Õpilased

FOTO: SCANPIX

Kooli ülesanne on äratada. Äratada huvi maailma vastu, sütitada silmasära ning anda julgust iseenda ja inspiratsiooni oma tee leidmiseks. Karjääritöö koolis on tavapärase õppetöö kõrval hea võimalus täita ärataja rolli. Heaks karjääritööks pole aga lihtsaid ja tõhusaid lahendusi leida kuigi kerge, kirjutab Tartu Tamme gümnaasiumi õpetaja ja karjäärikoordinaator Merit Luik Õpetajate Lehes.

See, milline on toimiv karjäärikujundamist toetav töö koolis, sõltub nii kooli asukohast, õpilastest, õppe eripärast, õpetajaskonnast, juhtkonna meelsusest kui ka paljust muust. Mis ühes koolis toimib, ei pruugi toimida teises. Ning meetodid, mis sobivad ühele õpilasele, ei pruugi kuigivõrd aidata teist.

Kuigi olen juba enam kui kümme aastat töötanud karjäärikoordinaatorina, otsin ikka veel õiget rada, mida mööda jõuda sellise karjääritööni koolis, mis vastaks parimal viisil õpilaste vajadustele ning toetaks neid nende valikute tegemisel ja enesekindluse tõstmisel. Igal kevadel küsin endalt kui karjäärikoordinaatorilt, kas valitud tegevused on karjääritööks ikka kõige tõhusamad ja mõistlikumad. Küsin endalt kui karjääriõpetuse õpetajalt, kas minu valitud kursuse teemad ja meetodid annavad õpilasele piisavalt tuge enda avastamiseks, tulevikuplaanide selginemiseks ja tööturul vajalike oskuste arendamiseks. Väljakutseid jagub.

See pole üldse see, mida mina arvasin!

Karjääriõpetuse tund, teemaks õppekavade analüüs. Tunnis toimuva praktikumi ülesanne on analüüsida õppekavasid. Õpetaja küsimus õpilastele: «Kes on uurinud õppekava, kuhu tal on plaanis kevadel kandideerida?» Vastuseks tõusevad mõned käes. Kooli kodulehelt õppekava leida ei olegi nii lihtne. Õppekava ülesehitust mõista on veel keerulisem. Põnevam osa on ainetega tutvumine. Murelik hääl klassist: «See pole üldse see, mida ma arvasin!? Ma vist ei tahagi seda õppima minna …» Kasu on õpetaja soovitusest võrrelda teise kooli sama eriala õppekava. Mure väheneb ja selgus suureneb. Juhendamise käigus jõuab õpetaja õpilaseni, kelle töö kuidagi ei edene. Küsides probleemi põhjust, kuuleb ta vastuseks: «Mina lähen küll pärast lõpetamist paadi alla. Ei tea enam, mida ma oma tulevikuga peale hakkan.»

Meeleolulangus on tajutav ja lisandunud informatsioon ei ole enesekindlusele just hästi mõjunud. Pisukese vestluse järel lepitakse kokku, et esimesel saabuval nõustamispäeval käiakse läbi karjäärinõustaja juurest ning praktikum lõpetatakse õppekava analüüsiga, mida on juba alustatud. Praeguseks on noorest saanud tubli tudeng ning paadi alla mineku mõtte on ta maha matnud. Õppekavade analüüs karjääriõpetuse tunnis jääb ilmselt ka järgmise aasta programmi. Õpilaste tõdemus, et tuli kasuks ja andis mõtetele kindlama suuna, annab selleks põhjust.

Õnneks pole ma ainuke

Juba päris mitmel sügisel oleme abiturientidega karjääriõpetuse tunnis mänginud tulevikku vaatavat mängu «Perspektiiv». Ja igal sügisel kahtlen, kas see üsnagi isiklik, loominguline ja aktiivne tegevus on asi, mida teha. Tean juba ette, et kõigile see ei sobi. Mis siis, kui õpilased kaasa ei tule? Või kui mõni õpilane hakkab vastu töötama ja rikub ka teiste jaoks mängu ära? Kui ma ei suuda tegevust piisavalt suunata ja ohjata? Ja kui pärast selgub, et kasu ei olnudki … Kuid seni olen ikka seda teinud. Ka sel aastal. Lootes parimat.

Mängu käigus leitakse end koos klassikaaslastega lõpuaktuselt ja lõpupeolt, kus meenutatakse toredaid ühiseid aastaid ja läbielatud kogemusi. Mäng viib õpilased tulevikku, kus gümnaasium on läbi ja edasiõppimise valik tehtud. Noored leiavad end õppuri rollis uut eriala omandamas. Üheskoos arutatakse läbi, millised motiivid on neid ajendanud seda eriala valima, millist tüüpi õppijad nad on, milline näeb välja nende elu õppurina, millise pagasi nad õpingutelt kaasa saavad ning millised on nende elu eesmärgid. „Tulevikust” tagasi jõudnud, jagatakse omavahel tekkinud mõtteid.

