Dauri Paškovski

FOTO: Erakogu

Põhikool ja gümnaasium ei suuda õpilastele kõike pakkuda, pigem peaksid kooliaastad õppurisse süstima soovi ennast jätkuvalt arendada ja väärtustama elukestvat õpet, kirjutab Dauri Paškovski.

Valdav sisu, mis omistatakse mõistele haridus, on peaaegu alati formaalne: haridussüsteem, -asutused, õppekavad, diplomid ja lõputunnistused, eesmärgid ja väljundid, edukus.

Tegelikult võiks esimese asjana seostada sõnaga «haridus» hoopiski õppimist ehk protsessi. Õpilaseks olemine tähendab mitmesuguste sotsiaalsete rollide omandamist paljude inimeste hulgas ning õppimine on kui enese loomine kultuuris ja kultuuri loomine iseendas.

Kuna kool moodustab aastate vältel suure osa noorukite igapäevaelust, siis on oluline, et kvaliteetne haridus oleks kõigile kättesaadav ning õpilane saaks täita õppekohustusi ilma segavate teguriteta. Probleem pole enam eesmärgi täitmiseks ideede või kontseptsiooniliste arusaamade puudumises, vaid nende reaalses teostamises.

Vajame süsteemset, haridussubjektide (õpetajad, õpilased, koolijuhid, ametnikud, kirjastuste esindajad jt) koostöös välja töötatud konkretiseeritud ja eesmärgistatud tegevuskava.

Eelkõige on hariduse ja teaduse valdkonnas oluline järjepidevus, et tagada jätkusuutlikus ja edukas koostöö kõigi osapoolte vahel. See aitaks viia ellu meie ühist visiooni ja eesmärki, mis on kahtlemata parima võimaliku hariduse pakkumine. Mõistagi tuleb hakata sellist eesmärki kohe ellu viima, sest paberil vaid paberi tähenduses puudub väärtus.

Õppimine rohkem riigieksamite jaoks

Palju on räägitud õpilaste sotsiaalsete oskuste (suhtlemis-, organiseerimis-, juhtimisoskus) arendamise vajalikkusest. Põhikooli ja gümnaasiumi ainekavad torkavad silma ülekoormatusega, sisaldades palju küsitava väärtusega materjali, mille täielikku omandamist vaevalt keegi usub.

Viimasel ajal võib üsna tihti meediast lugeda õpilaste arvamuslugusid kooliväsimusest ja -tüdimusest, mille põhjuseks on just ülekoormus ning liialt kõrged ootused õpilaste suhtes.

Õppetulemused sõltuvad õpilaste hoiakutest ja motivatsioonist. Kooli roll ei avaldu üksnes selles, et eri koolide õpilaste õppimissaavutused on erinevad, vaid ka selles, et õpilased erinevad oma suhtumiselt õppetöösse, mis omakorda mõjutab õpitulemusi.

Õpihoiakud on õpitulemuste kujunemise mõistmiseks olulise tähtsusega seepärast, et nad iseloomustavad õppimise psühholoogilist ning subjektiivset mõtestatust. Lihtsustatult võime väita, et kui laps mõistab, mis kasu on õppimisest, kuidas omandatud teadmised ja oskused avardavad tema võimalusi, siis on ka õpitahe suurem. Seega on õpitava sidumine praktiliselt eluks vajaminevaga üks võti tulemuste parendamiseks.

Koolis ollakse pideva hindamise objektiks ning kooliastmete lõpetamine kulmineerub samuti hindamisega. Gümnaasiumi lõpetamiseks tuleb sooritada riigieksamid eesti keeles, matemaatikas ja võõrkeeles. Lisaks tuleb sooritada koolieksam ning õpilasuurimus või praktiline töö.

Riigieksamitest on saanud miski, mille ümber keerleb kogu gümnaasium. Nende ees tuntakse hirmu ja aukartust, mis võib noore elus palju muuta.

Esimene kord, kui riigieksamid muutuvad abiturientidele käegakatsutavamaks, on jaanuaris, sest siis peavad kõik kinnitama allkirjaga mõne kuu pärast sooritatavad eksamid.

