Pidulik sinimustvalge heiskamine Pika Hermanni tornis.

FOTO: Raul Mee

Keele ja Kirjanduse teemanumbris «Humanitaarteadused ja rahvus» (1-2, 2018) ilmus Eneken Laanese artikkel «Eestlasena olla ja töötada». Artkli üks osa sellest polemiseerib mitme Postimehe arvamuskülgedel ilmunud looga. 

«Samal ajal kui lugesime läinud sügisel üliõpilastega Andersoni raamatut rahvusest kui kujutletud kogukonnast, ilmus Eesti ajakirjanduses rida teema­kohaseid arvamusartikleid, mis andsid hea ülevaate ühiskonnas praegu toimuvast võitlusest erinevate rahvuse kujutlemise viiside vahel,» kirjutab Laanes.

1. Mart Nuti arvamusartikkel «Rahvas pole kogukond» (Postimees, 20.08.2017)

Väljavõte Laanese artiklist:

Selle arutelu üheks läbivaks jooneks on konservatiivsete kolumnistide võitlus sotsiaalkonstruktivismi ja «multikulti» tontidega, mis olla pea peale pööranud «sajandeid kasutusel olnud ja väärtustele viitavad sõnad»(Nutt 2017). Mart Nutt vastustab artiklis «Rahvas pole kogukond» sõna kogukond kasutamist rahvusgruppide kohta ja väidab, et selle sõna abil tahetakse välja tõrjuda mõisteid rahvas ja rahvus (mida Nutt kasutab sünonüümidena), aga ka põliselanikud ja immigrandid, rahvusriik ja kodumaa.

Need tahetavat tema arvates asendada sõnadega mitmekultuurilisus ja põhiseaduslik patriotism. Kuigi Nutt vastustab sõnakasutust, ei ole tema tegelik mure siiski mitte sõnad, vaid asjad, mida nendega nimetatakse. Ta tahab, et rahvast/rahvust nimetatakse endiselt rahvuseks, mitte kogukonnaks, sest ainult siis saab rääkida põlisrahvusest, diasporaast ja immigrantidest ning on tagatud «elanike jagamine põlisuse, rahvuskuuluvuse» alusel. Sellist ihaldatud jaotust toestab ta traditsiooniliselt osundusega Eesti põhiseadusele, mis ütleb, et Eesti riik põhineb «Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel» ja peab «tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade» (Eesti Vabariigi põhiseadus).

Nutt esitab kogukonda feodalistliku ühiskonna nähtusena, rahvust aga moodsa demokraatia omana, just nagu Gellner ja Smith, ja siin jooksebki tema argumentatsioon ummikusse. 

Mida Nutt näib oma terminoloogiavaidluseks maskeeritud arvamusartikliga taotlevat, on põlisrahvuse mõiste abil privileegide nõutamine ühele osale elanikkonnast, samal ajal kui mitmekultuurilisuse ja põhiseadusliku patriotismi sõnavara ähvardab anda ka teistele Eestis elavatele inimestele võimaluse kuuluda rahvuse hulka.

Nutt esitab kogukonda feodalistliku ühiskonna nähtusena, rahvust aga moodsa demokraatia omana, just nagu Gellner ja Smith, ja siin jooksebki tema argumentatsioon ummikusse. Demokraatlik ühiskond, mida Nutt määratleb üldisel valimisõigusel põhinevana, toetub kodanikele, kelle selline staatus ei ole seotud nende etnilise rahvusega. Kui sa oled kodanik, siis pole oluline, kas sa oled põlisrahva liige või mitte. Rääkides läbisegi rahvast ja rahvusest, näitab Nutt, et tegelikult kasutab ka tema ise rahvuse mõistet kodaniku­rahvusluse ehk põhiseadusliku patriotismi mõttes.

Kui Eesti Vabariigi põhiseadus räägib Eesti rahva riiklikust enesemääramisest, siis räägib see rahvast kui kodanikkonnast ega ütle midagi nende kodanike etnilise rahvuse kohta. Konservatiivid võitlevad mõistagi põlisrahvuse mõiste eest, sest see pakub paljudele teenimatut privileegi tunda end sel maal tähtsamana kui mõne teist­suguse etnilise taustaga inimesed, kuid Eesti põhiseadusega seda põhjendada ei anna.

2. Mihkel Muti arvamusartikkel «Hämaruse kaks kämmalt» (Postimees, 14.09.2017)

Väljavõte Laanese artiklist:

Sotsiaalkonstruktivismi ja «multikulti» tontidega võitleb oma arvamusavalduses ka Mihkel Mutt. Artiklis «Hämaruse kaks kämmalt» peab ta end valgustatud rahvuslaseks, kellele pole meelt mööda ei marurahvuslased ega kosmopoliidid. Tema jaoks tähendab rahvuslus omasuguse eelistamist, mis on «looduse poolt vaikimisi antud seade» (Mutt 2017). Mille alusel ta aga omasuguseid kindlaks teeb, jääb arusaamatuks. Ta räägib välismaalastest, keda tänaval kohtab ja keda eristab nahavärvi ja silmalõike järgi, justkui oleks tänapäeva eestlased kõik üht nahavärvi ja ühe silmalõikega.

Ekslikult taandab ta (maru)rahvusluse kriitika nende kadeduseks, kes ise rahvustunnet ei tunne, «valgustuslikuks dotseerimiseks ideesõdalaste poolt, kellel puuduvad sügavamad tunded» (Mutt 2017). Nii ähmastab Mutt ühiskonnas toimuvat debatti, kus küsimuse all ei ole rahvusluse kui sellise kriitika, vaid vaidlus rahvusluse ideoloogilise sisu üle, selle üle, kuidas eesti rahvust kujutleda.