  • Päris lõbus oli, aga hirmutav ka. Nüüd vist peab pingutama hakkama …
  • Mina küll ei tea, mida ma tulevikus teha tahan … Aga õnneks sain teada, et ma pole ainuke selline.
  • Sain kindlust, et olen ikka õige valiku teinud. Kui nüüd eksamid ka hästi läheksid!
  • Mulle ei meeldinud, mulle sellised mängud ei istu. Aga muidu oli ok, sest teistel oli vist tore.
  • Mulle meeldis. Me pole kunagi oma klassikaaslastega nõnda oma tulevikuplaanidest rääkinud. Oli julgustav.
  • Mina otseselt kasu ei saanud, aga tore oli ikka. Ikka parem, kui loengut kuulata.
  • Ma sain alles nüüd aru, et meie ühine aeg koos hakkab otsa saama. Meil on veel terve aasta, et koosolemist nautida.

Järgmisel aastal ma vist ikka mängin seda mängu veel. Sihid viimaseks õppeaastaks on seatud, mõtlemist vajavad küsimused andsid endast märku ja suurenes kindlustunne, et ma ei ole nende küsimustega üksi. Lisaks möödus tund kiiresti ning väga igav ei hakanudki.

Oleksin laiskuse tõttu loobunud

Meie koolipäevas on viis 75-minutilist tundi. Igal kolmapäeval on viies tund õppetööst vaba. Sellel ajal toimuvad K5 kohtumised. Kohtumisi on väga erinevaid: koolide ja organisatsioonide tutvustused, kohtumised kultuuri- ja poliitikategelastega, kohtumised vilistlaste ja „Tagasi kooli” külalistega. K5 raames on külastatud õppeasutusi ja ettevõtteid. Suur osa kohtumisi on õpilastele vabatahtlikud, osa kohtumised aga sõltuvalt teemast ja õppesuunast kohustuslikud. Eelmisel õppeaastal toimus selliseid kohtumisi üle kolmekümne. Õhus olid kahtlused, kas tegemist on ikka hea formaadiga. Kas jätkata või mitte? Kuidas jätkata? Kas kohtumiste jaoks kulutatud ressurss on saadud kasu väärt? Vaba registreerimisega kohtumistel on olnud hetki, kus grupid jäävad liiga väikeseks, esinejale ei kogune väärilisel hulgal publikut. Kohustuslikes tundides oli särasilmsete õpilaste vahel näha ka mossitavaid või igavlevaid nägusid.

Helgeid hetki on olnud samuti omajagu. Kohtumised, kus esineja on publiku tähelepanu köitnud esimestest hetkedest alates ning mille järel mõtte­ainet on jagunud enam kui 75 minutiks. Kohtumised, kus selginevad unistused ja tegelikkus. Kohtumised, mis panevad mõtlema ja maailma uue pilguga vaatama. Õppeaasta lõpus kogutud õpilaste tagasisidest lootsin saada vastuseid tekkinud küsimustele. Ja milline pilt avanes? Õpilaste hinnangud olid seinast seina.

  • K5 kohustuslikuks.
  • K5 vabatahtlikuks.
  • Piinlik, kui kohtumistel on õpilasi, kes ei kuula ja segavad.
  • Kohtumised võiksid olla kohustuslikud. Mina näiteks oleks mõnest väga heast kohtumisest laiskuse tõttu loobunud. Nüüd ei kahetse üldse, et käisin. Oli väga huvitav.
  • Kohtumisi võiks olla rohkem ja erinevate elualade kohta.
  • Mind huvitavaid K5 teemasid oli vähe.
  • Kutsuge rohkem vilistlasi, kes parajasti õpivad.
  • K5 peaks kindlasti alles jääma.
  • Võiks rohkem majast välja minna.
  • Minu jaoks on K5 kohtumised olnud väga huvitavad ja inspireerivad.
  • Noori peab sundima käima igal pool oma silmaringi avardamas.
  • K5 on minu arvates väga hea idee, mis võib õpilasi aidata.

Sel õppeaastal jätkame K5 kohtumistega. Õpilastel on endal võimalik algatada kohtumisi ja esitada teemasid, mida soovivad K5 raames kuulata. Kohustuslikud kohtumised toimuvad koostöös klassijuhatajate ja/või aineõpetajatega ning seostatakse enam konkreetsete eesmärkidega. Õpilaste soovidest inspireerituna lisandub vilistlaslaat, kus juba lõpetanud koolikaaslased tulevad jagama oma kogemusi erialade kohta, mida nad pärast gümnaasiumi lõpetamist õpivad. Ja majast välja püüame rohkem saada. Kevadel korraldame kohtumisi vähem, sest väsimus on juba suur. K5 siiski jääb. Jääb, et äratada ja inspireerida.

Ärgas õpilane saab tulla koolist, kus õpetajad on ärksad. Inspireeritud õpilane saab tulla koolist, kus kooli juhtkond loob võimalused inspireerida ja inspireeritud saada. Ja seda kõike selleks, et õpilastel endil oleks järgmise sammu astumise eel meel ergas ja sihid selged.

Olen rõõmus toetavate kolleegide ja juhtide üle, kellega saab koos rõõmustada õnnestumiste üle ja vajadusel otsida uusi võimalusi olukordades, kus asjad ei suju. Olen tänulik oma õpilastele, kes teevad julgelt ettepanekuid ja tunnustavad õpetajatki tehtu eest.