Erki Loigom: 30 aastat Tšornobõli katastroofist – milline on piirkond tänapäeval? (2)

Tšornobõl Foto: Erki Loigom

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Erki Loigom

25. aprill 2016, 14:55

Reisihuviline Erki Loigom kirjutab seekordses reisikirjas, milline on tuumakatastroofi üle elanud Tšornobõli piirkond tänapäeval.

26. aprillil 1986. aastal oli minu mälu järgi aprilli lõpu kohta erakordselt soe ilm. Olin siis üheksa-aastane ja hammustasin läbi juba mitmeid maailma asju, kuid sellele päevale järgnevate sündmuste ja selle tagajärgede hoomamiseks ei jagu lõpuni arusaamist tänaseni.

Sel kaunil päeval, õigemini varahommikul toimus Ukraina NSVs, Tšornobõli (meil kasutatakse küll rohkem venepärast sõna «Tšernobõl») aatomielektrijaamas inimliku lolluse tõttu rahuaja suurimaid tuumakatastroofe, kui vastu taevast lennutati jaama piiride kompamisel selle neljas reaktor.

Ligi nelisada korda Hiroshimat ületanud radioaktiivse reostuse tase valgus soodsate lõunatuultega üle kogu Euroopa, suurima kahjustuse sai Valgevene, osa Poolast ja märkimisväärselt kannatas Baltikum. Reostuse fikseeris ja avalikustas maailmale Rootsi, kes mõõtis kõrgenenud radioaktiivsuse oma õhuruumis. Nii palju teada-tuntud faktidest.

Ajaloolased on erinevatel seisukohtadel selles, kui suurt rolli mängis katastroof Nõukogude Liidu lagunemisel, kuid siinkirjutaja arvamuse järgi oli see salatseva režiimi valede karikas üks viimaseid piisku, sest Nõukogude Liidu riigipea tunnistas olukorra tõsidust alles nädalaid hiljem. Ümbruskond evakueeriti ja jäeti looduse meelevalda ning nüüd, kolmkümmend aastat hiljem on võimalik seda piirkonda käia kompamas ja mõista selle sündmuse pöördumatut mõju esmalt loodusele ja inimeste tervisele, teisalt mõtestada lahti pelgalt ühe elektrijaama mõju suure impeeriumi lammutamisel.

Soovitangi reisi Tšornobõlisse eelkõige neile, kes tunnevad huvi nii katastroofi enda kui selle mõjude vastu ajaloo kulgemisele. Siis saab sellest reisist tõeliselt värinaid tekitava elamuse. Kindlasti on omamoodi vaatenurk ka loodushuvilistele, kelle jaoks on piirkond omapärane eksperimentaalne looduspark. Kahjuks võib toimunu kohutavaid mõjusid jälgida ka kiirituskahjustuste ulatuse uurimisel, sest just esimese laksu saanud Gomeli linn Valgevenes paistab silma tohutute väärarengutega sündivate laste suure hulga tõttu. Aga nüüd siirdume sündmuste epitsentrisse.

Esmalt olgu selgitatud, et kuigi tunneme õnnetust ja piirkonda Tšornobõli nime all, siis tegelikult asub sellise nimega linn ligi 25 kilomeetrit elektrijaamast eemal. Elektrijaam ja selle töötajatele loodud asum kannab hoopis nime Prõpjat ja just sellest linnast räägitakse, kui jutuks tuleb katastroofiga seotud suur evakueerimine ja looduse võim võsastuva linna üle.

Päevaseid ekskursioone piirkonda korraldavad mitmed Ukraina reisibürood ja neid on lihtne internetist leida. Ma jään võlgu teadmise, kas seoses Ukraina sõjaga on mingeid muudatusi ekskursioonide korraldamises, kuid netilehed on endiselt üleval ja reklaamivad oma teenuseid.

Mina külastasin seda unikaalset paika enne kriisi ja siis piisas nädalasest etteteatamisest ning õigel ajal Maidanil olemisest, sest just sealt algasid varahommikused tuurid. Päris üheselt ei olnud selge ka siis, kas see ekskursioonide korraldamine oli päris seaduslik, sest järjekindlalt ilmus meedias teateid, et kord külastused keelatakse, siis jälle lubatakse jne.

