Kolumnist Ivan Makarov.

FOTO: Erik Prozes / Postimees

Arvamusportaali kolumnist Ivan Makarov kirjutab, kuidas vanemaid inimesi laulatati nõukogude kultuuriga sunniviisiliselt.

Paari viimase aasta jooksul on meedia ja poliitikud Eesti inimesed nii tuimaks teinud, et ei oskagi vääriliselt hinnata väidet, et nad peavad andeks andma, ja selleks tuleb panna nende lapsed Tallinna pommitamise aastapäeval laulma nõukogude laule.

Seda teemat on kirglikult arutatud ja nagu ikka – nullilähedase tulemusega: koerad hauguvad, aga punane laulukaravan läheb mööda Eesti pealinna tänavaid muudkui edasi. See ongi viimaste aastate trend: olgu see Tallinna linnapea oma PBK ja Volvoga või Eesti president oma naisi jätkuvalt solvava valiku ja presidendikantselei rööpaseadjast ülema niigi üüratu palga tõstmine just siis, kui töötavatelt pensionäridelt võeti nende sandikopikad – ühiskonna nurin ei lähe võimu otsustajatele üldse korda. Nad ei tunne vähimatki piinlikkust, ei tunnista vigu, ei anna sentigi tagasi ega tagane tolligi võrra, kuna nad on võimul ja nendel on seega täiesti vabad käed ja siiras pilk, nagu Kremli peremehel. 

Ohjad Tallinnas ongi selliste inimeste käes, kelle suur eeskuju on aastasadu pannud oma pilli järgi tantsima ketti pandud karud ja väiksemad rahvad.

Eriti valel ajal ja valel kujul Tallinnas korraldatavast nõukogude laulude kontserdist on kirjutanud väga erinevad inimesed Madis Millingust Sergei Metlevini. Kui juba nende eredad võrdlused ja loogika ei mõju, siis asi on tõesti lootusetu. Ohjad Tallinnas ongi selliste inimeste käes, kelle suur eeskuju on aastasadu pannud oma pilli järgi tantsima ketti pandud karud ja väiksemad rahvad.

Kui räägime selle näidisaktsiooni kohatusest, arvestades siinset rahvast tabanud mahalaskmisi, massiküüditamisi ja inimestele peale surutud siiani lõputuna paistvat sõjakat idiotismi, siis räägime kurtidele kõrvadele. See, et tantsitakse, juuakse viina ja mängitakse karmoškat leinapäeval ja ka lausa haudadel, on ühe «nendele» lähedase kultuuri traditsioon. Mõningate meiepoolsete täiendustega: tullakse lauludega, mille saatel inimeste elu hävitati ja kaasatakse selleks nende inimeste noori järglasi.

See pole enam nali, kuigi vahva sõdur Švejk rääkis üsna lõbusalt lahutatud hooradest Mourkovast ja Šouskovast, kes püüdsid kinni vana leierkastimehe, tassisid metsa ja vägistasid seal metsikul kombel ära. «Leierkastimees heitis viiendal päeval hinge ja need lirvad olid veel nii jultunud, et tulid tema matustele. See on juba perverssus!» pajatas Švejk.

Sunniviisiline laulatamine

Väide, et tegemist on süütu nostalgilise muusikaga, mis kehastab vanema põlvkonna noorusaegu, vajaks täpsustamist: vanemad inimesed armastavad just neid laule vaid tänu sellele, et tollane kolossaalne ideoloogiline plaadimasin ainult nendega oligi laetud. See pole armastus, vaid Stockholmi sündroom, sest inimesi laulatati selle kultuuriga sunniviisiliselt.

Aastakümneid ei tohtinud Nõukogude Liidus ametlikult esitada ja levitada muusikat, mis ei olnud loodud parteiaparaadi kinnitatud heliloojate, sõnaseppade ja lauljate poolt.

Kui selles totalitaarses muusikalise genotsiidi süsteemis juhtus mingi täiesti ulmeline apsakas ja näiteks plaadi peale sattus «ebausaldusväärsete autorite» kirjutatud või «ideoloogiliselt kahtlane» laul, siis läks kogu tiraaž buldooseri alla, nagu praegu läheb Venemaal roomikute alla õnnetutelt venemaalastelt piiri peal jõuga ära võetud vaenulik Soome juust ja russofoobne Hollandi sink.

Isegi hilisemal nõukogude ajal pidin, kaks aastat Moskva ja Tallinna vahel pendeldades, et üleliidulises plaadifirmas Melodija läbi suruda Ruja venekeelne plaat, kogema seda õudust, kui valmismaterjal oli viimasel hetkel tehasest tagasi kutsutud, kuna «kodumaad reetnud» Rein Rannapi laule ei tohtinud plaadil olla. Ja tuli kõike alustada peaaegu nullist…

Tolle ajani aga meil nüüd «nostalgilisteks» tituleeritud lauludel ei olnud üldse alternatiivi, vene rokkarid ja folkarid hingitsesid põranda all ja ajal, kui kogu maailm arenes koos biitlite, Led Zeppelini ja Queeniga, asendati paheline lääne muusika nõukogude rahva jaoks ersatsiga – igat masti jugoslaavia ansamblitega ja Dean Reediga, peatselt tulid appi ka eesti estraadikunstnikud, kes esitasid mõningate eranditega niivõrd häbiväärset Vene NFSV teise liiga autorite repertuaari, et on veidi kummalinegi, et me selle üle praegugi uhked oleme.

Dean Reed.

