Sergei Metlev: mõistlik venelane tunneb end GAGi nõukogude estraadikontserdist häirituna

Nõukogude estraadimuusika kontsert «Krasnaja strela». Foto: Facebook

Gustaf Adolfi Gümnaasiumi (GAG) direktori otsus korraldada Eesti 100. sünnipäeva puhul nõukogude estraadimuusika kontsert, on nagu löök sirbi ja vasaraga pähe, kirjutab Eesti Mälu Instituudi teavituse ja koostöö valdkonna juht Sergei Metlev.

GAGi direktor Hendrik Agur on pidanud andma selgitusi Eesti 100. sünnipäeva puhul koolis toimuva nõukogude estraadimuusika kontserdi kohta, kui see langes kriitika alla.

Pean GAGist ja selle juhist lugu ja loodan, et ta ei solvu, ent selline ajalooline kirjaoskamatus on nagu löök sirbi ja vasaraga pähe. Nõukogude sümboolikaga kaunistatud kutsega muusikapeo taga on direktori väitel järgmine motiiv: «Teeme Eesti Vabariigi sünnipäevaks kingituse Venemaale ja kõikidele inimestele, kes nõukogude aega hästi mäletavad ja kutsume läbi hea muusika üles igavesele leppimisele ja andestusele.»

Tähendusväli muutub järsult

Vaatamata nostalgia rohkusele ühiskonnas, tunneb mõistlik ja euroopalik vene inimene ennast sellest häirituna, sest jälle naelutatakse tema kultuuri, kommete ja ajaloolise mälu külge see jäle nõukogudelik sümboolika, mis kannab vägivaldse ja inimväärikust eitava kuritegeliku režiimi sõnumit. Pealegi on Nõukogude Liidu ja Natsi-Saksamaa okupatsioone üle elanud Eesti riik, kus sirp ja vasar ei kanna haakristist põhimõtteliselt erinevat tähendust – kõrilõikajate embleemid mõlemad. Sama käib kogu Ida-Euroopa kohta ning ajaloolise õigluse ja faktide seisukohalt peaks käima kogu maailma kohta.

Mõni kodanik võib loomulikult küsida, milleks muretseda? Tõepoolest – keegi ju ei kavatse lüüa kommunismikuritegude eest risti estraaditähti Alla Pugatšovat või Valeri Leontjevit. Eestis ei ole see kunagi kombeks olnud (tunnistan: ka mul on aeg-ajalt tuju kuulata mõnda sellist lauljat). Nemad on alustanud oma karjääri nõukogude ajal ja laulnud erinevaid palasid, ent on siiski eeskätt artistid, kes laulavad vene keeles. Oleme ausad, asi pole siin üldse muusikas.  

Tähendusväli muutub järsult, kui mängu tuuakse totalitaarse režiimi sümboolika, jutt andestamisest ja kingitustest Venemaale. Niigi on raske mõtestada venelust väljaspoolt nõukogude autoritaarset mõttelaadi, niigi on keeruline luua Eestis kliima, mis tugevdaks eestivenelase identiteeti ja annaks kohalikele venekeelsetele nende euroopaliku tunde tagasi. Ja nüüd siis veel sellised sõnumid! Usun, et koolis on selle kohta erinevaid arvamusi, oleks tegelikult väga huvitav neid kuulata.

Kas hea lugeja veel mäletab, kuidas kirusime kõik koos Tallinna ja Ida-Virumaa vene koole, kus õpetajad panid õpilasi poseerima nõukogude motiivide taustal või kandsid Georgi linte? Aga millist eeskuju antakse selle vägeva üritusega, mille vorm kõneleb selgelt: me mõistame teid, ajas kinni jäänud nõukogude inimesed, venelane ongi nõukogude inimene oma laulude, vapi ja muu asjandusega. Pange aga edasi! Sellega nullitakse ära paljud lõimumispüüdlused.

Me elame pideva infosõja tingimustes, kus Eesti ühiskonna stabiilsust püütakse kõigutada, võttes appi igasuguseid sündmusi, neid tõlgendades ja moonutades. Isegi siis, kui algataja kavatsused pole kurjad, võidakse teda hämmastavalt osavalt ära kasutada ja panna keerulisse olukorda. Selline on reaalsus, kahjuks.

Järjest rohkem tundub, et idee rajada kommunismikuritegude teaduskeskus koos samateemalise muuseumiga Patarei vanglas, kus on kannatanud paljud totalitarismi ohvrid, on teostust väärt, et inimesed ei kaotaks võimet tunda ära totalitaarse ideoloogia ohtlikkust, mis peitub tihti kerge romantismi taga. Me peame mitte lihtsalt inimsusvastaste kurjategijate nimesid ning repressioonide ohvrite üldarvu teadma, vaid eeskätt mõistma, kus on punased jooned, mille ületamisel läheb raske, ent vabaduse püsimiseks hädavajalik ajalooline kogemus ja mälu kaotsi.

Vene rahvas ei ole süüdi

Lõpetuseks andestamisest ja leppimisest, mida üritusega seoses samuti deklareeritakse. Kuidas andestada nõukogude ajale? Igaüks ise valib oma andestamise ulatuse, ent Eestis on siiski ühiskondlik kokkuleppe – neid kuritegusid ei unustata. Mina ei andesta miljonite venelaste, eestlaste ja teiste rahvaste esindajate surnuks näljutamist, piinamist ja tapmist. Pugatšovale ma ka ei andesta – pole mitte millegi eest andestada.

Punarežiim on loonud oma inimesetüübi, ta on püüdnud hävitada lihtsat venelast, kelle moraal oli enne punakoletise ilmumist kristlik, alalhoidlik, tihti läände vaatav. Süüdi on nõukogude võim ja tema teenrid, mitte vene rahvas. Ja mida vähem siduda sirpi ja vasarat vene kultuuriga, seda kiiremini ta taastub pärast tohutut traumat. Mida rohkem nõukogulikkust venelikkusega võrdsustada, seda sagedamini nõukogude inimtüüp ennast taastoodab. Nõukogude inimesele on vabadus reeglina kurnav – lihvib liivapaberiga oma ahelaid, inimväärikust ta ei luba endale ega teistele – juht teab tõde.

Ja laiem küsimus kui üks muusikapidu: kui ollakse suutelised vahet tegema eri nähtuste vahel, siis ehk ei segata enam kokku venelasi, nõukogude inimesi, lepitust ja andestamist, sirpi ja vasarat, nõukogude muusikat ja Venemaad üheks veidraks supiks, mis on küllaltki mürgine ja takistab meil vabanemast lõplikult Suure Oktoobrirevolutsiooni haisust.