Toomas Jürgenstein

FOTO: Erakogu

Riigivaenulike jõudude paljastamine aitab rõhutada mustvalget maailmapilti, otsida süüdlasi ja luua ebamugavaid arvamusi esitavatest inimestest vaenlase kuju, kellega tuleb eksistentsi nimel võidelda. Ent selline selge vastandumine toob kaasa ohtusid, kirjutab pikaaegne õpetaja ning riigikogu liige Toomas Jürgenstein (Sotsiaaldemokraatlik Erakond).

Tunnistan, et viimasel ajal ma ei hooli parempoolne-vasakpoolne või liberaal-konservatiiv vastandusele rajatud artiklitele reageerimisest. Samas äratab mõni nendest artiklitest siiski pedagoogilist huvi. Näiteks Peeter Espaki «Interrinde teine tulemine» (Postimees, 1. august 2017), kus võideldakse muu hulgas resoluutselt eesti rahva halvustamise vastu:

«Eesti kultuur, mõttelugu ja teadus on olnud alates 19. sajandist kogu aeg maailma esirinnas /.../ ning ühe ringkonna katse reflekteerida enda alaväärsustundeid ja rahvusvahelist tühisust kogu rahvale, ei anna mingi tulemust.»

Hakkasin mõtlema, kus olen viimasel ajal kohanud kõige alavääristavamaid ja karmimaid hinnanguid rahvale ning tsiteerimiseks sobis konservatiiv Einar Laigna, kes ütles: «Ma ei ole kohanud nii juhmi aega kui praegu, nii juhmistunud inimmasse. /.../ Õieti on mass alati juhm. Ja ega päristeadmisi ei ole vajagi massidele anda – mis nad teevad nendega?» (Sirje Presnal «Niiditõmbajate eesmärk on mikrokiibistatud ja idioodistatud elanikkond», Õhtuleht, 15. juuli).

Olen Espakiga igati nõus, et karmilt üldistavad hinnanguid oma riigi inimeste meeleseisundile ei ole sobivad. Väga vähesed meenutavad rahuloluga, et president Konstantin Päts nimetas rahvast 1934. aastal haigeks.

Vastandujad näevad maailma mustvalgena

Espaki artiklist võib veel välja lugeda, et oleme tõenäoliselt vaimselt ohus, nimelt on olemas eestivaenulikud jõud: «Arvajaid, kes kutsuvad üles Eesti põhiseadusliku korra ja rahvusriigi põhimõtte lammutamisele ja kirjeldavad Eestit kui jälestusväärset oma kodanikest ja teistest rahvustest mittehoolivat apartheidiriiki, leidub palju.»

Jäin hetkeks mõtlema, kas seesuguse propaganda teostajad kuuluvad kõik müstilise Interrinde 2.0 koosseisu või leidub neid ka mujal. Näiteks on Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks välja andud Plinio Corrêa de Oliveira teose «Revolutsioon ja vasturevolutsioon», kus ühiskonna lammutajana vaadeldakse ka protestantlust ja Martin Lutheri vaimsust, mida seotakse Marxi ja Leniniga.

On selge, et riigivaenulike jõudude paljastamine aitab rõhutada mustvalget maailmapilti, otsida süüdlasi ja luua ebamugavaid arvamusi esitavatest inimestest vaenlase kuju, kellega tuleb eksistentsi nimel võidelda. Tegelikult peaks niisugustest vastandustest elavatest inimestest kahju olema, nad on enamasti väga tõsised ja näevad maailma reeglina mustades värvides. Kui neile vastandada vastutustundlikult ja targalt Eestit ja maailma armastava ning Chalice'i «Minu inimesi» ümiseva tüübi, siis langeb vähemalt minu eelistus selgelt viimase kasuks.

«Tõtt elatakse, mitte ei õpetata»

Järgnevalt vaatlen küsimust, miks võiks näha ühiskonna vastandust rõhutavas eluhoiakus teatavat pedagoogilist probleemi. Alustan mööndusega, et ühiskond on keeruline nähtus ja soov selle ühese käsitluse järele on olemas. Näiteks Hermann Hesse kirjeldab oma «Klaaspärlimängus» ilmekalt noore Josef Knechti otsingut ühese õpetuse järele ning tema juhendaja muusikameistri rahulikku selgitust:

«Leiduks ometi õpetus, miski, millesse võiks uskuda. Kõikjal ainult vasturääkivused, üksteisest möödajooksmine, kuskil pole kindlust. Kõik laseb end seletada nii ja otse vastupidi. Maailmaajalugu võib tõlgendada kui arengut ja edu, samahästi võib selles näha ka ainult laostumist ja mõttetust. Kas siis tõde ei olegi? Kas siis tõelist ja kehtivat õpetust ei olegi?»

Meister polnud teda veel iial nii ägedalt kõnelemas kuulnud. Kõndinud veidi maad edasi ütles ta: «Tõde on olemas, mu armas. Aga «õpetust» mida Sa ihkad, absoluutset, täiuslikku ja ainsana targaks tegevat – seda ei ole. Aga Sa ei peagi ihkama täiuslikku õpetust mu sõber, vaid iseenda täiustumist. Jumalus peitub sinus, mitte mõistetes ja raamatutes. Tõtt elatakse, mitte ei õpetata.»

Süsteem 1 annab tooni

Bioloog Tuul Sepp kirjutab artiklis «Mustrid, mida pole» (Postimehe arvamusportaal, 19. juuli) inimese mõtlemisest, eelkõige sellest, kuidas inimene kujutab reaalsust. Nobelist Daniel Kahnemannile tuginedes kirjeldab Sepp reaalsusse kujutamiseks ta kaht mõtlemise viisi. Süsteemi 1, mis ehitab seosed üles intuitsiooni, oletusi ja eelarvamusi kasutades, ja süsteemi 2, mis tugineb analüüsil, loogikal, kahtlusel, täiendavate andmete kogumisel.

Mulle näib, et vastanduse kuulutajad rõhutavad enam süsteemi 1 ja see toob kaasa ohtusid, Sepa artiklit tsiteerides: «On aga kriitilisi hetki, kus läbimõtlematutel otsustel või väärmustritel võib tulevikule olla väga suur mõju, olgu siis finantstehingud, ühiskonda lõhkuvad eelarvamused või valik enda ravimine jätta posijate õlule.» 

Isiklikult tunnengi ühe oma missioonina mustvalge maailmapildi hajutamist. Ei oska selleks küll eriti palju teha, vaid oma tundides tutvustada ja arutada koos õpilastega erinevate maailmavaadete ja mõtlejate üle ning analüüsida nende vaadete haakumist reaalsusega. Ikka selleks, et mitte igatseda täiuslikku õpetust, vaid iseenda täiustumist.