üks kõigega maailmas ning teiseks pitsale tellitav täiskomplekt katteid. Dalai-laama oleks niisiis naljas justkui palunud pizzeria'l teha 1) nii, et ta oleks rahus ja üks kõigega ja/või 2) pitsa, millel on kõik katted. Naljakus eeldab mõlema tähenduse teadmist. Sama mõistmatu kui dalai-laamale, võib nali olla ameeriklasest pitsasõbrale, kes teab küll pitsakatte väljendit, aga pole kuulnud budistide motost. Kas nüüd, pärast selgitust, oli nali naljakas? Kahtlane, sest nali peaks ju olema naljakas kohe ja pikk seletus rikub selle lihtsalt ära. Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid naljatunnid juba alanud.

Naljakuse prognoos

Aga nalja me ju ometigi soovime saada ja teha. Kas saaks kuidagi prognoosida, kas huumor (anekdoodid, naljakad juhtumused, vaimukad kommentaarid, enda kulul nalja viskamine ja nii edasi) osutub naljakaks või ei? Täielikku garantiid ei saa paraku anda isegi tuttavate ja samast rahvusest inimeste seas. Väga paljud meist on arvatavasti kunagi olnud täpselt samas olukorras kui saatejuht või dalai-laama.

Rahvusvahelises seltskonnas eeldab soovitud reageering veelgi enamat – naljakust nii naljataja kui kuulaja keeles ja/või kultuuris. Veel oleks vaja, et kattuksid hea ja halva maitse piirid, tundlikud või suisa tabuteemad. Viimatimainituis on suuri kultuuridevahelisi erinevusi. Multikultuurses ametlikus suhtluses on seega põhjust olla huumoriga väga ettevaatlik, nagu Borati loos nägime. Huumori väljavaateid saab kaaluda huumori liigituse kaudu, nii kuiviklikult kui see ka kõlab. Eesmärk on pingutust väärt, sest nii saame ehk vältida piinlikke hetki ja tekitada mõnusat meeleolu. 

Nalju saab jaotada kolme rühma:

- keelepõhised;

- kultuurispetsiifilised (näiteks rahvuslike stereotüüpide, tuntud inimeste, sündmuste ja tavadega seotud naljad);

- universaalsed (näiteks arvuti-, blondiini- ja loomanaljad).

Keeleteod, torupillid ja muud keelenaljad

Keelepõhised naljad on üles ehitatud sõnade mitmetähenduslikkusele või ühesugusele kõlale. Need on enamasti tõlkimatud ja isegi lisatud selgitus ei pruugi nalja päästa. Just sellise, üldiselt läbikukkumisele määratud keelepõhise ja kultuurispetsiifilise nalja hübriidi, oli oma õnnetuseks välja valinud Austraalia saatejuht.

Eesti keelt mitteoskavale inimesele on keeleteoauhinna logo tore teopilt ning Saaremaa ühisgümnaasiumis kanalisatsioonitorudest meisterdatud «torupill» tunnistus meie koolilaste leidlikkusest ja käteosavusest. Mõlemas on aga ka kelmikas keelekrutski: teod võivad ju tähendada nii tigusid kui ka tegusid, ning torupill peakski ju justkui olema torust valmistatud pill. Inglise keeles on aga torupill hoopis bagpipe («kotipill»).

Time flies seostub tavaliselt levinud mõtteteraga «aeg lendab». Kuidas saab siis sellele niimoodi vastata:

Somebody says: «Time flies.» Somebody else replies: «I can’t. They’re too fast.»

Sõna flies tähendab ka kärbseid ning time tähendab «aega võtma» (näiteks spordis). Need kaks ongi kokku pandud «juriidiliselt ja keeleliselt» igati korrektseks, aga rabavalt ootamatuks tähenduseks «võta kärbeste aega», mille peale vastaja ütleb Ei saa, nad on liiga kiired.

Anekdoodid eestlastest ja muud kultuurispetsiifilised naljad

Veidi rohkem lootust on kultuurispetsiifilistel naljadel, mille mõistmiseks võib aga olla vaja taustteadmisi. Meie naabrid ja ka meie ise itsitame eestlastest tehtud anekdootide peale, mille peakangelast, nagu kirjutab Rein Raud, iseloomustab esmajoones tohutu aeglus:

«Eestlane otsib välismaal tööd, aga ta lastakse aegluse tõttu igast kohast lahti. Lõpuks aitavad sõbrad tal leida töökoha loomaaias, kus temast saab valvur terraariumis. Mõne päeva pärast tulevad ülemused vaatama, kuidas ta oma tööga hakkama saab. Uks on lahti, terraarium tühi, eestlane istub nukralt üksi pingil.

«Mis siin juhtunud on?» küsivad ülemused.

«No mina ka ei tea,» ütleb eestlane nukralt. «Tegin korraks ukse lahti ja kilpkonnad panid kohe ajama... viuh ja viuh!»»

Nali läheb kaotsi, kui kuulaja ei tea midagi eestlaste väidetavast legendaarsest aeglusest.

Eestlaste iseloomulike tunnuste loetelus «You know you are from Estonia when …» leidub selline: Your biological clock senses with perfect accuracy the 15 minutes since you’ve parked your car in the centre of town («Teie bioloogiline kell tunneb täpselt ära, kui auto parkimisest kesklinnas on möödunud 15 minutit»). Neile, kes ei tea, et esimesed 15 minutit autoparkimist on tasuta, ei ütle see tähelepanek midagi. Vaja oleks lisada because the first 15 minutes are free of charge.

Naljad üldinimlikel teemadel

Teoreetiliselt kõige suuremad võimalused nalja säilimiseks on universaalsel huumoril, mis on seotud üldinimlike teemade (sealhulgas enese üle naermisega) või olukorra huumoriga. Siiski tuleb pidada silmas kultuurierinevusi.

Umbes 60-aastane härrasmees: «Ma muutun iga aastaga nooremaks – praegu olen 11, aga paari aasta pärast viiene. Pean silmas oma arvutioskusi.»

Oma roll on ka kuulajate ootustel või nende puudumisel. Kui kõneleja teatab ette, et ta hakkab rääkima nalja, sätib kuulaja end põnevil kuulama ning on pettunud, kui nalja ei saa. Kui aga kõneleja asendab sissejuhatuse Räägin teile ühe nalja lubadusega Räägin teile ühe loo, võib see säästa ebamugavast olukorrast juhul, kui lugu kuulajatele naljakas ei tundu; teisalt, kui siiski saab nalja, võib see tänu üllatusefektile isegi edukam olla.

Lõpetuseks veel üks pala Rein Raua eestlaste anekdootidest: «Juba kolmandat päeva hõljuvad linna kohal langevarjurid Eestist.» Jääb üle vaikselt loota, et sellele ei järgne samasugust hämmeldust ja pausi nagu dalai-laama loos.


Ülle Leis on ühe suurema ja mitmekesisema kogemustepagasiga vabakutseline konverentsitõlk Eestis ja staažikas suulise tõlke õppejõud. Ta teeb võõrkeelse suhtluse ja tõlkimise koolitusi ning käib ka samadel teemadel organisatsioonides ja üritustel esinemas. Ta on käsiraamatu «Võõrkeelne suhtlus Euroopa Liidus» autor ja viipekeeletõlgi erialaõpiku kaasautor. 2017. aasta Selge sõnumi auhinna võistlusel märgiti tema arvamusartiklid Postimehes ära tarbeteksti kategoorias ning need kandideerisid ka 2017. aasta keeleteo auhinnale.

Tagasi üles