Keskerakond ja rohelised sõlmisid Tallinna botaanikaaias koalitsioonileppe. Allkirjad andsid Keskerakonna linnapeakandidaat Taavi Aas ja roheliste esimees Zuzu Izmailova.

FOTO: Tairo Lutter

Peagi kevadiselt halja kuue saav loodus sobib aasta enne valimisi metafooriks, mis iseloomustab suurepäraselt Eesti sisepoliitika üht nähtavamat allhoovust. Avalikkusel ja isegi kohalikel poliitikagurmaanidel pole ammu olnud põhjust erakonnale Eestimaa Rohelised tähelepanu pöörata. Sel laupäeval on, kui Tallinnas Mustamäel koguneb partei üldkogu.

Politoloog Martin Mölder tutvustas äsja Postimehe arvamusküljel («Kus on erakondade toetuse põhi ja lagi?», PM 5.04) uuringut, mis näitab maksimaalset ja minimaalset võimalikku toetust parteidele. Viimastel riigikogu valimistel hädised 0,9 protsenti häältest saanud ja mullu erakonnana mitte ühtegi volikokku pääsenud rohelised on siin enam kui tegijad. Nende võimalik toetus küünib enam kui 20 protsendiga kaugelt üle Vabaerakonna ja IRLi ehk selles arvestuses sotside ja EKRE klassi.

Roheliste erakond on praegu marginaalne, kuid meenutagem, et Eestimaa Roheliste tee parlamenti sillutati aastal 2007 mõnekuise spurdiga.

Üllatus? Pigem siiski mitte. Esiteks elavad rahva teadvuses Eesti taasiseisvumise juures üliolulised fosforiidisõja võidukad lahingud rohelise liikumisega eesliinil. Teiseks tajutakse puhast loodust (mets, meri, siseveekogud, rabad jne) Eestis üldiselt olulise väärtusena.

Kolmandaks, kaalukaimad Eestis avaliku arutelu all olevat teemad on praegu otseselt seotud keskkonnaküsimustega: Tartu tselluloositehas, Rail Baltic, metsavaidlused, ühistransport. Riigi majandus kasvab, jõukus tähendab investeeringuid ja ehitustöid. Samas on kodanikuühiskond arenenud ning aktiivsete inimeste hääl planeeringute puhul valjem kui kunagi varem. Leitakse aega, raha ja kanaleid. Palju on räägitud Reidi teest, vähem Tallinna ringteest, väiksemaid näiteid on üle Eesti.

Lisame siia veel juurde alati enne valimisi nähtavaks muutuva pettunute seltskonna (n-ö võimaliku uue erakonna valijad) ja roheliste potentsiaal peaks olema selgemast selgem. Keskkonnateemadest ei saa järgmistel valimistel mööda ükski poliitiline jõud, kes hääli kaotada ei taha, ning esimesed fenomenaalse lõhnatajuga äädikakärbsed ongi taimetoiduvaagna poole teele asunud.

Tallinnas ainuvõimul Keskerakond mäletatavasti «omandas» roheliste erakonna juhi Züleyxa Izmailova, moodustades pealinnas nii-öelda koalitsiooni. Sel nädalal jõudis Postimehe arvamusportaali kaudu avalikkuse ette Raimond Kaljulaidi kiri, milles mõjukas keskerakondlane teeb rohelistele ettepaneku mitte püüda kohti riigikogus oma nimekirjaga, vaid leida endale koostööpartner. Ridade vahel kiiskab ilma kuuma triikrauaga üle laskmatagi Raja Teele pakkumine Tootsile: «Kõigepealt soovitan ma teile iseennast.»

Tõsi, roheliste erakond on praegu marginaalne, kuid meenutagem, et Eestimaa Roheliste tee parlamenti sillutati aastal 2007 mõnekuise spurdiga. Eeltoodud teemade kontekstis on vähemalt paberil saadaval terve rida tuntud inimesi.