Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Mait Metspalu: Kaljulaid ei eksinud

75
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Evolutsioonibioloog Mait Metspalu | FOTO: SILLE ANNUK/PM/SCANPIX BALTICS

«Rass» meile tuttavas tähenduses on inimese mitmekesisuse mustrite kirjeldamiseks kehv termin, kirjutab populatsioonigeneetik Mait Metspalu vastuseks Mart Viikmaale («President Kaljulaid poliitilise korrektsuse teenistuses», PM 15.11).

Geneetilise mitmekesisuse olemus ja selle püsimine on olnud populatsioonigeneetika sünnist saadik ühed selle teadusharu kesksed teemad. Igasuguse struktuuri kirjeldamisel on ikka kasutatud erinevaid klassifitseerimise põhimõtteid.

Ikka selleks, et mitmekesisust korrastades seda mõista. Ja sedapidi, kuidas arusaam mitmekesisuse olemusest paraneb, muutuvad ka klassifitseerimise aluspõhimõtted. Ja siis juhtub nii, et mõni sõna, mille tähendusväli võiks iseenesest ju ajaga kaasas käia, jääb jonnakalt tähistama midagi, mida enam pole, ja kaob seeläbi ise sinnasamma, kuhu see, mida ta kirjeldas.

Mart Viikmaa kirjutas Postimehes, et moodne populatsioonigeneetika ei kasuta meie liigi sisemise struktuuri kirjeldamisel terminit «rass» poliitilisest korrektsusest. Ma ei taha midagi arvata viimasest, küll aga selgitada, miks on «rass» meile tuttavas tähenduses inimese mitmekesisuse mustrite kirjeldamiseks kehv termin.

Mitte keegi ei väida, et inimesed ei moodusta üksteisest erinevaid gruppe. See on näha nii peale vaadates kui ka geneetiliselt. Peamine «rasside» probleem on selles, et nad ei ole geneetiliselt ega ka evolutsiooniliselt võrreldavad. Kõik mitteaafriklased on suures plaanis (vaata ka Arko Oleski ülevaadet meie artiklist) pärit ühest Aafrikast lähtunud väljarändest. See väljaränne kandis endas vaid väga pisikest osa Aafrika geneetilisest mitmekesisusest. Aafrikas on palju gruppe, kes paljude tunnuste alusel (sh nahavärv) vääriks samal tasemel «rassiks» defineerimist kui meile «Eesti Nõukogude entsüklopeediast» tuntud rassid.

Seega, kui me tahaksime tänapäeva inimesed jagada populatsioonigeneetiliselt põhjendatud gruppideks, siis tuleks meil aafriklased jagada paljudeks gruppideks ning siis lisada näpuotsaga mitteaafriklastest gruppe. Sõna «rass» aga just viitab fülogeneetiliselt defineeritud gruppidele – või muul moel «päris» ehk «algupärastele» gruppidele ja erinevustele nende vahel.

Ajalooliselt on siin teinegi probleem. Kui vaadata fenotüüpe kaugelt ja pealiskaudselt, võib tõesti jääda mulje, et mõnede pealtnäha lihtsate väliste tunnuste alusel saab inimesi jaotada eraldatud gruppideks. Klassikaline näide on muidugi nahavärv.

Tõesti, kui võrrelda üht mulki Viljandimaalt ja joruubat Nigeeriast, siis on selge: üks on tumeda ja teine heleda nahaga. Praegu me ju aga teame, et kui näiteks minna jala Eestist Andamani saartele, näeme tee peal üsna sujuvat üleminekut (väga) heledast (väga) tumeda nahavärvini.

Eestlasteks olemise geneetilisest aluspõhjast rääkides osundab Mart Viikmaa õigesti, et «igas populatsioonis, kus isendid paarituvad omavahel oluliselt sagedamini kui naaberpopulatsioonide isenditega, erineb selle genofond mingil määral kõigi teiste omadest». Aga selles lauses on üks konks. See kehtib populatsiooni kohta, kus isendid saavad ja on varem saanud järglasi oma populatsioonikaaslastega.

Ja siin lähebki see geneetiliselt eestlaseks olemine lappama. Me teame juba praegu, et Eestimaa on inimese poolt asustatud mitme lainena. Esmalt, nii kui jää läks, tulid siia kütid-korilased, kes olid sarnased Lääne-Euroopa küttide-korilastega. Siis tulid kirde poolt kammkeraamika viljelejad, kuid pole selge, kas neist mingit kestvat jälge jäi. Põllupidamisoskuse tõid siiakanti inimesed, kes tulid tänapäeva Lõuna-Venemaa aladelt ja kandsid nöörkeraamika kultuuri.

Lisaks neile lainetele peab olema veel vähemalt üks, mis tõi meile ühe Y-kromosoomi variandi, mis on levinud Läänemere kallastelt kuni Tšukotka poolsaareni. See paistab olevat juhtunud umbes 2000 aasta eest, mis sobib keeleteadlaste arvamusega meie keele vanusest.

Seega, Eestis elavate, ennast eestlasteks pidavate inimeste geneetiline ajalugu on üksjagu kirju ega erine palju meie lähinaabrite omast. Nii pole siis ime, et kui me võrdleme geneetiliselt näiteks võrokesi, läänevirulasi ja lätlasi, näeme selgelt, et võrokesed on lätlastega geneetiliselt tunduvalt sarnasemad kui läänevirulastega. Nad on põhikomponentanalüüsile toetudes lätlastest ja ka läänevenelastest (Tver) peaaegu eristamatud. Üldiselt jooksebki peamine geneetilise erinevuse piir Eestis Lõuna- (Võru-, Valga-, Põlva- ja Tartumaa) ja Põhja-Eesti vahel.

Kuid võibolla veel tähtsam kui tõdemus, et geneetilise erinevuse piirid ei lange alati kokku rahvusliku enesemääramise piiridega, on see, et see osa geneetilisest mitmekesisusest, mis eristab populatsioone, moodustab kogu mitmekesisusest tühise osa. Selle mõtte sisu on, et inimese populatsioonid (sh kontinentaalsed) on niivõrd noored, et rõhuv enamik mitmekesisusest on vanem kui populatsioonide eristumine.

Tagasi üles