Veel nädal enne minu reisi ilmus kohaliku siseministeeriumi kodulehel info reiside lõpetamisest turvariskide maandamise ettekäändel, kuid reisibüroo kinnitusel asusin siiski Kiievi poole teele. Buss Kiievist sõidab ligi kaks tundi. Siis jõutakse suletud tsooni esimese kontrollpunktini. Kogu ala on umbes 30 km raadiuses kuulutatud suletud tsooniks, kuid tänu valitsevale korrale (pigem siiski nimetaks seda korralageduseks) ei suudeta piirkonda päris suletuna hoida ja seeläbi on näiteks just hiiglaslikud seened selles piirkonnas korjajate lemmikud. Vaevalt nad neid ise marineerivad ja viinale peale hammustavad, aga rahaks teha kuskil Kiievi turul kõlbavad nad kindlasti.

Läbinud esimese passikontrolli, järgneb sellele veel teine, kuid ka seal ei tunta meie vastu suuremat huvi. Tšornobõli linna jõudes saame teada, et linnas elavad praegu vaid jaamas hooldustöödel ja sarkofaagi ehitusel töötavad inimesed ja sedagi rotatsiooni korras, sest olukord ei ole kindlasti ülearu tervislik.

Samas linnas asub ka endisesse ametiasutusse rajatud n-ö turismikeskus, kus peetakse ajalugu ja ohutustehnikat selgitav loeng ning võetakse allkiri võimalike komplikatsioonide ja nende eest vastutaja kohta – kõik riskid jäävad reisija enda kanda. Olgu veel mainitud, et kui võtate sirkli ja veate 30-kilomeetrise raadiusega sõõri ümber Prõpjati, siis kolmandik tekkinud ringist satub Valgevene territooriumile ja seal ei ole piirkond kuidagi suletud. Aga just sellele maalapile langes suurim saastehulk esimeste katastroofijärgsete tundide jooksul. Eriti isukatele radioaktiivsete isotoopide sõpradele pakutakse Tšornobõli asulas ka üksteise otsa tõstetud soojakutest moodustatud hotellis ööbimist.

Tegelikult on õhu puhtus linnas võrreldav Tallinna kesklinna omaga ja peale emotsionaalse laengu sealt midagi võimalik saada ei ole. Peale pooletunnist instrueerimist sõidab päevinäinud reisibuss 20 kilomeetrit Prõpjati suunas ja teele jääb mitmeid lagunenud hooneid ja rajatisi, kuid ka palju täies elujõus majapidamisi. Kuigi rajoonis elamine on keelatud, on tehtud mõningad erandid väga vanadele inimestele, kel enam midagi kaotada ei ole. Radioaktiivsus sel määral enam nii ohtlik ei ole, et ligi kolmveerand sajandit elanud inimeste eluiga märkimisväärselt lühendada ja nii nad seal kolmekümne ringis oma elamist jätkavad. Ukraina on neile kindlustanud kord nädalas mobiilse arstiabi, toiduained ja joogivee. Elektrit majapidamistes ei ole.

Vaid mõned kilomeetrid enne epitsentrit hakkab paistma Prõpjatile viitav kivisilt ja pinge tõuseb. Veidi enne linna läbitakse veel kord passikontroll, mis seekord on juba tõsisem. Edasine on juba ulmeline elamus. Veidi vähem kui kolmekümne aastaga on loodus teinud uhkest nõukogude eliitlinnast omalaadse apokalüptilise džungli, kus saab selgeks pajuvõsa võim betooni üle. Ilmselt veel pool sajandit ja Prõpjatist on alles vaid kivihunnikud. Elamiskõlbmatuks jääb piirkond veel ligi 800 aastaks, sest see on periood, mil viimased ohtlikud aatomituumad on lõhustunud ja maapind taas puhas.

Kõik liikumisteed linnas on uuesti asfalteeritud, pinnas nende alt eemaldatud ja muudetud külastajatele ohutuks. Samuti näitab Geigeri loendur absoluutselt normaalsel tasemel õhusaastet. Radioaktiivne tolm on tolm selle otseses mõttes, see tõuseb õhku, siis kui seda jalgadega maast üles lüüa. Seetõttu on keelatud liikuda heinasel alal, kühveldada mulda või olla muul moel kokkupuutes pinnasega. Eraldi lugu on metallidega, millele liginedes loendur hulluks läheb.

Metallidega on lood piirkonnas kehvad, sest kõik, mis vähegi kannatas ära varastada, on ka ära varastatud. Nii ei leia me ühestki hoonest näiteks radiaatoreid ja ka mööblitükkide metallosad on kadunud. Spetsiaalselt katastroofipiirkonnas kasutatud tehnikale mõeldud romulas on küll sadade kaupa sõidukeid, lennukeid ja helikoptereid, kuid nendest on järel vaid liigrasked raamid, kõik muu on varastatud. Seeläbi võib olla üsna kindel, et kui teist möödub Tallinnas mõni GAZ53, siis ei tasu seda uunikumi kauaks uurima jääda, sest tema varuosad võivad olla pärit just Ukrainast. Meenutame, et metallides kiirgab radioaktiivne kraam edasi ja ei kao sealt ka sulatades.

