Mart Nutt: rahvas pole kogukond

Mart Nutt Foto: Toomas Huik

Eesti elanike jagamine põlisuse, rahvuskuuluvuse vm asemel kogukondadesse on eksitav ja Eestis elavate rahvaste kultuuritausta pisendav. Eriti on see nii eestlaste kui Eesti põlisrahva suhtes, kirjutab ajaloolane, rahvusvaheliste suhete doktor Mart Nutt (IRL).

Eestiski on püütud tõrjuda avalikust keelekasutusest välja selliseid mõisteid nagu rahvad ja rahvused, põliselanikud ja immigrandid, rahvusriik ja kodumaa ning asendada kogukondade, mitmekultuurilisuse ja põhiseadusliku patriotismiga. Justkui oleks sajandeid kasutusel olnud ja väärtustele viitavates sõnades midagi taunimisväärset. Seda kummalisem on häbeneda tõiku, mis on Eesti (ja tegelikult kõigi Euroopa riikide) põhiseaduse aluspõhimõtted.

Kui eirata põhiseaduse preambuli ühemõttelist määratlust, et Eesti Vabariik on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja see peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade, siis tekib küsimus, mis mõte Eesti riigil üldse on? Demokraatlikud riigid on loodud rahvaste suveräniteedi väljendusena. Mis ei tähenda, et kogukondlik kooselu ja kogukondade huvide esindamine poleks tähtis ja edendamist väärt. Ent kas rahvast ja kogukonda samastades ei tegeleta mitte avalikkuse lihtsakoelise eksitamisega ja tähelepanu kõrvalejuhtimisega demokraatia arengu tegelikelt probleemidelt?

Mis on siis kogukond? Ega ühest definitsiooni polegi, kogukonna mõiste on ajas kujunenud. Üldiselt on kogukonnana vaadeldud võrdlemisi väikesearvulisi inimrühmi, mida seovad ühine kokkukuuluvustunne, tihedad inimestevahelised sidemed ja enamasti ka teadvustamine ühtse kogukonnana. Kogukond võib põhineda erinevatel alustel – ühisel asualal, sugulussidemetel, kultuurielementide, tavade, väärtuste tunnetamisel. Juba riigieelsest ajast tunneme hõimu- ja külakogukondi, etnograafilisi rühmi (mis Eestis on olnud kihelkonnapõhised), uuemast ajast aga ühistegevusel põhinevaid üksusi.

Kogukonna üks omadus on eristumine teistest kogukondadest, oma eripära väljatoomine ja ühiste huvide edendamine (mis negatiivses võtmes võib avalduda ka onupojapoliitikana või muud laadi korruptsioonina). Ajalooliselt polnud kogukonda kuulumine mitte alati vaba. See kuulus seisusliku staatuse juurde ning inimene pidi mingi kogukonna liige olema, tahtis ta seda või mitte. Muidugi on üritatud kogukonna mõistet ka muuta ja laiendada (näiteks internetikogukond, globaalne kogukond kogu maailma tähenduses), kuid see on pigem retooriline kui sisuline lähenemine, mis kogukonna tähendust hägustab.

Rahvas ja rahvus on märksa laiem kui kogukond. Isegi võrdlemisi väikesearvuliste vähemusrahvuste samastamine kogukonnaga on rahvuskehandi ilmselge piiramine, tema ulatuse ja tähenduse vähendamine ning püüe suruda mingitesse kitsastesse raamidesse. Ja mis võib tekitada olukorra, et inimene liigitatakse kogukonda, kuhu ta ei kuulu või ei taha kuuluda.

Siit tekib ka küsimus kogukonna eestkõnelejatest. Olukorrad, kus ilmub välja keegi kogukonna eestkõneleja, kellel pole mingit volitust kedagi esindada, pole sugugi harvad, kuid millest tehakse järeldusi (näiteks sotsioloogias ja meedias) kogukonna huvide ja seisukohtade suhtes. Sellist «kogukonda» võib olla muidugi mugav sotsioloogiliste meetoditega «töödelda», kuid see ei kajasta tegelikkust.

Küsitav on, kas diasporaad saab piiritleda kui kogukonda? Diasporaa erineb vähemusrahvusest eeskätt selle poolest, et see ei ole välja kujunenud territooriumil, kus asutakse, vaid on sellele asunud juba väljakujunenud rahvusrühmana. Diasporaa on seega algselt välispäritolu rahvastik, kuigi ta võib olla oma uuel asualal elanud juba mitmeid põlvkondi. Nii on juudi ja armeenia diasporaad elanud mitmetes riikides sajandeid ja ka eesti diasporaa juured ulatuvad paljudes maades mitme põlvkonna taha. Kuid diasporaa on siiski rahvuskehand, mitte kogukond.

Eesti elanike jagamine põlisuse, rahvuskuuluvuse vm asemel kogukondadesse on samuti eksitav ja Eestis elavate rahvaste kultuuritausta pisendav. Eriti on see nii eestlaste kui Eesti põlisrahva suhtes. Kas ei oleks võõrastav ja kummaline, kui me ei räägiks Saksamaa kontekstis sakslastest kui selle riigi põhirahvusest, vaid saksa kogukonnast kui ühest paljudest kogukondadest türgi, araabia, serbia, vene jm kogukonna kõrval? Prantsusmaal, kus kõiki selle riigi kodanikke loetakse prantslasteks, pälviks niisugune lähenemine lausa avaliku hukkamõistu.

Kogukondade-teoorial on selge ideoloogiline taust, näidata tänapäeva ühiskondi postmodernsetena, väärtuste-, kultuuri- ja tõeülesena, milles rahva suveräniteedil põhinev riiklus on end ammendanud, jäänud minevikku; ja see tuleks asendada millegi nüüdisaegsemaga (millisega täpselt, jääb arusaamatuks). Paraku on kogukondlik ühiskonnakorraldus just minevikuühiskonna mudel. Feodaalühiskond põhines seisuslikel privileegidel ja kogukondlikul jaotusel, jättes üksikisiku võimust kaugele ja andes võimu kogukonna liidrite kätte.

Modernne riik, mis tugines Locke’i, Voltaire’i ja Montesquieu’ arusaamadel, asendas selle üldise valimisõiguse ning isik-hääl põhimõttega valimistel. Võib öelda ka nii, et inimene vabanes kogukonna eestkoste ja sinna kuulumise kohustuse alt. Kogukondliku arusaama rõhutamine näib katsena postmodernistliku stereotüübina sellise mudeli juurde tagasi pöörduda. Teaduslikkusega ei ole niisugusel käsitlusel mingit pistmist ja sotsioloogid võiksid sellisest lähenemisest hoiduda, kui nad just ei soovi teaduslikku lähenemist mingi ideoloogiaga asendada. Küllap kuulume me kõik mingitesse kogukondadesse ja ühistegevuse edendamiseks on see väga sobilik, kuid rahvas ja rahvus ei saa olla selles suhtes kogukonnad ega vaba inimene kogukonna vang.