Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Ahto Lobjakas: kommentaariumid tuleb sulgeda

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Poliitikaanalüütik ja kolumnist Ahto Lobjakas | FOTO: Kaja Mõts/Valga maavalitsus

Kolumnist Ahto Lobjakas võtab kokku selle, mis toimumas eestikeelses internetiruumis: ühel pool Twitteri avangard, teisel pool anonüümne «kommentariaat» ehk tänapäevane virtuaallumpenproletariaat.

Kui tolm langeb, taandub lõppeva aasta olemuslikem vastuolu kahe servapealse avaliku impulsi vastasseisule. Ühel pool paikneb nn Twitteri avangard, teisel pool nähtus, mille nimi võiks olla «kommentariaat» (vrd proletariaat jne) – sel aastal hoopis uue kvaliteedi saanud online-kommentaariumid. Need kaks jõudu määratlevad kaht vastandlikku vaadet Eestile ja maailmale. Esimene on avatud ja kosmopoliitne, teine suletud ja šovinistlik.

Omavahel need kaks jõudu praktiliselt ei kohtu. Seletus on lihtne: peale meediumide erinevuse on üks neist pea sajaprotsendiliselt anonüümne, teine mitte. Twitteris esineb enamik meist oma nime all ning ka pseudonüümsete kontode omanikud on huvilisele reeglina teada. Täiesti anonüümsed Twitteri kasutajad on anomaalia, erand reeglis, nende jälgimiseks peab olema mingi väline ja eriline põhjus (näiteks kontod, mille omanikud valdavad märkimisväärsel kombel poliitilist siseinfot).

Siin on tegemist põhimõttelise erinevusega. Esimene, mitteanonüümne, on pärisinimeste kogukond. Teine koosneb «virtuaalavataridest», kelle taga võib olla jumal teab kes. Ühe tegevus jääb mänguliselt päriselu raamidesse, teine on päriselulise efektiga mängulaadne keskkond. Ühes – tegelikult sotsiaalmeedias laiemalt – toimib alati kaaslaste kontrolliv surve, teisisõnu teatud sotsiaalsed normid, vastutus ja mõõdutunne. Teises toimivad anonüümse interneti mängureeglid: nagu foorumites ja mängukeskkondade vestlustubades üle maailma on seal igapäevane räuskamine, kius, jõupositsiooni kehtestamine, sotsiaalne eneseorganisatsioon, mille kandev tunnus on tung madalaima jõustatava ühise nimetaja suunas.

2015 on aasta, mil Eesti elu esindamise jämeda otsa sai enda kätte «kommentariaat». See on midagi, millel meie ühiskonnale ähvardavad olla pikaajalised tagajärjed, seda pikaajalisemad, mida kauem närvutavad kriisid vana Euroopat. Juba praegu oleme tunnistajaks kurioossele tõigale: Twitter ja Facebook oma globaalsete võrgustike ja kaugete peakorteritega on kordades tõhusamad avaliku ruumi ja põhiõiguste kaitsjad kui Eesti enda auväärsed meediainstitutsioonid, kelle seljataga «kommentariaat» anonüümselt ja pahatihti modereerimata vohab. Kaugel ei saa olla aeg, mil «kommentaariumis» igapäevaselt toimuvaid isiklikke rünnakuid, ähvardusi või üldist vihaõhutamist hakatakse viima Euroopa kohtuinstantsidesse.

See on aga pikaldane protsess, mis ei paku aegsat kaitset «kommentariaadi» söövitava ja hävitava toime vastu Eesti väärtushinnangutele ja ühiskondliku debati kvaliteedile. Kui mitte-anonüümne arutelu on vältimatult määratud arvestama avaliku mõistuse reeglitega ja neid seeläbi kinni(s)tama, siis anonüümsel debatil on pakkuda vaid konsensust, mida argumentatsiooni asemel hoiab koos karjainstinkt. «Kommentariaadi» olelusvorm on pidev referendumisituatsioon ilma igasuguse kogukondliku eneseotsimise mõõtmeta. Šveitsi asemel, kus rahva arvamus vormub küsitlustel tahteks tihedaks põimitud lihast ja verest naabrite arvamusvahetustes, on meil virtuaalne versioon gladiaatorite mängudest, kus massinstinkt otsustab žestide vahendusel ühiskondliku elu ja surma üle.

