Katkend raamatust: miks Kallas kaks aastat tagasi peaministrikohast loobus? (15)

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
: SIIM KALLAS TEATAS PRESIDENDIKS KANDIDEERIMISEST, PRESIDENDI VALIMISED : TALLINN, EESTI : 16APR16

Siim Kallas teatas, et kandideerib Eesti presidendiks. 

lt/Foto: LIIS TREIMANN
: SIIM KALLAS TEATAS PRESIDENDIKS KANDIDEERIMISEST, PRESIDENDI VALIMISED : TALLINN, EESTI : 16APR16 Siim Kallas teatas, et kandideerib Eesti presidendiks. lt/Foto: LIIS TREIMANN Foto: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

Aprilli keskel peetud kõnega iseendale ja teistelegi presidendi kohale pürgivatele inimestele kampaania avanud Siim Kallas jätkab võimalikku teed Kadrioru lossi poole täna oma raamatut «Kallas» esitledes. Kõige enam pakub avalikkusele ilmselt Kallase raamatus huvi peatükk, mis selgitab, miks ta 2014. aasta märtsis Eestist ootamatult lahkus ja peaministrikohast loobus. Neljale leheküljele mahtuvast ja pealkirja «Toetus» kandvast peatükist toob Postimees teieni alljärgnevalt Kallase peamised argumendid.

«Edu ei saa üksinda saavutada. On vaja ustavat ja pühendunud meeskonda. Nõukogude juhtimiskultuuri juurdus sügavalt põhimõte, et kedagi ei tohi usaldada peale iseenda, kõiki peab lakkamatult kontrollima. Tegin veendunult algusest peale vastupidi. Leidsin, et kõikide jälgimine ja kontrollimine on palju töömahukam, kui usaldada ja riski peale välja minna. Olen alati oma meeskonda täielikult usaldanud, ja pole pidanud pettuma. Vaid üks inimene on mind reetnud, kuid teised on ustavaks jäänud.

Minult küsitakse sageli, miks ma loobusin 2014. aasta kevadel pakutud peaministri ametist. Lihtne vastus – ma olin siin võõras!

Ma ütlesin – kõige suurem oht Eesti julgeolekule on eesti päritolu eestlaste ja vene päritoluga eestlaste vastandumine, konflikt. Seda peab iga hinna eest vältima, sest vastuolu võib anda ajendi vägivaldseks sekkumiseks Eesti siseasjadesse. Ning peamine – meie liitlased ei tarvitse meid mõista. Euroopa on väga tundlik vähemustega ümberkäimise suhtes ja asub konfliktis pigem vähemuste poolele.

Mulle öeldi – kui sellist juttu räägime, kaotame eestlaste hääled, aga ei võida ühtki venelaste häält. Meil on vaja pigem eestlastele selgeks teha, et meie kaitseme neid venelaste eest.

Ma ütlesin – kogu Euroopa libiseb ettevõtlusest eemale. Me peame välja tulema tõeliste ettevõtluse innustamise abinõudega. Ainult nii kiirendame oma majanduskasvu ning loome eelduse Soome ja Rootsiga jõukuse vahe vähendamiseks.

Mulle öeldi – ettevõtjaid on vähe. Nad toetavad meid niikuinii. Me peame inimestele raha lubama, siis hääletavad nad meie poolt.

Ma ütlesin – me peame omavalitsusi tugevdama. Me ei peaks neid kaotama, vaid neile tuleb anda rohkem rahalisi võimalusi, et otsustamine oma asjade üle oleks rahvale nii lähedal kui võimalik.

Mulle öeldi – omavalitsustegelaste toetus ei mõjuta valimisi kuigi palju. Nad virisevad liialt ning meie erakonna inimesi on omavalitsuste juhtide seas vähem kui mõnel teisel erakonnal. See pole valimiste jaoks oluline teema.

Ma ütlesin – mul on idee tuua valitsusse mõni inimene väljast, eelkõige Euroopa või muu rahvusvahelise kogemusega.

Mulle öeldi – juhatus ei kiida seda heaks. Paljud erakonna hüvede nimel töötanud tahavad näha oma tulevikku ministri või riigikogu liikmena.

Ma nägin, et tee valimisvõidule oli juba sillutatud. See põhines peamiselt vastandumises Keskerakonnale (kaudselt Eesti venelastele), abirahade jagamisele ja nn haldusreformile. Ma nägin, et seda teed muutma hakates näeme valimistel vältimatult halvemat tulemust. Ma nägin, et mu ideed, mida kujundasid ka minu Euroopa aastad lisaks varasematele veendumustele, olid selges vastuolus valimiste võitmise kavaga. See, mida mina pidasin Eestile vajalikuks, oli vastuolus valimiste võitmise tehnikaga. Ma loobusin.»

Kallas lõpetab selle peatüki sõnadega: «Ma armastan Eestit. Väga.»

Kommentaarid (15)
Copy
Tagasi üles