/nginx/o/2017/07/18/6904515t1h4b36.jpg)
Ligi pooled inimesed usuvad üleloomulikesse nähtustesse. Kui naised usuvad meestest veidi enam vaime, eelmisi elusid ja horoskoope, siis mehed usuvad suurema tõenäosusega tulnukaid ja vandenõuteooriaid. Miks jääb ratsionaalne mõtlemine nii sageli alla ebaratsionaalsetele seostele ja tõlgendustele, kirjutab arvamusportaali kolumnist Tuul Sepp.
Meie aju teeb otsuseid lähtuvalt sisendandmetest, väliskeskkonnast saadavast teabest, mis pahatihti on puudulik. Selle kompenseerimiseks ehitab aju ise mustri, mis oletustega täidab tühjad augud teadmistes, ühendades keskkonnast saadud andmepunktid «vaba käe joonega». Nii tekib muster, mida inimene tõlgendab vastavalt oma varasematele kogemustele ja teadmistele.
Paraku satub meie aju mustreid ehitades pahatihti hoogu ning püüab loogilisi seletusi leida ka suures osas juhuslikele nähtustele ja sündmustele – näiteks aktsiahindade kõikumised, hasartmängude tulemused, ilm või korvpallurite «lahtine käsi». Ka inimeste elus juhtuvaid õnnetusi, mille taga on valdavalt õnnetu juhus, püütakse mustritega seletada (karma!). Me otsime põhjuslikkust sealt, kus seda ei ole, ja hea tahtmise korral suudame selle enda jaoks ka alati leida.
Selliste mustrite ehitamine on inimesele evolutsioonilises mõttes olnud kasulik. Looduslik valik soosib mõtlemist, mis ehitab seoseid ja loob mustreid, isegi juhul, kui see süsteem teeb palju vigu. Teoreetilise modelleerimise kaudu on näidatud, et kui tõeliste, olemasolevate seoste mittemärkamine on ohtlikum kui valede mustrite uskumine, soosib looduslik valik alati mustrite nägemist. Savannirohus sahistava tuule pidamine lõviks on ohutum kui tõelise kiskja märkamata jätmine.
Meie aju peab paljudes olukordades olema võimeline piiratud andmete pealt kiiresti otsuseid langetama. Näiteks on enamik inimesi võimelised küllalt adekvaatselt autot juhtima just sellepärast, et suudame oma alateadvusega nii kiiresti mustreid näha ja otsuseid langetada. Kui selle hinnaks on uskumine, et pimedas majas kääksuv uks on esivanema rahutu vaim, siis pole see meie ellujäämise seisukohalt kuigi kallis maksta.
See ei pea aga tähendama, et peaksime niisama leppima oma ebatäiusliku, olematuid mustreid genereeriva mõistusega. Oleme võimelised paremaks, kui ainult tahame seda ja oleme selle nimel valmis teadlikult pingutama. Nobeli majandusauhinna laureaat Daniel Kahneman on selle arusaama visualiseerimiseks jaganud meie mõtlemise kaheks osaks – süsteem 1 ja süsteem 2. Süsteem 1 on kiire, intuitiivne ja emotsionaalne. Süsteem 2 on aeglane, kaalutlev, loogiline ja ratsionaalne. Psühholoogi taustaga Kahneman kasutas neid mõisteid, selgitamaks eelarvamusi (cognitive bias) meie majanduslikes otsustes.
Süsteem 1 kasutab seoste ehitamist, oletusi ja eelarvamusi, et reaalsusest kiiresti loogilisena tunduv mustand joonistada. Jah, see on sageli möödapääsmatu, kui otsuseid tuleb langetada kiiresti. Süsteem 2 aga paneb meid kahtlema, kaalutlema, andmeid juurde koguma ja analüüsima. See süsteem on mustrite joonistamisel palju täpsem ja tõepärasem, kuid paraku on see aeglane ja väsib kiiresti, eriti kui inimene seda kasutama pole harjunud. Selle asemel, et aeg maha võtta ja lasta süsteemil 2 oma tööd teha, usaldame piinlikult sageli süsteem 1 kiire käega joonistatud ebausaldusväärseid väärmustreid, ekslikku intuitsiooni ja pealiskaudseid hinnanguid.
«Kuidas on võimalik aru saada, et kosmos on lõputu?» küsisin hiljuti ühe tippfüüsiku käest. «See on võimalik,» vastas tema, «kuid selleks tuleb oma aju treenida.» Ka aeglaselt ja loogiliselt mõtlev süsteem 2 on treenitav, kuid see on võimalik vaid siis, kui inimene tunnistab aju kalduvust ehitada kiiresti ekslikke mustreid.
Võtke aeg maha ja analüüsige, kui palju teie arusaamadest, veendumustest ja eelarvamustest põhineb läbimõtlemata, kiiresti ülesehitatud mustritel, ning kui paljudes olukordades olete oma esmase kiirotsuse tähelepanelikuma vaatluse alla võtnud, andmeid juurde kogunud ning ratsionaalset seletust otsinud. Kõigil inimestel on olemas võime mõlemat tüüpi mõtlemiseks. Kumba elus rohkem rakendada otsustatakse, on puhtalt iga inimese enda valik.
Aju kalduvust ehitada väärmustreid märkame selgelt unenägude puhul, kus aju juhuslikke eelmisel päeval kogutud või kaugemate mälestuste hulgast juhuslikult esile kerkinud infokilde meeleheitlikult looks ehitada üritab, ja nii näemegi unes, kuidas päeval söödud pirukas ajab meid taga lapsepõlvesõbra autoga. Üles ärgates saame aru, et see muster oli ekslik. Järgmine samm oleks samamoodi ära tunda ka ärkvel olles loodud ebaratsionaalseid mustreid.
Võib ju arvata, et ebaratsionaalsel mõtlemisel ei tohiks olla inimese elule kuigi suurt negatiivset mõju, kui nii paljud inimesed tulevad kenasti toime ilma süsteem 2 regulaarse rakendamiseta. Intuitsioon töötab paljudes olukordades ju küllalt rahuldavalt, tekitades kiusatuse selle peale alati lootma jääda.
On aga kriitilisi hetki, kus läbimõtlematutel otsustel või väärmustritel võib tulevikule olla väga suur mõju, olgu selleks siis finantstehingud, ühiskonda lõhkuvad eelarvamused või valik enda ravimine jätta posijate õlule. Kui oma mõistust pidevalt ratsionaalsuse suunas treenida, on ka sellistes olukordades vale kiirotsuse langetamise tõenäosus märksa väiksem.
Tuul Sepp on Tartu Ülikooli teadlane, kelle peamised uurimisvaldkonnad on loomaökoloogia ja evolutsioonibioloogia. Oma arvukate populaarteaduslike artiklite eest on ta pälvinud ajakirja Eesti Loodus kõige viljakama autori tiitli, Eesti teaduse populariseerimise auhinna ning kultuuriajalehe Sirp laureaadi tiitli. Peale maineka Marie Skłodowska Curie individuaalgrandi pälvimist 2016. aastal täiendab ta ennast järeldoktorantuuris Ameerika Ühendriikides Arizona osariigi ülikoolis.
/nginx/o/2019/05/17/12174928t1h6424.jpg)