Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Ivan Makarov: Eestit vaevab satiirikriis

40
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kolumnist Ivan Makarov. | FOTO: Erik Prozes

Poliitikuid ei tohi enam kritiseerida, seda võetakse isiklikult ja kui sallimatust korra vastu. Tõenäoliselt on selle pärast välja surnud ka sellised teravad telesaated, nagu «Pehmed ja karvased» ja «Ärapanija», leiab arvamusportaali kolumnist Ivan Makarov.

Kirjanik Rudolf Rimmelile kuuluvad laulja ja muusiku Urmas Alenderi kuulsaks lauldud sõnad: «Ja luugitatud majad ei kuulagi mind, narri. Sest kes mu nalju vajab, on naljavaesed ajad.» Olid siis, on praegugi: meil näidatakse küll eesti telesarju, kus kohtab ka head huumorit – ja meeleheitlikult pullivate meigitud klounidega saateid –, kuid pigem kutsuvad naeratuse esile poliitikud.

Meie peaminister Jüri Ratas teatas näiteks, et Keskerakond korraldab üle Eesti 101 rahvakohtumist. Kohe tuleb meelde lapsepõlve lemmikraamat: Šahryār korraldas Šeherezadele 1000 ja 1 kohtumist, Ratas aga korraldab rahvale 100 ja 1 kohtumist – äkki siis ka samas formaadis? Sinisilmne on arvata, et kõik kohe mõtlevad 101-le riigikogu liikmele, sest paljude jaoks on see küll viimane asi, millele üldse tahaks mõelda.

Mõni suur vene satiirik on kurtnud, et poliitikud võtavad nendelt elatise ära, sest ükski humorist ei suuda välja mõelda mitte midagi totramat kui see, mida tõsise näoga räägivad ja teevad reaalsed võimurid.

Nii ka Eestis. Mida sa praegu ka poliitikute pilkamiseks välja ei mõtle, on nad sinust ikka mitme sammu võrra ees: nimetavad üksteist pedofiilideks ja värdjateks, saadavad teatud kohtadesse, viivad meie raha Eestit juba korduvalt paljaks röövinud režiimidele, panevad sõjaroimaritega pidu ja kurjategijad ametisse, maksavad iseendale hiiglaslikke preemiaid ebaaususe eest ja saadavad vähihaiged rahata surema.

Sa niikuinii ei mõtle mitte midagi jaburamat välja kui absurdsuse mõõtmed võtvad ministrite poliitskandaalid, õllejanuste eestlaste tunglemine Läti piiril, 24 valijahäält saanud linnaosavanem või esimest korda elus üldse tööle asunud nunnu aselinnapea, kelle kohta Sulev Nõmmik küsiks kindlasti: «Kuda sa, lilleke, seia said?» Seda on peaaegu võimatu välja naerda, nagu on raske teha paroodia paroodiat.

Kui naermine on patt

Meie ühiskond on kihistunud: rikkad – vaesed, pensionärid – noored, sallijad – sallimatud, venekeelsed – eestlased, tallinlased – ülejäänud eestimaalased, rahulolevad poliitikud – pettunud valijad, kodutud – teised reisijad, parteimeedia – ajakirjandus ja nii edasi.

Ja kui meil olekski selline oma väljapeetud erudiidist kompromissitu satiirik nagu surmavalt salvav kirjanik Viktor Šenderovitš, siis missugune eesti kanal küll julgeks lubada teda oma eetrisse, et ta naeraks välja presidendi, ministreid, riigikogu ja Tallinna omavoli(tsust)?

See pingestab olukorda ja eriti politikaanid on nii turris, et lähevad nüüd isegi iroonia peale leili, arvates, et jutt meie niigi kohitsetud eetris peab olema poliitkorrektne, nagu komsomolikoosolekul, ja artiklid surmtõsised nagu Pravdas.

Tulevad mõtesse Ilfi ja Petrovi ajad:

«Öelge,» küsis meilt keegi range kodanik, «öelge, miks te kirjutate naljakalt? Mis nalja tohib teha rekonstrueerimisperioodil? Kas te olete hulluks läinud? Naermine on patt! Jah, naerda ei tohi! Ka naeratada ei tohi! Kui ma vaatan seda uut elu, neid edusamme, siis ma ei taha naerda, vaid palvetada!»

Ebamugavaid küsimusi ei tohi saatekülalistele esitada – vahi monitori ja deklameeri, mida sinna on ette kirjutanud sinust ideoloogiliselt küpsem nähtamatu tegelane. Ja ei mingit teravust, irooniat ega kahemõttelisust!

