Gonsiori tänava linnapoolne osa pidi kõigepealt valmima jaanipäevaks, siis lükkus tähtaeg septembri algusse. Viimane lubadus on see, et tööd lõpetatakse 15. juuliks.

FOTO: Joakim Klementi

Venelastel on ütlus, et nende maal on häda lollide ja teedega. Võttes arvesse, kuidas meie pealinna on pikalt idanaabri kommete järgi valitsetud, saab sama öelda ka Tallinna kohta.

Rumalatest ei ole mõtet pikalt rääkida: nad olid, on ja jäävad. Küll aga saame juttu teha teedest. Eriti nüüd, kus suvi käes ja koos sellega ka tänavaehitustööd. Vänged sõimusõnad on sel puhul tavapärane reaktsioon. Korralik peavalu on tabanud liiklejaid, elanikke ja nüüd viimaseid uudiseid jälgides ka ettevõtjaid.

Eilne Postimees kirjutas, kuidas Gonsiori tänava ehitustööd oleksid pidanud jaanipäevaks lõppema. Kui klientide nappuse tõttu kannatavad söögikohtade pidajad hakkasid eelmisel nädalal uurima, millal töö valmis saab, siis selgus, et lõpptähtaeg on nihkunud hoopis septembri algusse.

Juba kolm kuud kestnud tee-ehitus on niigi andnud suure hoobi Maneeži ja Pronksi tänava vahelise ala toitlustusäridele, sest Stalingradi lahingupaika meenutav tohuvabohu peletab külastajaid eemale. Juba on jõudnud üks ettevõte uksed kinni panna.

Inimlikult on arusaadav, et tööde venimise taga võib olla hulk põhjuseid. Olgu need tehnilised, majanduslikud, õiguslikud vms. Ka töötegijad on tunnistanud, et rekonstrueerimisel plaaniti kasutada – protsessi oluliselt kiirendama pidanud – georadarit. See oleks näidanud täpselt ära, mis asjad ja kus tee all maa sees asuvad, aga ebasoodsate asjaolude kokkulangemise tõttu jõudis see Tallinna liiga hilja.

Paraku teeb loo mõruks Tallinna aparatšike kahetsusväärne üleolev suhtumine. Esialgsed väited, et linn ei saa seadusest tulenevalt tööde kulgu kiirendada, osutusid hämaks. Eilsed värsked teated näitavad, et saab ikka küll. Pärast Postimehe kajastust nutusest olukorrast käärisid ametnikud käised üles ja teatasid, et uus tähtaeg on nüüd pandud järgmisse kuusse. Võime ainult oletada, aga ilmselt ei oleks kohalikel ettevõtjatel muud üle jäänud, kui edasi kannatada. Veel mõnigi äri oleks võinud oma uksed kinni panna. Tavainimeste elu häirimisest ei maksa üldse rääkidagi. Ei saa aga nina peale viskamata jätta tõsiasja, et Keskerakonna ainuvõimu all olev pealinn on suutnud näidata, kui kiiresti saab poliitilisi otsuseid vastu võtta – asi sellises vaimus siis munitsipaalprobleemidega tegeleda.

Linnapea Taavi Aas võiks ka sel teemal sõna võtta. Kas või oma alluvatele tuhka pähe raputada. Sõnum äritegemisel on nüüd vaat et samasugune nagu Venemaal. «Te, holopid, olete ise süüdi, et tegelete ettevõtlusega. Me ei hakka kahjusid korvama. Olge vait ja kannatage ära.»

Äri on miski, mis käib linnaeluga kaasas. Kannatab ettevõtlus, kannatavad ka kohaliku omavalitsuse sissetulekud. Enne kui hakata ajakirjanduses oma nime alt üllitama fantaasiarikkaid ideid, kuidas muuta pealinn nutikaks või meelitada siia Hiina turistide horde, võiks linnapea oma alluvate seas korra majja lüüa ja teha selgeks, et pealinlaste heaolu on miski, mida ei peaks tabama kafkalik õudus.