Erki Loigom: reis maailma veidraimasse ja suletuimasse riiki ehk kuidas külastasin Põhja-Koread

Erki Loigom
Erki Loigom
:

Põhja-Korea kui turismisihtkoht tundub esmapilgul enamasti võimatu ja ohtliku missioonina, eriti tänapäevases maailmas, kus uudised on kõike muud kui reisimehi julgustavad. Kõik on suhteline, kirjutab Erki Loigom, kirjeldades oma reisi Põhja-Koreasse.

Võib vist julgelt öelda, et Põhja-Korea on nüüdseks turvalisem reisisiht kui Egiptus, Tuneesia või isegi Türgi. Küll aga nõuab maailma veidramasse ja suletumasse riiki reisimine erilist huvi ja natuke rohkem ettevalmistust.

Kuidas ja miks reisida riiki, mis on tuntud kui maailma suurim vangla, kus tänapäevani valitseb stalinliku Nõukogude Liidu sarnane, kui mitte hullem riigikord, ja inimesed surevad tänapäevalgi nälga? Kas ei ole see mitte valitseva režiimi toetamine? See moraalne dilemma tuleb igal turistil enda jaoks sisimas enne selgeks mõelda.

Põhja-Koreasse reisivad tõenäoliselt inimesed, keda just see riik sügavalt huvitab. Rannapuhkuseks Põhja-Korea kindlasti ei sobi, sest vähesed rannadki on muide ligipääsuta ja okastraadi taga peidus. Minu pikaajaline huvi Korea poolsaarel toimuva vastu aga ei jätnud ühel päeval enam muud võimalust, kui võtta ette teekond kummalisse Eraklikku Kuningriiki.

Turism on riigis uus majandusharu, kuid juba esimese umbes kümne aastaga on mõistetud selle sektori olulisust peamiselt propagandistlikel eesmärkidel.

Arvutades minu rahalist panust kurjusele, osutus see niivõrd tühiseks, et selle abil Kim Chŏng-il, kes tol ajal võimul oli, ühtegi raketti lisaks ei ehitanud. Tuleb arvestada, et Põhja-Koread külastab aastas alla 10 000 lääneriikide külastaja, mis on vähem, kui mõnel suvisel ennelõunal satub kruiisituriste Tallinnasse. Mõnevõrra enam on turiste Hiinast, kellele on loodud viisavabad päevatuurid teatud piirkondadesse Hiina ja Põhja-Korea piirialadel.

Turism on riigis uus majandusharu, kuid juba esimese umbes kümne aastaga on mõistetud selle sektori olulisust peamiselt propagandistlikel eesmärkidel. See viimane on Põhja-Korea jaoks ülioluline ja võib suuresti üldistada: reis Põhja-Koreasse on nagu klassiekskursioon tutvumaks jumalalaadsete Kim Il-sungi, Kim Chŏng-ili ja tulevikus ka Kim Chŏng-uni tohutu panusega Korea ajalukku.

Turismi, nagu ka peaaegu kõiki teisi majandusharusid riigis, korraldab valitsus. Huvilistele pakuvad valitsuse range kontrolli ja etteantud päevakavade alusel erinevate pikkustega (tavaliselt 5 päevast kuni 14 päevani) ringreise umbes kümmekond ettevõtet maailmas. Neid leida ei ole keeruline ja kogu töö dokumentide korraldamisel tehakse ära reisija eest. On vaid minimaalne risk, et Põhja-Korea ei anna viisast. Selle takistuse otsa võivad komistada ajakirjanikud, poliitikud ja inimesed, kelle avalikud esinemised või kirjutised on riiki varem halvas valguses näidanud.

Enamasti saavad tuurid alguse Pekingist. Sealt kas lennatakse maailma halvimaks peetava (mis siinkirjutajal küll arusaamatust tekitas, sest lend toimus tuliuue Tupoleviga ja pardatoitlustus oli ajaloos kogetuist parim, meeldivast kogemusest ei kõnele vaid ekraanidel näidatav ajupesu) Air Koryoga Pyongyangi või läbitakse sama vahemaa ööpäevaga ülipõneval raudteel.

