Kätlin Konstabel

FOTO: Erakogu

Milline on hea õpetaja, küsib psühholoog Kätlin Konstabel.

Õpetajate päeval ja ka muidu arutatakse selle üle, milline ikka on hea õpetaja või milline ta peaks olema. Millised on meenutused oma koolipõlvest, unistused ja hirmud oma lastele mõeldes. Kõik on ju olnud lapsed ja mäletavad, paljud on lapsevanemad. Mina tunnistan lapsevanemana, et ma ei saa õpetajatest aru. Neist kõige parematest, kellega mu poeg iga päev kokku puutub. Ei oska öelda, miks nad nii toredad on. Ma olen lihtsalt tohutult tänulik, et need inimesed on.

Ma ei tea, kuidas nimetada seda kunsti, millega lapse klassijuhataja tekitab minus – tavalises üle keskmise ärevas emas – alati kindla tunde, et kui mul on mingi mure või küsimus, siis saab see ära kuulatud ja vastatud, ning minu murelikkus asendub kindlustundega, et asjad on hästi. Laps ei mõista sellele samuti seletust anda, räägib aina kangekaelselt, et õpetaja on väga sõbralik. Aga see pole ju ainult see, midagi on veel.

Või kuidas nimetada seda omadust, mis paneb treeneri vanematele oma vabast ajast ja tahtest, vastu ööd, saatma videoklippi elemendist, mis lapsel seekord trennis just eriti hästi välja tuli ja mida lasti teistelegi ette näidata? Trennis, kuhu laps läks tõesti end kokku võttes ja vaat et väsimusega võideldes. Ma ei hakka ütlema, mitu korda me seda pooleminutist videolõigukest heldinult-härdunult vaatasime – iga mittelapsevanemast inimese jaoks tekitaks see arv kindlasti küsimusi meie tervemõistuslikkuses. Oli see treeneri telepaatiavõime, mis andis talle märku, et just sel õhtul on see klipp eriliselt tähtis nii lapsele endale kui vanematele? Ei tea, aga ta on selliseid asju varemgi teinud.

Või millisesse kompetentsikategooriasse kuulub see, kui teine treener – uhke ja sirge härrasmees – suvelaagri alguses kõige väiksematele spordilastele ütles, et kui neil mingigi mure on, siis tulgu kindlasti temaga rääkima. Sest vanemaid kodus pole vaja telefonikõnedega närviliseks ajada, nad ei saa kaugelt aidata, vanemad saagu puhata. Olgu või lapsel soov kodust eemal kalli-kalli saada, pöördugu aga treeneri poole. Ja kui siis üks pisike blond poisinaaskel käe viisakalt püsti tõstis ja just kalli-kalli küsiski, siis selle ta ka sai. Lihtsalt, loomulikult, ilma suure jututa.

Ma imetlen, austan ja natuke kadestan selliseid inimesi, oskamata neid tundeid või põhjuseid seal taga kuidagi lahti muukida ja isegi tahtmata analüüsida seda, mida tähendab «hea õpetaja». Ma ei kavatse käed puusas minna nõudma nende arusaamist missioonitundest. Ei tea ka öelda, kas nad õpetavad ainet või arendavad last terviklikult, kas nende õpikäsitlus on moodne või kivinenud. Mõtlevad nad iga päev hoolega sellele, et muuta mõne lapse elu või kujundada meistrit?

Pole aimugi ja ausalt öeldes ei huvita ka. Miski muu tundub tähtsam. Mulle piisab sellest sisemisest tundest, et nad on head ja hoolivad inimesed. Et mu laps saab tunnis-trennis ja mina lapsevanemana eemalt nende peale loota. Ma ei viitsi mõeldagi selle peale, kas ja kuidas nad lapse isiksust arendavad, aga ühte ma tajun. Need õpetajad ei esinda pelgalt ametijuhendit ja kompetentsimudelit, tehnilisi oskusi ja kutsetunnistust. Nad on loomulikud, ehedad, nemad ise – igaüks isemoodi. Ja nad on kohal. Kontaktis enda ja teistega. Ärakulunud fraas siin ja praegu, teate küll.

Ei usu ma, et see alati lihtsalt tuleb, õpetajatel-treeneritel-juhendajatel on raskeid päevi nagu meil kõigil. Aga kui see olek ja ehedus lastele natukegi külge jääb, on juba väga hästi.