Külastasime endiseid restorane, koole, lasteaedu, haiglat ja eluruume. Samuti ikoonilist lõbustusparki, mille avamine oli plaanis 1. mail 1986. aastal ja mis katastroofi tõttu jäigi avamata. Prõpjatis viidi kaks päeva peale (alles!!!) katastroofi läbi Nõukogude Liidu suurim evakuatsioon, kus inimestele lubati peatset tagasitulekut, mida aga kunagi teoks ei saanud. Kui Fukushimas on samalaadses keelualas hooned tõeliselt maha jäetud ja kahjustamata, siis Prõpjatist on minema viidud kõik, mis kannatab müüa või kasutada ja seetõttu on selge, et Nõukogude võim ei suutnud tagada piirkonna suletust ja karta on, et ka Ukraina tugevusest jääb vandaalide vastu väheseks.

Ekskursiooni tõeliselt ohtlik kogemus on viibimine neljanda reaktori juures. Kuigi veerandtunnine pildistamise ja jalutamise sessioon ei tohiks meditsiiniliselt kuidagi halvasti mõjuda, ei tekita see siiski ülearu usaldust. Samamoodi mõjus mitmele lääneriikide kaasreisijale tunnike varem reaktorist paari kilomeetri kaugusel veedetud lõunapaus, kus einestati reaktori hooldustöödel viibivate töötajatega.

Kõik piirkonna toiduained tuuakse sinna tsoonist väljastpoolt ja ohtu ei ole. Arvestades siiski asjade olemust ja kulgu, ei tasu kunagi milleski ülearu kindel olla. Geigeri loendur kerib näidu ligi 10 korda üle normi, kui kuulame giidi loengut reaktorist paarisaja meetri kaugusel. Kuigi hetkel käib ja on lõpusirgel uue ja moodsa sarkofaagikatte rajamine, võib Tšornobõl 2 tulla hoopis maa alt. Nimelt on ohtlik radioaktiivne kütus endiselt hoones ja läbib mitu sentimeetrit aastas tempoga raskusjõu mõjul endale teed allapoole. Kuigi reaktori aluspinda täidetakse regulaarselt liivaga, on võimalus, et ühel koledal päeval asub see mürgitama reaktori jahutusvee allikana kasutatud veekogu, mida tänaseni kasutatakse Kiievi joogiveehoidlana.

Tsoonist väljumisel tuleb läbida radioaktiivsust mõõtev masin, trampida kõvasti jalad puhtaks ja uurida, et riietele ei oleks jäänud külge heinakõrsi. Riided soovitatakse kodus pesta kohe pesumasinaga ja eraldi muudest esemetest.

Enne õhtut olen tagasi Kiievis, mõne bekrelli võrra valgustatum ja võtan ette neutraliseeriva õlle. Tegelikult saate kasvõi paaritunnisel lennureisil märksa suurema koguse radioaktiivset kiirgust kui päevasel viibimisel Prõpjatis, röntgenipildi tegemisest rääkimata. Tšornoboli ohud aga ei ole veel lõppenud, eriti arvestades Ukrainas toimuvaid arenguid ja selle unikaalse objekti mõjuvõimust maailma üle.

Artikli eesmärk on anda ülevaade sellest, milline on Tšornobõli piirkond tänapäeval, mitte kutsuda üles sinna turismireisile minema. Enne Tšornobõli reisimist palume läbi mõelda võimalikud riskid ja ohud ning teha endale selgeks radioaktiivsuse olemus.

Loe ka teisi Erki Loigomi reisilugusid:

Kommentaarid (2)

Erki Loigom: 30 aastat Tšornobõli katastroofist – milline on piirkond tänapäeval? (2)

Loe ka teisi Erki Loigomi reisilugusid:

Reis maailma veidraimasse ja suletuimasse riiki ehk kuidas külastasin Põhja-Koread

Reis maailma veidraimasse ja suletuimasse riiki, 2. osa

Laos – veider segu kommunismist, korruptsioonist ja budismist

Laos – veider segu kommunismist, korruptsioonist ja budismist, 2. osa

Lõuna-Korea – edukas, kuid depressioonis Aasia tiiger

Lõuna-Korea – edukas, kuid depressioonis Aasia tiiger, 2. osa

Märksõnad