Põhja-Korea. Foto: Erki Loigom

Raudteel kulgemist julgeksin väga soovitada, sest lõigul Pyongyangist Sinuijuni (piirilinn Hiinaga) on näha tõelist Põhja-Koread.

Põhja-Korea. Foto: Erki Loigom

Raudtee on niivõrd amortiseerunud, et reis mõnesaja kilomeetri läbimiseks kestab pool päeva ja sisaldab hulga peatusi raudteejaamades, mis loovad õõvastava äratundmise arvukatest dokumentaalfilmidest – lagunenud perroonidel kükitavad kümned inimesed, veetakse väsinud kaubakärusid ja seda kõike jälgib jaamahoone lagunenud fassaadil Kim Il-sungi ranges mundris paraadfoto. Proovisin korra jala ühes sellises jaamas maha panna, kuid kohe kõlas kõva vile ja ähvardava olekuga kõhn mundrimees suunas mind kiirelt rongi tagasi.

Põhja-Korea. Foto: Erki Loigom

Kuigi muidu on turistina liikumisel üsna ranged piirangud pildistamisele, siis rongisõidu ajal ei viibita giidide järelevalve all ja siis on parim aeg tegeliku eluolu pildistamiseks. Tegin selle kaheksa tunni jooksul oma reisi parimad «salapildid», mille jaoks kasutasin lisamälukaarti, mida kandsin kogu reisi ajal kaasas püksirihma pandla sees ja vahetasin regulaarselt, kerge hirmuhigi seljal.

Põhja-Korea. Foto: Erki Loigom

Kasutasin salaja pildistamise võimalusi hetkedel, kui giidide valvsus oli uinunud, näiteks pikematel bussisõitudel. Soovitan fotosõpradel Põhja-Koreasse reisides kasutada aparaate, mis ei klõpsata kuuldavalt. Peegelkaamerate objektiivide suurustele on nagunii ahistavad nõuded ja tänapäevased seebikad teevad juba väga korralikku tööd. Üks reisikaaslastest kasutas avalikult pildistades peegelkaamerat, kuid enamasti nägin ma tema käes siiski vaikset salamasinat.

Põhja-Korea. Foto: Erki Loigom

Giidid on nende päevade jooksul teie lähedal kogu aeg. Neid on alati kaks, nad on päris kindlasti riikliku julgeolekuasutuse agendid ja lisaks teie ohjeldamisele valvavad nad ka teineteist. Inimestena kindlasti väga sõbralikud, kuid teatud teemadel muutuvad nemadki robotiteks ja valitsuse antud plaat läheb ikka ja uuesti peale.

Kõik, mis riigis on seotud juhtide ja poliitikaga, on dogmad ja siin vaidlemist ei ole. Sel hetkel tekib tahe neid natuke raputada, et tulge ometi mõistusele, kuid sellel ei ole mingit mõtet – isegi kui neil inimestel on reaalsustaju olemas ja mõtlemisevõime säilinud (mis alati ei pruugigi nii olla), ei saa nad teile rääkida, mida tegelikult tunnevad või arvavad. Kim Il-sung on «eksimatu jumal» ja sama võimekas on ka «jumalapoeg» Kim Chŏng-il.

Maal, millel on lastega koos kujutatud Kim Il-sung ja Kim Chŏng-il. Foto: Erki Loigom

Kim Chŏng-uni isikukultuse loomine käib uskumatus tempos ja õige pea tuleb kahe «jumaluse» fotodele lisada ka noorima Kimi oma. «Jumaluste» pildid ajalehes tuleb muide välja lõigata ja viia töökohtadel asuvatesse kogumispunktidesse nagu taara. Põhja-Koreas peavad igas ametiasutuses ja ka kodus olema seinal kahe vanema Kimi portreed. Nende kaotamine või hävimine on kuritegu, mille korral on reaalne oht minna karistust kandma. Nendelt tolmupühkimine on igapäevane kohustus. Tulekahju korral tuleb pildid päästa esimestena.

Kim Il-sung ja Kim Chŏng-ili pildid. Foto: Erki Loigom

Mida Põhja-Koreas vaadata ja kogeda?