Kui meil ühtäkki hakkaks tööle Ehho Moskvõ tüüpi jaam, missuguse šoki saaksid siis eesti voonakeste vaikimisega harjunud juhid ja kuulajad! Ja kui meil olekski selline oma väljapeetud erudiidist kompromissitu satiirik nagu surmavalt salvav kirjanik Viktor Šenderovitš, siis missugune eesti kanal küll julgeks lubada teda oma eetrisse, et ta naeraks välja presidendi, ministreid, riigikogu ja Tallinna omavoli(tsust)? Nalja teete? Mis sest, et veel 1796. aastal Tsaari-Venemaal väitis ajaloolane ja kirjanik Nikolai Karamzin, et pole patt naerda kõige selle üle, mis tundub olevat naljakas. Karamzin ei mõelnud naermise all arglikku hirnumist rusikasse ja vaprat solvamist anonüümsetes foorumites.

Loomulikult ei taha keegi, et tema üle naerdakse, sest rahva naer kukutas kogunisti nõukogude võimu. Seda tegid anekdoodid ja Vladimir Võssotski laulud, aga mitte kaupade defitsiit, nagu ekslikult arvatakse.

Põhja-Korea on veel vaesemgi, aga see riik muutub vaid siis, kui askeetlikku elu ainuvõimalikuks pidavatele inimestele hakkavad juba tõsiselt nalja tegema nende igas mõttes ümmargune jumal ja juht, paatoslikult lõugavad telediktorid ja pompoossetel paraadidel roomavad raketifallosed.

Poliitikute rünnak läheb alati väga isiklikuks

Vana-Rooma sõjaväeülem, ajaloolane ja kirjanik Plinius Vanem kirjeldas üht kreeka satiirikut, Efesusest pärit Hipponaxit, kes pühendas veel kuuendal sajandil enne meie ajaarvamist ühele tüübile sellise terava pilke, et välja naerdud mees poos ennast üles, mis on muidugi kahetsusväärne.

Meie kaasaegsetel eesti poliitikutel on vanade kreeklastega võrreldes tunduvalt tugevamad närvid ja nad ei võta mingi valehäbi pärast endalt elu, ei lähe isegi erru, vaid ründavad vastu, minnes alati väga isiklikuks. Proletariaadi hegemoonia aegadest jäänud võte «kuidas nii soliidne leht saab avaldada nii rumala ajakirjaniku juttu, ja seda veel sel saatustkandval ajal, kui meie laevad künnavad kosmose avarust?!» on saanud tänapäevaste ametnike kaebusmantraks.

Kalle Muuli võllanali «Taavi Minniku viimased päevad» näitab, et ei tunnetata isegi vahet isiku ja organisatsiooni eksistentsivormide vahel, ei saada aru, et mingi ühenduse lõpp ja konkreetse inimese lõpp on täiesti eri asjad. Aga võib-olla just saadakse ja lihtsalt juhindutakse endiselt Stalini kuldsest reeglist «pole inimest – pole probleemi».

Kasutades Muuli võtet ja jäädes samas inimlikuks (konkreetse inimese nime mainimata) võib Jedinaja Rossija kaassõitjatest eesti patrioote lohutada: kindlasti pole need Isamaa ja Res Publica Liidu kõige viimasemad päevad, sest üks legendaarne Iisraeli juht elas pärast ajurabandust koomas veel kaheksa aastat. Paraku ilma vähimagi mõjuta riigis toimuvatele sündmustele ja poliitikale.

Kuid leedulased on läinud meie poliitikutest kaugemalegi. 15. novembril pöördus üheksateist Leedu seimi liiget parlamendi komisjoni poole nõudmisega anda hinnang tuntud telesatiiriku Andrius Tapinase ütlustele, sest need «võivad viia sõltlastest inimesed enesetapuni».

See pole mingi nali: ajakirjanikud tõid seimi alkomeetri, joodiku mainega saadik Linas Balsis puhus, seadeldis näitas 1,82 promilli (keskmine joove), mida nähes hüppas Balsis autosse, kihutas kummide vilinal minema ja nädal aega ei käinud tööl ega vastanud kõnedele. Sellest pajatanud ajakirjanikke, eriti aga satiirikut, kahtlustatakse nüüd poliitiku enesetapule õhutamises (see, et tegemist on potentsiaalse roolimõrtsukaga, rahvaasemikke ei morjenda)!

