FOTO: Internet

Aastaid tagasi, kui ekraanile jõudis lõunanaabrite dokumentaalfilm «The Soviet Story» ehk «Nõukogude lugu», püstitati filmi alguses üks retooriline küsimus. Miks on nii, et nõukogude sümboolika on igati tore ja vahva, aga haakrist saatanast? Miks müüakse tohututes kogustes punasümboolikaga särke ja mütse, kuid svastikaga T-särk tekitaks vaata et rahvusvahelise skandaali, kirjutab riigikogu liige Madis Milling (RE)

Kujutage korraks ette haakristiga plakatit, taustal sihvakad blondid Hitlerjugendi poisid ja krapsakad Blitzmädelid (tsiviilisikutest naised Teises maailmasõjas Wehrmachti teenistuses – toim). Ja plakatil tekst: «Kolmanda Reichi šlaagrite kontsert». Ei kujuta ette… Küll aga kujutame ette, mis hakkaks toimuma rahvusvahelises meedias nii idas kui ka läänes.

Kas ka siis saaksime rääkida loomevabadusest? Kas ka siis kirjutaks Eesti Ekspressi peatoimetaja Erik Moora: «Selles kontekstis üks elurõõmus ja energiline estraadilaks – miks ka mitte. Kui ei kõneta, ärge kuulake. Selles pole isegi mingit ärritavat natsinostalgiat, kuna neil noortel orkestrantidel-lauljatel igasugune omaaegne kokkupuude selle muusikaga objektiivsetel põhjustel puudub.» Muutsin selles tsitaadis sõna nõukanostalgia – natsinostalgiaks. 

Muusika ise ei ole süüdi, et teda on esitatud valel ajal. Vale on aga selle konkreetse juhtumi puhul kontekst ja ajastus. Ja kas need lapsed ikka päris täpselt saavad aru, millesse nad on segatud? Kindlasti mitte – nemad kuulavad siiralt täitsa kenade meloodiatega laule. Ja ka punasümboolika neid ei häiri, sest igasugune omaaegne kokkupuude selle muusikaga neil puudub.

Koolidirektor Hendrik Agur süüdistab enda kritiseerijaid julguse puuduses. Vahva. Loodan, et julge ja sirge seljaga direktoril jätkub julgust ka järgmiseks projektiks. Loodan, et varsti näeme tublisid GAGi koolilapsi usinalt harjutamas kuulsat natsilaulu «Horst Wessel Lied'i.»