Reis meenutab tõesti klassiekskursiooni. Päevade kaupa on ette teada vaatamisväärsuste programm. See on omamoodi mõnus, sest ise suurt midagi muuta ja mõjutada ei anna, kuid samas saad juba enne suunata fookuse rohkem ajaloole; on olemas ka tuure, mis külastavad näiteks tootmisasutusi. Tänapäeval on võimalik riigi mägises põhjaosas isegi matkata, veeta suusapuhkust.

Põhja-Korea. Foto: Erki Loigom

Minu ringreis oli üsna standardne. Peamine fookus on alati pealinnal Pyongyangil, mis on ilmselt maailma monumentide pealinn. Juba esimesel päeval riiki saabudes viiakse turistid riigi pühimasse kohta – Suure Monumendi ette – kummardama. See on möödapääsmatu proovikivi ja soovitan selle mõttega jube enne reisi kodus harjuda.

Juhtide austamine on üldse teema, mille soovitan enda jaoks läbi mõelda – see on peamine võti avamaks giidide südant ja seeläbi on võimalik neilt paluda ka mõnel korral kõrvalekaldeid ametlikust tuurist. Näiteks mõne tavalise korealase kodu külastust, jalutuskäiku läbi Pyongyangi või õlleka külastamist – asjad, mis muidu üldiselt plaanidesse ei kuulu ja lubatud ei ole. Suhtumisega, et mina neid puuslikke ei kummarda, ei soovita üldse Põhja-Koreasse reisida.

Kolmandal päeval muutub kummardamine kujude ees või peanikutamine fotodele juba üsna enesestmõistetavaks tegevuseks. Suur Monument Pyongyangis on 1972. aastal vana Kimi juubeliks rajatud tohutu kompleks, mida peale Kim Chŏng-ili surma 2011. aastal valvab ka tema 22-meetrine pronkskuju.

Monumentidest kuuluvad kohustuslikku kavasse kindlasti Korea Töölispartei loomise monument, Juche ideoloogiale pühendatud torn ja kui hästi läheb, siis sellega monumentide üledoos piirdub. Küll aga tuleb usinalt keha ettepoole kallutada Kim Il-sungi ja Kim Chŏng-ili muumiad vaatama minnes. Nende kahe viimane puhkepaik asub Pyongyangi äärelinnas, alal ja palees, mille mastaapsus on võrreldav keskmise lennujaamaga.

Monumendid Pyongyangis. Foto: Erki Loigom

Kumsusani mausoleum rajati esmalt Kim Il-sungi tööruumideks, kuid peale tema surma 1994. aastal rajati sinna surnud riigijuhi viimane puhkepaik, kust ta klaaskastist muide endiselt riiki juhib. Kas sellist riigivalitsemist võiks nimetada nekrokraatiaks? Kim Il-sung on ametlikult endiselt riigi president, igavene. Põhjakorealased ei nimeta mausoleumi külastamist mitte Kim Il-sungi laiba kummardamiseks, vaid nende jaoks on see kohtumine presidendiga.


Erki Loigomi Põhja-Korea reisi kirjeldava loo teine osa ilmub Postimehe arvamusportaalis järgmisel nädalal, 18. jaanuaril.

Kirjuta toimetajalePrindi
Artikli märksõnadkim il-sungKim Jong-ilPõhja-Korea
Samal teemal
Sisuturundus
Saada meile vihje!
Nägid midagi huvitavat? Saada meile kiri, video või pilt siit!
nädala näod
terrorirünnak prantsusmaal
Viimased uudised
Top lood
Top kommentaarid
48h populaarsemad teemad
PostimeesKõik
Elu24Kõik
MajandusKõik
SportKõik
TallinnKõik
NaineKõik
TarbijaKõik
MaailmKõik
ArvamusKõik
UudisedKõik
VIIMASED GALERIID
Arhiiv
Liitu Postimehe uudiskirjaga ja ole kursis päeva olulisimate uudistega!
Vali omale meelepärased teemad:
Aitäh, et liitusid
Postimehe uudiskirjaga!
Juba homme jõuab esimene uudiskiri sinuni.
TAGASI POSTIMEHE LEHELE