3. Kersti Kaljulaidi kõne

Väljavõte Laanese artiklist:

Kaude võttis oma Riigikogu sügisese istungjärgu avamisel peetud kõnes rahvusküsimuses seisukoha ka Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid. Ta ütles: «[M]itte keegi ei saa monopoliseerida eestlaseks olemise uhkust. Mitte keegi ei saa meilt nõuda vabadustest loobumist, et saaks sinimustvalgem. Mitte keegi ei saa piirata meie vaba enesemääramist, et saaks sinimust­valgem. [---] Mitte keegi ei tohi pidada vähem sinimustvalge lipu alla kuuluvaks neid kaaskodanikke, kes pärinevad teisest keelest või kultuurist. [---] Sini­mustvalget genofondi ei ole olemas. On eesti keel, kultuur, kombed, tavad ja harjumused.»(Kaljulaid 2017)

Eesti ajakirjandus on suuresti maha maganud selle suure ideoloogilise pöörde, mille Eesti presidendi institutsioon on Kersti Kaljulaiu ajal läbi teinud, ja pole suutnud mõtestada neid olulisi uusi teemasid, mille Kaljulaid on jõuliselt meie avalikku debatti toonud, olgu selleks sooline võrdsus, sotsiaalne õiglus või rahvusküsimus. Osundatud kõnes ütleb ta selgesti, et eesti rahvuslus saab olla vaid kodaniku-, mitte etniline rahvuslus, ja selle väärtusteks on keele, kultuuri ja kommete kõrval ka inimõigused ja vabadused.

4. Mart Viikmaa arvamusartikkel «President Kaljulaid poliitilise korrektsuse teenistuses» (Postimees, 13.11.2017)

Väljavõte Laanese artiklist:

Presidendi sõnavõtust ajendatuna puhkes väike debatt ka eesti populatsioonigeneetikute hulgas, kes asusid vaidlema selle üle, kas Kaljulaid kasutas oma seisukoha väljendamiseks õigesti nende erialast sõna genofond. Mart Viikmaa ei pea presidendi väidet sinimustvalge genofondi puudumisest õigeks.

Ta ei saa nõustuda Kaljulaiu väitega, et igaüks, kes oskab eesti keelt, tunnustab eesti kultuuri ja peab end eestlaseks, ongi eestlane, sest see seadvat vähe piiranguid vabale enesemääramisele eestlasena, piisavat vaid keele õppimisest. 

Ta väidab, et rahvuslik genofond on olemas: «Igas populatsioonis, kus isendid paarituvad omavahel oluliselt sagedamini kui naaberpopulatsioonide isenditega, erineb selle genofond mingil määral kõigi teiste omadest»(Viikmaa 2017).

Näiteks olevat eestlased teiste rahvaste genofondiga võrreldes pika­kasvulisemad ja vähem pigmenteerunud. Viikmaa mure sinimustvalge genofondi mittetunnistamise pärast on sarnane Nuti omaga. Ta ei saa nõustuda Kaljulaiu väitega, et igaüks, kes oskab eesti keelt, tunnustab eesti kultuuri ja peab end eestlaseks, ongi eestlane, sest see seadvat vähe piiranguid vabale enesemääramisele eestlasena, piisavat vaid keele õppimisest. Samas jätab Viikmaa tähelepanuta asjaolu, et relatiivselt määratletud genofondi tunnuste alusel saab populatsioone omavahel eristada, aga ei saa üksikuid indiviide sinna sisse või välja arvata. Eks ole ju ka lühikesi ja rohkem pigmenteerunud eestlasi, suhteliselt pikad ja vähepigmenteerunud on nad vaid kõik koos võrreldes mingi teise kooslusega.

5. Mait Metsapalu arvamusartikkel «Kaljulaid ei eksinud» (Postimees, 20.11.2017)

Väljavõte Laanese artiklist:

Evolutsioonigeneetik Mait Metspalu (2017) selgitaski seepeale, et populatsioone saab genofondide alusel eristada tõesti üksnes siis, kui nad saavad või on saanud järglasi vaid oma populatsioonikaaslastega.

Ta näitab, et end eestlasteks pidava rahva geneetiline ajalugu on kirju (genofond on moodustunud mitme sisserände laine tagajärel) ja näiteks võrokesed on geneetiliselt sarnasemad lätlastega kui läänevirulastega. Metspalu ütleb isegi, et nad on lätlastest ja läänevenelastest eristamatud. Seega saab sinimustvalgest genofondist rääkida vaid siis, kui enne uurima asumist on erinevate rahvuste genofondid juba ette piiritletud valitsevate rahvusmääratluste abil (et piir läheb eestlaste ja lätlaste, mitte põhja- ja lõunaeestlaste vahel).Alles seejärel saab leida neid genofonde eristavad tunnused.

Geneetikute väike debatt näitas Laanese sõnul hästi, kuidas ideoloogilised rahvuse kujutlemise viisid mõjutavad mitte ainult humanitaar-, vaid ka reaalteadusi, laiem arutelu aga seda, et Eestis on käimas tuline vaidlus rahvusluse ideoloogilise sisu üle ja rahvus kui kategooria, mille suhet humanitaarteadustega käesolev teemanumber üritab mõtestada, on Eestis suures muutumises.


Eneken Laanes on Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse vanemteadur ja Tallinna Ülikooli võrdleva kirjandusteaduse dotsent, võrdleva kirjandusteaduse ja kultuurisemiootika magistriõppekava juht.