Näeme ka poolnoore demokraatia söövitavat mõju õigusriigile ühiskondlike mullistuste ajastul. Grupiviisilisus muutub õiguse alustalaks: mida suurem grupp, seda rohkem õigust tal on. Ilmekalt avaldub see sallivusküsimustes, mis ometi pole ega saagi Euroopas olla mingi enamusotsuse tulemus, vaid on viimase suva alt ammu eemaldatud rahvusvaheliste normide, konstitutsiooniliste konstruktsioonide ja seaduste pärusmaaks. Mitte rahvas ei salli, vaid seadus.

Sama avalikku debatti korrodeeriv mõju on hästi jälgitav nn pagulasküsimuses. «Kommentariaat» kütab üles vere- ja rassiviha, avades juba tee bioloogilise rassismigi pääsemisele leheveergudelegi. Arutelule, mis keskenduks sisserände praktilisele, sotsiaalsele, demograafilisele, majanduslikule mõjule jne, lihtsalt ei jää ruumi. «Massiimmigratsioon» toob vere pähe ja selle kohinas kaob mõistuse hääl: ometi läheks 500 pagulase saabudes aastas 5% rahvastiku lisandumiseks massiimmigratsiooni definitsiooni järgi enam kui 100 aastat.

Kui meedia ja poliitiline eliit oma vastutusest ja Eesti ees seisvatest valikutest aru ei saa, võivad tagajärjed olla pöördumatud aastakümneteks. Seda mitte ainult pakilistes poliitilistes küsimustes, vaid sügavamalt Eesti kui õhtumaise avatud elukeskkonna ja majanduse jaoks. «Kommentariaadi» võimul on kaks eriti traagilist aspekti. Esiteks ei esinda nad Eesti pärisajalugu. Linnad ja rikkus, ühiskonna eluveri, on meil aastatuhandeid kogunenud kommunikatsiooniteede ümber ümbritseva maailmaga. Tagala on oluline, aga omaette eluvõimetu. Läbikäimine maailmaga ulatub ajaloos tagasi niikaugele, kui silm seletab – kuni Matti Klinge teooriani sammastest muinasasulates, mis teatasid üldjagatud reeglite kehtimisest reisijate ja kaubitsejate jaoks. Sõna «rahvus», nii kallis «kommentaariaadi» jaoks, on tuletis vanagermaani keelest laenatud sõnast «rahu» – mis tähistas just selliseid reegleid.

Teiseks esindab «kommentariaat» üliväikest osa Eesti elanikest. Enamust ei esinda muidugi Twitteri avangardki, kuid hoopis teiste järelmitega. Küsigem, millest saab Eestis üha vähem rääkida aastavahetusel 2015–16? On see avatus või suletus? Kumba vajame?

Paradoksaalne on, nagu meenutab Heidegger, et «rahvuslus» tõuseb samast tüvest kui individualism ja humanism. Ta lihtsalt grupeerib inimesi, teistmoodi. Jutt temast, mida aetakse anonüümselt, pole tõlgitav teistesse keeltesse. Ta on paigallend. Veel enam, kohalikud mõttehiiglased hambatikkudest karkudel ei suuda Eestit kunagi kusagile mujale nihutada. Me oleme kas Euroopa või Venemaa ääremaa, suletud «rahvuslus» saab olla vaid üleminekufaas. Euroopa aga ei kao kuhugi. Ta on olemas, kui ka üksnes Eesti välise mõõtmena, alternatiiviks Eesti inimestele ühekaupa väljarändeks avatud ühiskondadesse. Läheb muutumispotentsiaal, kasvab «kommentariaat» hävitavalt.

Tagasi üles