Eelmises osas pühendusime veidi pikemalt piirkonna ajaloole, mis aitab mõista tänapäeva Laoses toimuvad protsesse. Paljud neist on ka turistile nähtavad ja tajutavad. Mida Laoses reisides tähele panna ja mida vaadata? Millistel teemadel ei tasu pikemalt peatuda ja kuidas ise anda oma väike panus Laose tulevikku, sellest nüüd pikemalt, kirjutab reisihuviline Erki Loigom.
Vientianes tasub külastada riigi vanimat ja tähtsaimat religioosset rajatist, That Luangi kloostrit või pigem suurt kuldse stuupat. Selle stuupa kujutis on leidnud koha lausa Laose vapil. Laose kommunistide tarkuseks tuleb lugeda ka usuvabadust, sellele ei ole mingeid erilisi piiranguid tehtud ja täna võib Laos osutuda piirkonna kõige usklikumaks maaks.
Peamiseks religiooniks on theravada budism, aga silma hakkab ka kristlikke ja islamistlikke rajatisi ning pühakodasid. Budism on laialt praktiseeritav igapäevane usk, templid on alati rahvarohked, viirukid on 24/7 kasutuses ja Buddha ise teinekord nii väsinud, et enamasti kujutatakse teda pikali asendis.
Omalaadne kommunistlik budism hakkab silma That Luangi lähistel, kuhu on rajatud stuupa, mille tippu kaunistab viisnurk ja millele graveeritud kujutised kujutavad Laose ajalugu kuni tänapäevani. Eriline rõhk tundub olevat just kodusõjal, kommunistide võidul ja selles suures «helges õitsengus», mis maad viimase 40 aasta jooksul on tabanud.
Eraldi tuleb Laose puhul rääkida õllest. Laoses on kaks õlletootjat, neist suurem Lao Brewery Co. kontrollib kõhutunde järgi öeldes ilmselt 99 protsenti turust. Toodetakse kolme marki õlut, aga eelnimetud tehase toodang on leidnud koha kõikvõimalikes paikades. Mitte miski ei ole püha, ka stuupadeni ja kloostriteni viivate viitade peal laiutab Beerlao kollane logo ja ilmselt ei ole võimalik leida kohta asulas, kuhu vaadates ei paistaks seesama kiri. Hea turundustöö.
Lisaks õllele toodavad laod ka lao-lao nimelist riisiviskit, mida müüakse samuti laialdaselt. Kangust 50 kraadi, värvitoone läbipaistvast värvitust kuni häguse pruunini. Laod linnades väidetavalt alkoholimurega kimpus ei ole, aga maapiirkondades on udune olek siiski probleem.
Alkoholi kõrval on Laos ka maailma mastaabis arvestatav oopiumi kasvataja ja probleem on epideemiline. Turistidele pakutakse narkootikume laialt, kuigi vahelejäämisel on karistused karmid.
Pahedest veel. Linnades suitsetajaid erinevalt näiteks Hiinas või Vietnamis nähtust peaaegu pole. Prostitutsiooni esineb vaid Vientianes, väga põranda all ja see on taide organiseeritud. Laose turismiministeerium on väga mures turismi levikuga kaasnevate mõjude pärast ja proovib igati suunata arengut nii, et maad külastaks vaid soovitud inimesed, kuid ilmselt saab rahajanu üks hetk aatelisest mõtlemisest võitu, arvestades lõdva kummiga Tai naabrust.
Turism on küll üsna lapsekingades, kuid just see annabki Laosele oma võlu. Peamine, mida Laosest teatakse, on riigi endine pealinn Luang Prabang. Tõeliselt võluv linnake riigi mägises keskosas, Mekongi kallastel on enamiku riiki külastavate turistide sihtmärk, kuid vaatamata sellele ei ole kadunud mõnus rahulik prantsuspärane ja budismist tiine õhkkond. Üsna tabav on reklaambrošüürist leitud lause, mis soovitab linna jääda veidi pikemaks kui esialgu plaanitud. Linnas on rahvusvaheline lennujaam, mis toob päevatuuridele tulnud turiste lähiriikidest, kuid võimaldab ka riigisiseselt kiiremini liikuda.
