Jaak Jõerüüt

FOTO: Sander Ilvest

Mihhail Lotman muutis anonüümkommentaare kaitsva artikliga selle diskussiooni köitvaks ja tänu temale tabasin ennast korraks isegi eikellegimaalt, kirjutab arvamusportaali kolumnist Jaak Jõerüüt.

Kõigepealt ülestunnistus: mina olen anonüümselt Delfis midagi kunagi kommenteerinud, umbes viisteist aastat tagasi. Ei mäleta, et vihaselt, pealegi teades, et jälg jääb alati kusagile maha. Siis aga tüdinesin sellest. Kuna eneseanalüüs (nagu ka päevikute pidamine) võib paraku muutuda kihiliseks kokteiliks masohhismist, edevusest ja labasest valest, ei hakka ma põhjuseid tagantjärele sõnastama, ka iseendale mitte. Sisimas aga jäin positsioonile, mida Ahto Lobjakas nüüd väljendas.

Mihhail Lotmani mitmed argumendid suutsid kõigutada mu kindlat instinktiivset hoiakut anonüümvõsa vastu, kus ei õitse ainult ilusad kirjud metsalilled, vaid pesitsevad mugavalt ka kutselised trollid, kellele sõnavabadus tegelikult ei meeldi, nagu on äsja märkinud tabavalt Daniel Vaarik.    

Et mitte tekitada jantlikku vaidlust iseendaga, kus ühel pool on iseenda tunded ja teisel pool semiootiku argumendid, üritasin mõne vastuargumendi ka ise sõnastada.

Keelustamisest

M. Lotman kirjutab artikli alguses: «.. asjade keelustamise loogika on kumulatiivne ja ma käsitlen seda olulise rünnakuna sõnavabaduse vastu.» Tähendab, tema hoiakut kannab mure tuleviku pärast. Jah, keelamise himu võib sammhaaval suureneda, seda on nähtud. Mu vastuargument on aga selline: kui klammerduda mistahes otsuse võimalike tagasilöökide külge, siis ei tohiks mitte kunagi ühtki otsust teha, sest negatiivsuse tõestus on alati võimalik. 

Teiseks kinnitan, ilma irooniata, et kui Voltaire'il, Radištsevil või Pühal Vaimul ei oleks muud avaldamisvõimalust kui anonüümne kommentaarium, siis oleks ma tuliselt selle säilitamise poolt, aga me vist ei kõnele praegu sellest tasemest ...

Vihast

Omaette lugu on vihaga. Ma ei tahaks seostada viha hulka inimsüdametes kõnealuse kommentaariumi olemasoluga või kadumisega. Viha ja kommnetaariumid on ajutises seoses. Kes vihast loobuda ei taha, see leiab omale paraku alati uue väljundi. Ma olen aga D. Vaarikuga nõus, et trollinduse mugav anonüümne laiutamine võtab paljudelt kommenteerimisisu, on juba võtnud.

Illusioonidest

Kui portaalindus alles Eestisse ilmus, siis kõlasid lootusrikkad hõiked, et kommentaarium muutub rahva kollektiivseks ajuks. Elu kustutas varsti naiivse lootuse, esmalt tekkis pigem kollektiivne sapipõis, aga nüüd on pilt juba kirjum. Kuid kollektiivsest ajust ei räägi enam keegi.

Ma märkan status quo kaitsjates väikest ülepingutust. Kui olemas oleks kiremõõtmisaparaat, siis võiks osuti näidust välja lugeda, justkui tahetaks kehtestada üldtsensuur ja sõnavabaduse aste langeb meil umbes Põhja-Korea tasemele.

Kõrvalepõikena – niipea kui läheb lahti mõni vaidlus mistahes alkoholipoliitika muudatusnüansi üle, algab samalaadse kirega lahing, nagu kehtestataks kohe keeluseadus ja mundrites riigitroikad tühjendaksid sellega seoses ka kõigi inimeste isiklikud riiulid, kapid ja keldrid kõlisevatest pudelitest ning peksaksid möödaminnes puruks ka vanaema kristallpokaalid.

Igatahes tänan arutlejaid, kes on selleteemalise, tundeid alati üles kütnud debati lati seekord meeldivalt kõrgemale tõstnud. Aga siiski – vaba kirjutamine, avaldamine ja suupruukimine ju jääb ... Kujundlikult väljendudes: kui meile ei meeldi rohelised mehikesed laigulistes mundrites, näol maskid, askeldamas meie reaalruumis, siis miks peaks meeldima säärased maskikandjad virtuaalruumis?


Jaak Jõerüüt on kirjanik ja diplomaat. Ta on olnud Eesti suursaadik Soomes, Itaalias, Küprosel, Maltal, ÜROs, Lätis ja Rootsis ning avaldanud 22 raamatut, mis on tõlgitud mitmesse keelde.