Peeter Espak: Interrinde teine tulemine

TÜ orientalistika­keskuse vanemteadur Peeter Espak. Foto: Margus Ansu

Eesti rahva halvustamine ning sallimatuks tembeldamine on meelevaldne ja rumal, kirjutab Tartu Ülikooli võrdleva usundiloo vanemteadur Peeter Espak.

Veiko Berendsen tundis muret, et Eesti parempoolne mõte on mandunud: «Parempoolsetel pole peale loosunglikkuse ja labase populismi midagi ühiskonnale pakkuda ning nad jäävad intellektuaalselt vasakpoolsetele alla.»

Ei liigitaks hetke poliitilist mõtet skaalal vasak-parem või liberaalne-konservatiivne. Ehk sobiks eestivaenulik ja eestimeelne paremini. Arvajad, kes kutsuvad üles Eesti põhiseadusliku korra ja rahvusriigi põhimõtte lammutamisele ja kirjeldavad Eestit kui jälestusväärset oma kodanikest ja teistest rahvustest mittehoolivat apartheidiriiki, leidub palju.

Propageeritakse hüpoteetilist internatsionaalset kõiki endasse hõlmavat ja lõpuni tolereerivat «euroopalikku» lobjakat, kus kõik moslemid, geid (tõsiusklik moslem peaks seksuaalselt sättumuselt erineva surmama), venelased (kellele üldse ei meeldiks siia vähemuste ritta kuulumine), naised, mustanahalised ja muud «vähemused» ning «allasurutud ja ahistatud» täiuslikus harmoonias koos elavad.

Poliitiliselt väljendub selline maailmanägemus kõige tugevamalt Jevgeni Ossinovski sõnavõttudes, kes samastab liberaalse maailmavaate valgusega ning kõik sellele vastu oleva pimedusega. Vahe pimeduse ja valguse vahel on lihtne, nagu lambi lüliti toimimine. Valgus võib olla kas sees või väljas; kas paista või olla ainult lõputu pimedus.

Selline pärast teismeiga tõenäoliselt Nietzschet endiselt eeskujuks pidava (ja tihti ka ropendava) noormehe või vihase (valdavalt ahistatud) naise sündroom ongi näiliselt peamine, mis esindab hetke Eestis «vasakpoolset» mõtet. Selleks on dogmaatiline täielike absoluutide poole püüdlemine, kus dialoogiks ega ka lambivalguse reguleerimiseks reostaadi abil ruum puudub.

Oleme mõneti vaimselt samas olukorras kui 1988–1991: Interrinne versus Eesti Kongress, Rahvarinne ja intelligents. Näeme jõudsat uue põlve sõnavõtjate pealekasvu, kes on võtnud omaks 1940. aasta juunikommunistide ja Gustav Naani mentaliteedi. Samal voolul on aga olemas ka oma vaimne isa rohkem kui sajanditagustest aegadest – Ado Grenzstein. Mees, kes leidis, et peame sulanduma suuremate ja «kultuursemate» sekka, sest me ei saa üksi endale lootes ning ise arenedes kunagi kultuurrahvaks.

Meie väidetav «vasakmõte» ei tegele praegu mitte ülioluliste ja just vasakpoolsele mõttele traditsiooniliste ühiskonna valupunktidega – vaesuse, tõeliselt eksisteeriva diskrimineerimise või ka haridus- ning teadusprobleemide lahendamisega –, vaid on loonud nähtuse nimega Interrinne 2.0.

Kui analüüsida «vasakmõtte» peamisi sihte ja eneseväljendusi avalikus diskussioonis, tuleb meelde ainult paar kitsast teemapüstitust: kooseluseadus ja pagulasteema eri variatsioonides – alustades islamofoobiasüüdistustest, lõpetades vajadusega tuua sisse võõrtööjõudu. Pagulasteemat serveeritakse nurga alt, nagu oleks kogu Eesti täis metsikut raevu ja vihkamist ükskõik milliste teistsuguste inimeste vastu. Meie tänavatel käivat teistsuguse nahavärviga isikute pidev mõnitamine ning paiguti olevat nende elu lausa ohus.

