/nginx/o/2022/03/07/14411686t1hca79.png)
/nginx/o/2015/01/22/3699289t1h8056.jpg)
Valust, mida tähendab lapse kaotus, saavad aru emad ja isad. Seda oskavad kujutleda ja mõista need, kes on hommik hommiku järel saatnud oma üha enam kaelakandva järeltulija kooli ja ikka mõelnud, et pääseks ta ometi kõigist ohtudest. Teades samas, et oma kõige kallimaid ei saa me hoida viimseni kaitstuna seitsme luku ja riivi taga.
See mure ja hool pole ligilähedaseltki sama, mida tunneme iseendale mõeldes, vahel ka enda eluga riskides. Tihtipeale võib ütlus «noored ei saa sellest aru» olla noorte suhtes ebaõiglane ja alandavgi, ent siin on ta asjakohane. Mõistmaks lõpuni, kui otsatult väärtuslik võib ühele inimesele olla teise inimese elu, peab olema ema või isa. Tunneme kaasa!
Jälle on üks Eesti kool, hukkunud noormeeste klassiõed ja -vennad, kõik koolikaaslased ja õpetajad saanud väga valusa teate, et inimese elu võib lõppeda hetkega. Isegi noore inimese elu. Isegi selle elu, kellest kõik ümbritsevad – ja ka ta ise – alles mõistatavad, millisele rajale ta anded ja tahtmised satuvad, kelleks ta saab ja mida oma olemisega peale hakkab.
Ei ole kerge, kui sulle su abituuriumiaasta alguses jõuavad nii lähedale «Kevade» Kristjan Lible hingekellastseenis öeldud sõnad: «Näe, sünnib siia ilma inimene. Tuli nagu suurele rõõmupühale. Tegi head, tegi endale; tegi halba, ikka kah endale. Ja võib-olla jäi ka palju tegemata. Võib-olla tahaksid teised temalt andeks paluda seda halba, mis nemad on temale teinud, aga kes meist teab, kui palju keegi kellelegi võlgu on.» Need noored inimesed vajavad leinas tuge ja juhatustki.
Oleme vapustatud, kui ühekorraga kaotab elu mitu noort inimest. Aga samamoodi tähendab ju valu ja leina iga inimelu kaotus. Iga õnnetussurm on katkenud teekond, iga noore inimese surm üksiti tegemata elutöö. Jah, hukkunute arvult suured õnnetused tõmbavad avalikkuse tähelepanu. Ometi peame endale meelde tuletama, et iga surmaga lõppenud õnnetus on üks üleliia. Ka siis, kui me sellest kõigist uudistest ei loe ja ei kuule.
Pildid sodiks sõidetud autost on räiged, šokeerivad, mõtlema panevad. Alles üleeile oli see poolteist tonni metalli ja plastikut äratuntava vormiga auto – tuhandetest juppidest koosnev keerukas masin. Sellega sai sõita Viimsi vallast Lasnamäele ja üldse igale poole, kuhu tee läheb. Sai sõita aeglaselt, sai vajutada gaasi põhja. Ja nüüd näeme metallilasu, murdunud puid. Mõistame ehmatava selgusega, et nende rusude vahel surid kolm noort meest.
Teame, et roolis olnud noormees kihutas. Sisemine ekslik veendumus «minuga ei saa midagi halba juhtuda» võib kinnitust saada sada korda, aga ei pruugi kehtida enam saja esimesel korral. Piisab vaid kasvõi kitsel autole ette joosta, sinul natuke rooliga vänderdada ja kõik, absoluutselt kõik ongi läbi.
Võttes ülemääraseid riske liikluses, sead ohtu teiste inimeste ja iseenda elu. See ongi moraal nii vanadele kui noortele. Tunneme kaasa!