Kohati tundub, et gümnaasiumis on õpiprotsess orienteeritud suures osas riigieksamite edukale sooritamisele. Lisades siia juurde asjaolu, et see loetakse sooritatuks kas või ühe punkti saamise korral, saame üsna adekvaatse pildi sellest, miks soovivad kõrgkoolid taas sisseastumiskatseid rakendada.

Kõrgkoolide sisseastumiskatsed pole sugugi halvad, sest riigieksamitulemused ei tohi mõjutada noore edasiõppimisvõimalusi ning samuti ei näita eksamitulemused gümnaasiumilõpetajate motivatsiooni ja valmisolekut õppimiseks ülikoolis.

Vähem faktipõhist õppimist

Riigieksamid ja ka muud testid näitavad ainult lõpptulemust, aga mitte tööd, mida selle jaoks tehtud on. Samas ei tähenda kooli kõrge tulemus, et just see kool on andnud olulise lisaväärtuse õpilase arengusse, nii nagu madal tulemus ei pruugi tähendada, et kooli positiivne mõju puuduks. Õpilaste võimetekohase hariduse omandamisel on oma osa igal õpilasel, tema vanemal, koolil, koolipidajal ja riigil.

Riiklikus õppekavas, millele lisanduvad valikained, sisalduvat materjali tuleks kõigi ainete puhul enam-vähem perfektselt osata.

Õpetajate rolliks on saanud aineprogrammi ebaloomulikult kiire läbimine ning tihti puuduvad lisaks vajalikud töövahendid, nagu õpikud ja töövihikud, mis teeb omandamise omakorda raskemaks.

Kohati jääb mulje, et koolis käiakse vaid lõpueksamite võimalikult eduka sooritamise pärast, eriti just gümnaasiumi lõpuklassis. Oluline pole enam see, kas õpilane saab õppeaine materjalist aru ja võtab teadmise endaga kaasa ning oskab sellega midagi tulevikus peale hakata, vaid hoopis kursuste kiire läbimine, sest materjali on palju, aega on vähe ja hinded tuleb välja panna. Kaheksa tundi vältavale vaimset tööd nõudvale koolipäevale järgneb enamasti iseseisev koduõpe. Millal on aga aega sotsiaalseid oskuseid arendada, spordi või huviharidusega tegeleda? Või lihtsalt puhata, ilma midagi tegemata?

Õpilane, kes väärtustab enese mitmekülgset arendamist, püüab õppetöö raskuskeskme asetada koolipäevale. Milline on sellise tegevuse toetamise eesmärk? Kas tänane õpilane vajab iseseisvas elus edukaks toimetulekuks vaid faktiteadmisi või ka midagi muud? 21. sajandi noored ei pea kõike teadma ega saagi seda teha, kuna info muutub ja on kergesti leitav tehnoloogia toel.

Tänapäeva üüratu teadmiste hulk ei võimalda enam da Vincide eksistentsi – tunda ühtemoodi hästi nii matemaatikat, füüsikat, bioloogiat kui ka ajalugu. Seetõttu tuleb suuremat tähelepanu pöörata just loogilise mõtlemise, analüüsivõime ning sotsiaalsete oskuste arendamisele. Fakte võib leida ka teatmeteostest ja internetist.

On väga oluline eraldada terad sõkaldest, oluline ebaolulisest, muutes õppekava tegelikule olukorrale ning vajadustele vastavaks ning reaalselt rakendatavaks.

Ma ei väida, et gümnaasiumi lõpetanul ei peaks olema ülevaadet teda ümbritsevast maailma ja elu olemusest, kuid kaksteist aastat on noore inimese arenguprotsessis väga oluline aeg, mida tuleb kasutada võimalikult ratsionaalselt ja otstarbekalt.

Tuleb teadvustada, et põhikool ja gümnaasium ei suuda õpilastele kõike pakkuda, pigem peaks kooliaastad õppurisse süstima soovi ennast jätkuvalt arendada ja väärtustama elukestvat õpet.