Õpitulemused ja õpetajate töötasu.

FOTO: Graafika: Margit Randmäe

Karmen Trasberg kirjutab, et PISA uuringu põhjal on Eesti haridussüsteem üks «kuluefektiivsemaid». Kuid see ei saa kaua kesta – ka õpetajate tööturg muutub järjest rahvusvahelisemaks.
 

Õpitulemuslikkuse uuringu PISA andmeid on võimalik kaaluda väga erinevatelt tahkudelt – näiteks kuidas mõjutab saavutusi õpilaste sugu, rahvus, kodune taust, hoiakud õppimise suhtes, kooli juhtimismudel jne. Vähem tähelepanu on pälvinud küsimus, kas ja kuidas korreleerub haridusse paigutatud raha õpilaste saavutustega.

Kuna OECD riikides on õpetajate palgakulud mahukaimaks kuluartikliks kogu hariduseelarves (ligi 80 protsenti), siis tasub ka sellele aspektile tähelepanu pöörata.

Õpetajaameti atraktiivsus sõltub paljudest teguritest, sealhulgas ka töötasust ja selle jaotumisest karjääri vältel. Head stardipalka peetakse üheks soodustavaks meetmeks, mis võimaldab leida õpetajatööle kutsumusega pedagooge. Maailma tippharidussüsteemid maksavad algajale õpetajale vastavalt SKT-le inimese kohta OECD riikide keskmise palgaga võrdset või sellest isegi kõrgemat palka.

Erinevate riikide õpetajate palkade võrdlemine ostujõu alusel näitab, et algaja õpetaja töötasu on küllalt lähedane paljudes riikides. Samuti kasutatakse reas riikides nn kompensatsiooni eeljaotamise meetodit – algajate õpetajate palgad on head ja see toob õpetajaametisse tugevamad kandidaadid. Samas ei tõuse nende õpetajate palk märkimisväärselt seoses staažiga. Nii näiteks saab Taani õpetaja maksimumpalga juba kaheksandal tööaastal, samas kui OECD riikides keskmiselt kulub selleks 24 tööaastat.

Teine rühm riike (Prantsusmaa, Jaapan, Korea) paistavad silma selle poolest, et õpetaja töötasu kõrgpunkt on alles enne vanaduspuhkust. OECD riikides keskmiselt teenivad õpetajad palgaskaala tipus ligi 70 protsenti kõrgemat palka kui alustavad pedagoogid.

Palga ostujõu poolest madalamas servas näeme siirderiike (Eesti, Ungari, Tšehhi), kus nii stardipalk kui staažiga omandatav palgakasv on suhteliselt väiksed. Samas tuleb silmas pidada, et tegemist on ainult töötasuga ja sealjuures ei arvestata teisi boonuseid, millega algajaid õpetajaid toetatakse (näiteks Eestis rakendatav noore õpetaja stardiraha).

Kui vaadata õpetajate töötasu seost õpilaste saavutustega, siis üks järeldus, millele nii PISA 2006 kui 2009 tulemused viitavad, on see, et hariduskulude, sealhulgas õpetajate töötasu ja PISA uuringu põhjal hinnatud õpitulemuslikkuse võrdluses on Eesti üks kuluefektiivsemaid riike.

PISA tulemused kinnitavad, et mitmes riigis korreleeruvad haridusse investeeritud summad heade õpitulemustega (Soome, Jaapan, Korea). Samas on haridussüsteeme, kus kulutused haridusele on suhteliselt madalad, kuid tulemused on suurepärased (näiteks Eesti). Ning on ka vastupidiseid näiteid – Austrias, Prantsusmaal, Saksamaal on hariduskulud suhteliselt kõrged, aga tulemused on OECD keskmised või sellest allpool.

Kui võrrelda PISA 2009 (õpilaste funktsionaalne kirjaoskus) tulemusi ja 15-aastase staažiga põhikooli õpetaja töötasu, siis on head tulemused ja töötasu positiivses seoses Aasia riikides, samuti Hollandis. Põhjamaades leiame kõrge palgataseme ja tulemuste suhte Soomest. Eesti paistab silma PISA kõrgete tulemustega, kuid õpetajate töötasu järgi kuulub madalaimasse segmenti.

Sellest tulenevalt võime eeldada, et Eesti õpetajaid innustavad tulemuslikule tööle mingid muud motiivid. Selleks võivad olla õpetajaametiga kaasnev staatus, kindlustunne, vaimne ja füüsiline töökeskkond, pikk suvepuhkus, sotsiaalsed tagatised vms. Kindlasti ei ole aga õpetajaamet seniste palgatingimuste juures pikaajalises perspektiivis atraktiivne ega motiveeriv.

Me peame silmas pidama, et mitte ainult arstide kui tippspetsialistide, vaid ka õpetajate tööturg on muutumas rahvusvaheliseks. Riigid tunnustavad vastastikku õpetajakoolituse diplomeid üha enam ning barjäärid õpetajate liikumiseks sinna, kus neid parasjagu vajatakse ja hinnatakse, on vähenemas. UNESCO andmetel on lähema viie aasta jooksul maailmas tarvis 15–35 miljonit uut õpetajat.

Unustada ei tohiks ka seda, et struktuurset tööpuudust esineb õpetajaameti juures tunduvalt vähem kui muudel erialadel, samuti teeb mitmekülgne haridus õpetajaskonna tööturul väga paindlikuks. Nende võime omandada lisaeriala või õppida selgeks uus amet on kõrge, mistõttu paljud riigid on kavandanud kindlad motivatsioonistrateegiad, et hoida õpetajakutse atraktiivne kogu karjääri vältel.

Ja lõpetuseks. Töötasu on üks olulisemaid faktoreid ka meesõpetajate värbamisel ja professioonis püsimisel. Rohkem kui naisõpetajatel on nende kutsealal püsimise määr sõltuv palgaerinevustest võrreldes teiste avaliku sektori kutsealade ja erasektoris pakutavaga. Ka on meesõpetajad enam tundlikud õpetaja stardipalga suhtes. OECD 2009. aasta andmetel oli Eesti põhikoolis meesõpetajaid vaid 19,6 protsenti. Meesõpetajate vähese osakaaluga edestame kõiki OECD tabeliriike, ka varasemaid liidreid – Brasiiliat ja Tšiilit.

PISA uuringu üheks eesmärgiks on kujundada riikide hariduspoliitikaid. Selle juures võiksime silmas pidada, et Eestis õppinud õpetajad on magistritasemel kõrgprofessionaalid, kelle ametis hoidmiseks ei piisa enam turvalisest töölepingust (amet pensionini). Palk, õpetajaameti staatus ühiskonnas ja tööga rahulolu käivad käsikäes ning peaksid olema väärtustatud läbi kõigi hariduspoliitiliste otsuste.

Autor on Tartu Ülikooli haridusteaduste instituudi lektor.