FOTO: Scanpix

Õppides 1970-ndatel aastatel Moskvas, suhtlesin muusika pinnal tihedalt nii oma kursusekaaslastega kui ka sõpradega Moskva riiklikust ülikoolist. Nad põlgasid kogu südamest Valeri Leontjevit, Alla Pugatšovat, Lev Leštšenkot, Juri Guljajevit ja kõiki teisi neile pähemääritud nõukogude «tähti». Isegi mina sain mitu korda sõprade kriitika osaliseks, sest aktsepteerisin paari varajase vokaalinstrumentaalansambli üksikuid lugusid.

Eluks ajaks jäi meelde, kuidas ostsin Moskva kesklinnas Kutuzovski prospekti kuulsas Melodija firmapoes uue Samotsvetõ minjooni ja ligi astus noor moskvalane, kes minu välimuse järgi otsustas, et on saadaval midagi väärikat. Kui aga nägi ostu lähemalt, siis ütles ta pettunult viisaka, kuid eriti iroonilise komplimendi. Läksin näost punaseks, kuigi Samotsvetõ juht oli ühe mu Moskva sugulase hea tuttav ja tänu temale sain endale mõne ametliku ansambli mitteametlikke laule, ja see oli hoopis teine maailm...

Lotman ei liialda, kui kirjutab: «Minu jaoks on kõik need laulud jälgid ja nad solvasid siis ja solvavad ka praegu minu esteetilist ja eetilist taju. Ja minusuguseid vene taustaga inimesi on palju.»

Vastab tõele: kogu minu tolle internetita ajastu kohta siiski üsna avar suhtlusringkond Moskvas, Leningradis, Tartus ja Tallinnas kuulas lintidelt lääne muusikat, nõukogude esitajatest vaid Pesnjarõõd ja põrandaaluseid Vladimir Võssotskit, Masina Vremenit, Aleksandr Gradskit ja veel mõningaid teisi «rahvavaenlasi».

Sovetluse sümbol ja Vladimir Putini tulihingeliseim toetaja Iossif Kobzon, kelle kohta meie Gustaf Adolfi gümnaasiumi juht ütles tunnustavalt «miks mitte», on minu jaoks väljakannatamatu juba oma paatose ja intonatsiooni tõttu, see tunne on vist sama jube, kui see, mida kogesid mõni aasta tagasi islamivõitlejatest vangid, kui neid spetsiaalselt piinati Metallica muusikaga. Kobzon on kirjutanud Donetski separatistide hümni ja on laulnud okupeeritud ukrainlaste linnas duetti niinimetatud Donetski rahvavabariigi pealiku Aleksandr Zahhartšenkoga, kes tuli lavale, roimade eest saadud ordenid rinnas ja püstol vööl. Tõesti, miks mitte – ja ka Nordea kontserdimajas? Kasutasid ju Luganski oblasti separatistid rindejoonel relvana ka võimsaid Ukraina sõduritele suunatud valjuhääldeid, mängides tulevahetuses tekkinud pausides ööpäev läbi Kobzoni, Valeria ja teiste vene popšovinistide laule solvangute ja Venemaa eluviisi ülistamisega vaheldumisi.

Aga oma maine tollases Nõukogude Liidu pealinna muusikalembelises üliõpilaskonnas päästsin lõplikult siis, kui ostsin ühe Moskva riiklikku ülikooli Kiievist õppima tulnud tudengi käest Pink Floydi juba mõnevõrra kulunud plaadi «Wish You Were Here» tervelt 55 rubla ja T. Rexi «Tanxi» 30 rubla eest, saades poolakast kaastudeng Tomekilt Czeslaw Niemeni «Aeroliti» 15 rublaga, ning hankisin lindile selliseid asju nagu Black Sabbathi «Sabotage», Queeni «Night at the Opera», Uriah Heepi «Sweet Freedom» ja ka kõiki (keelebarjäärile vaatamata!) rabanud Ruja lugusid «Sügispäev» ja «Zeppelini triumf» ning Teraviku «Teravik on suunatud alla». Kuna stipendium oli 30 rubla, sattusin võlgadesse ja Tallinnast emalt rahakaarti oodates toitusin sugulaste juures. Ühikatuba oli kogu aeg selle muusika kuulajaid ja ümbervõtjaid täis, mind kutsuti selle eest lõpuks «studbõtsoveti» (ühika «ühiskondlik» järelvalve- ja karistusorgan) palge ette ning ühel päeval koputasid uksele ka musta riietatud morni näoga mehed…

Kui aga tulla tagasi artikli alguse juurde, siis «andestamise» võimalust vaagigu näiteks Vene suursaadik Eestis, kes meie juubeli künnisel andis TASSile sellise fantaasiavaese hüüdsüüdistustest Eesti aadressil kubiseva intervjuu, et see oleks nagu üks Kobzoni lõputu laul. Nad ikka ei saa anda Eestile andeks seda, et siin otsustatakse oma asjade üle ise.

Eesti Vabariik saab 100-aastaseks, see on imeline. Nõukogude mineviku muusikalised surrogaadid võiksid jääda kolhoosi stiilipidudele. Nautigem Eesti suurt sünnipäeva ja ärgem laskem rahaahnetel ja piiritult edevatel tegelastel pidu lõplikult ära rikkuda. Professor Lotmani hea idee kinkida lugejatele artikli lõpus asjakohast muusikat on hea, ainult et teeks nüüd juubeli auks mõru pilli magusaks.


Ivan Makarov on raadiomees, kes tegi 20 aastat tunnist Balti infosaadet «Raadius», üllitas kolm üleliidulise tiraažiga LPd ja kirjutas tekste Eesti esitajatele. Ta on Avatud Eesti Fondi, ajakirja Nädal ja Valdo Pandi aastapreemiate laureaat. Praegu töötab Raadio 4 vastutava toimetajana.