Isegi meie legendaarsed mandaadiga roolijoodikud, kes külvasid kaost ja õudu vanalinna tänavatel, ei tulnud sellise asja peale, kuid nüüd on Baltimaades ots lahti tehtud. Järgmine võibki vabalt olla Katrin Lust, sest ta viis õrnahingelised pedofiilid, inimkaubitsejad ja bandiidid meeleheite kuristiku äärele. Ka «Pealtnägija» lugusid on alalõpmata püütud keelata. Ja see kuidagi ligindab teravat poliitilist satiiri ja uurivat ajakirjandust.

Olla andeka satiiriku tähelepanu objekt on siiski pigem privileeg ja tõsiseltvõetavuse näitaja: kui värvika ja legendaarse Edgar Savisaare kohta tehti palju nalju, siis mida naljakat on praeguses Tallinna linnapeas Taavi Aasas?

Vastuses Postimehe kolumnistile Andrei Kuzitškinile kasutas Aas eestimeelse vene intelligendi aadressil argumentidena sõnu «Venemaa poliitpõgenik», «külalisele Venemaalt», «külalist», «külalisele» ja «võõramaalasele».

See ongi Eesti pealinna juhi (väitlus)tase! Hea veel, et Andreid polnud puhttehnilist laadi põhjustel võimalik tembeldada veel ka «sisserändaja pojaks». Jube mõelda, et tema asemel oleks võinud olla ka Abdul Turay, kes õnneks läks sotside juurest minema otse Keskerakonda.

Žanri kriis

Jah, naer lõppeb seal, kus lõppeb lootus. Tõenäoliselt ka selle pärast on välja surnud sellised teravad telesaated, nagu «Pehmed ja karvased» (Venemaal keelati analoogne saade «Nukud» jõuga) ja «Ärapanija».

Meil on tegemist žanri kriisiga, kui hoolikalt kogutud lollused lähevad hapuks juba saadete ettevalmistamise ajal, kuna iga tunniga kuhjuvad aina uued ja aina vängemad sõnad ja teod. Ka siinset ülevaadet sai parandatud lausa mitukümmend korda ja ikka jääb ilmumise hetkeks sündmustest maha! Poliitikute keeled on humoristide ja kolumnistide ajudest tunduvalt produktiivsemad.

On tähelepanuväärne, et meie põhikanalites pole mitte üksnes tõelist poliitilist satiiri, vaid isegi ka uut ühiskonnakriitilist või poliitilise alltekstiga levimuusikat. Täna ei kuule me selles formatiseeritud valikus (tsensuuri tõhusaim liik) midagi sellist, mis oleks oma tähenduselt ligilähedanegi nõukogude ajal siiski aeg-ajalt mängitud varajasele Rujale ja Mašina Vremenile.

Tulebki nii välja, et meil on nüüd mutrid kinni keeratud veel kindlamalt kui nõukogude ajal, kuigi seda on tehtud kuidagi hästi innovaatiliselt. See, mis oli eelmisel sajandil õilis protestilaul ja satiir, on praegu juba kohatu formaadiväline asi ja sallimatus.

Seepärast külvavadki eetris nostalgiat ammu vaimselt või füüsiliselt surnud solistid ja ilusasti laulavad eimillestki meie rohkearvulised vaimselt veel sündimata superstaarid. Nende kuulaja-vaataja küll ei lähe isegi mitte seaduslikele meeleavaldustele korruptsionääride ja aktsiisionääride meelerahu häirima, neid munade ja tomatitega loopimisest rääkimata, sest nii tehakse ju tunduvalt algelisema demokraatiaga riikides, nagu Ameerika Ühendriigid või Prantsusmaa. Venemaalased ei julge enam võimulolijate sigadusi meeleavaldustega segada, eestlastele ei tule see enam pähegi.

Võime siiski tunda uhkust selle üle, et oleme sel alal jõudnud rahumeelsel teel tulemuseni, mille saavutamiseks kaasaegsel Venemaal tuli kasutada prokuratuuri, kohtusüsteemi, rahvuskaardi, mustasajaliste, OMONi, FSB ja mõnikord isegi palgamõrtsukate abi. Meil aga täiesti piisab sellest, kui peaminister käratab tõeotsijatele: «See on alatu!»


Ivan Makarov on raadiomees, kes tegi 20 aastat tunnist Balti infosaadet «Raadius», üllitas kolm üleliidulise tiraažiga LPd ja kirjutas tekste Eesti esitajatele. Ta on Avatud Eesti Fondi, ajakirja Nädal ja Valdo Pandi aastapreemia laureaat. Praegu töötab Raadio 4 vastutava toimetajana.

Tagasi üles