Jalutades tihti pimedatel Tartu tänavatel araablaste, pärslaste, hindude, hiinlastega pole aga kuskil seda metsikut võõraviha kohanud, pigem uudishimu ja heatahtlikkust. Keskmine siinne elanik on nii võõrapelglik kui ka väga umbusklik ükskõik milliste sotsiaalsete radikaalsete uuenduste vastu. Pimedat raevu või ükskõik millist foobiat vähemuste vastu meil aga päriselus peale paari väärastunud mõttemaailmaga indiviidi ei eksisteeri.

Ometi on «vasakmõte» võtnud need kaks ebaolulist teemat oma peamisteks sihtideks – vastanduse ja lõhe loomiseks, mida enne ei olnud. Kuna samalt mõttevoolult tuleb pidevaid sõnumeid rahvusriigi iganemisest ja «keskmise eesti maamehe» alaväärseks (i.e. Foucault’d mittelugenud) klassiks kuulutamisest, on saanud neist kahest teemast just «riigi säilimise» seisukohalt keskne probleem.

Kõige selle juures oli aga ju reostaat «mõõdukalt» eesti mõttelt olemas. Paarkonnaseaduse ideed (Jüri Adams), nagu ka sõjapõgenike aitamist inimlikust headusest – mitte kellegi välisel sunnil – oleks tõenäoliselt toetanud täiesti valdav enamus.

Peale kooseluseaduse ja väidetava vähemuste rõhumise ei esita meie «vasakpoolne» poliitiline mõte mitte ühtegi edasiviivat argumenti. Kui just eri maksutõuse, saiasöömise ja suhkru vastast võitlust selleks ei peeta.

Tuues esile meie paremale või traditsionalismi kalduvat avalikku mõtet, tulevad kohe pähe nimed (avalikult konservatiiv-«võitlejateks» tembeldanud jätaks siinkohal mainimata) nagu Mihhail Lotman, Hardo Pajula, Peeter Helme, Maarja Vaino, Jaak Jõerüüt, Lauri Vahtre, Peeter Koppel, Tõnu Lehtsaar, Jaak Valge, Mihkel Mutt ja väga paljud teised, kelle ülesloetleminegi võtaks ära terve veeru.

Mõeldes «vasakpoolse» mõtlemise suuremate nimede peale viimasel ajal, tuleb pähe eelkõige Ahto Lobjakas, Krister Paris, Olev Remsu, Mart Niineste, Mikko Lagerspetz ja palju vähem tuntud uusi Sirbi ja Müürilehe kolumniste, kellel tihti suuremad kultuurilised või teaduslikud saavutused seni puuduvad.

Kui keskele, paremale või konservatismi kalduvate autorite puhul (rääkimata meie kõrgetasemelisest kultuuriloolisest ja teaduslikust esseistikast) tuli pähe kümneid tuntud nimesid ja ideid, siis vasakautorite puhul tõsiseltvõetavatena rohkem ei osanud nimetada.

Toomas Hendrik Ilves, üks Eesti kehvade olude ja siinse kultuuri madaldamise maaletoojaid (kes sarnaselt Grenzteiniga kodumaa tolmu jalgelt pühkinud?), jättis sel korral tulemata Eesti Vabariigi aastapäevaüritustele, kuna pidi vist Stanfordis loenguid andma ja manitses äsja tudengeid minema kaugele välismaale õppima, loobumaks Euroopas valitsevast kolkamentaliteedist eesmärgiga seeläbi ka austada oma kodumaad rohkem. Näiteks siinkirjutaja eriala, nagu paljud teised, on Tartus märgatavalt kõrgemal tasemel kui Stanfordis.

Samuti on ka meie kultuurilooline (sh parempoolne) ja majanduslik mõte igati maailmatasemel ja tihtipeale hoopis üle paljust «läänelikust» – seda hoolimata Interrinne 2.0 katsest näidata meid alaväärsete ja mandunutena. Eesti kultuur, mõttelugu ja teadus on olnud alates 19. sajandist kogu aeg maailma esirinnas – seda isegi läbi raudse eesriide välja imbununa – ning ühe ringkonna katse reflekteerida enda alaväärsustundeid ja rahvusvahelist tühisust kogu rahvale ei anna mingit tulemust.

Meie riigi üleüldist sallivust näitab aga eelkõige see, et lause eest «Mine p****i Eesti ühiskond» makstakse kodanikkonna kulul lausa honorari. Praegu toimuvale vaadatakse aastakümnete pärast ehk ajaloo perspektiivist samasuguse tülgastusega nagu Grenzsteinile, juunikommunistidele, Naanile ja Interrindele.