Napid 300 kilomeetrit, mis eraldavad Luang Prabangi Vientianest, võtavad bussisõiduna aega alla 10 tunni. Kuid soovitan see tee kindlasti vähemalt ühes suunas läbida bussiga – maa ja loodus, külad ja asumid on vaatamist väärt ja pildistajatel tegevust jagub. Riigi ainus asfalteeritud maantee läbib hõimualasid mägedes, kus on esinenud ka kallaletunge bussidele, kuid see ei ole kindlasti regulaarne probleem.
Laose mägedes elab mägirahvaid ja -hõime, kelle saatus on äärmiselt kurb. Siinkohal tuleb mängu Laose võimude repressiivne pale. Nimelt ei suuda keskvõim unustada asjaolu, et mõned rahvad, eriti hmongid, osalesid kodusõjas Ameerika Ühendriikide toetatud jõudude poolel. Segane on, kes tegi esimese paugu või kes keda asus enne represseerima, aga on fakt, et võitlus oli verine, kuid peale punaste võitu jäeti mägirahvad uue võimu karistussalku ootama.
Tapmised ja vangistamised jätkuvad siiani ja madalal elavad laod ahistavad mägihõime uskumatu entusiasmiga. Neile ei võimaldata haridust, meditsiiniteenuseid, nad on suletud vaid jalgsi ligipääsetavatesse mägiküladesse, kus elu kulgeb endiselt paari sajandi tagusel viisil. Vaid generaator, satelliidipann ja televiisor annavad veidi aimu, mis ajastus viibime.
Mägirahvaste saatusest ei soovi rääkida ka tavalised laod. Kas on see sunnitud vaikimine, süütunne või tegelik viha, ei saagi aru. Fakt on see, et üle piiride Taisse on põgenenud väga arvukas hõimurahvaste kogukond, kes elavad ajutistes laagrites, millest on aga ka Tai võimud tüdinenud ja aeg-ajalt saadetakse selle elanikud kodumaale tagasi. Kogukondade liidrid vangistatakse Laoses teadmata ajaks ja kohta, paljud kaovad sootuks. Vähim, mida turistina teha saate, on valida mõni matk hõimude juurde. Jälgida tuleks, et selle korraldaja oleks organisatsioon, kes jagab tulusid ka hõimu endaga, ning viige neile kaasa ravimeid. Nende eest ollakse siiralt tänulikud.
Veidi veel hmongide probleemist Laoses. Vietnami piiril asuvates džunglites toimub hmongide hävitamine endiselt. Sealsed hmongid on üle 30 aasta pidanud vastupanuvõitlust, mis küll viimastel aastatel on tunduvalt oma intensiivsust kaotanud, kuid Laose armee jätkab hmongide pidamist terroristlikuks liikumiseks.
Kui 1975. aastal Pathet Lao võimuletulekuga toimus 100 000 hmongi füüsiline hävitamine (tol ajal loeti hmongide koguarvuks Laoses ligi 400 000) valimatult, siis tänapäeval esineb «karistusoperatsioone» harvem. Peamiselt kaovad ja likvideeritakse liidreid ning eestvedajaid, Laose vanglates istub väidetavalt kuni 30 000 hmongi. Hävitamisega kaasnevad süütud tsiviilohvrid.
Eraldi grupi moodustavad Taisse põgenenud ja nüüd tagasi saadetavad hmongid, kelle elu tehakse võimalikult keerukaks. Veel 2007. aastal korraldati õhuväe, suurtükkide ja jalaväega väga julmi rünnakud džunglites regulaarselt.
2013. aastal kadusid Laosesse tagasipöördunud ja seni USAs elanud neli hmongiliidrit päevapealt. Tegemist on veerandsajandi taguse kodusõja järel alanud genotsiidiga, mis kestab maailma silme all kahjuks siiani. Parima ülevaate Laose ajaloost ja tänapäevast annab Karin Deani raamat «Kagu-Aasia», soovitan selle enne reisi kindlasti läbi lugeda.
Väljakutseks õppige korrektselt hääldama Laose nime kohalikus keeles, Sathalanalat Paxathipatai Paxaxon Lao. Ah jaa, Laose rahaühik on muide kip.