Ahto Lobjakas: kommentaariumid tuleb sulgeda

Poliitikaanalüütik ja kolumnist Ahto Lobjakas Foto: Kaja Mõts/Valga maavalitsus

Kolumnist Ahto Lobjakas võtab kokku selle, mis toimumas eestikeelses internetiruumis: ühel pool Twitteri avangard, teisel pool anonüümne «kommentariaat» ehk tänapäevane virtuaallumpenproletariaat.

Kui tolm langeb, taandub lõppeva aasta olemuslikem vastuolu kahe servapealse avaliku impulsi vastasseisule. Ühel pool paikneb nn Twitteri avangard, teisel pool nähtus, mille nimi võiks olla «kommentariaat» (vrd proletariaat jne) – sel aastal hoopis uue kvaliteedi saanud online-kommentaariumid. Need kaks jõudu määratlevad kaht vastandlikku vaadet Eestile ja maailmale. Esimene on avatud ja kosmopoliitne, teine suletud ja šovinistlik.

Omavahel need kaks jõudu praktiliselt ei kohtu. Seletus on lihtne: peale meediumide erinevuse on üks neist pea sajaprotsendiliselt anonüümne, teine mitte. Twitteris esineb enamik meist oma nime all ning ka pseudonüümsete kontode omanikud on huvilisele reeglina teada. Täiesti anonüümsed Twitteri kasutajad on anomaalia, erand reeglis, nende jälgimiseks peab olema mingi väline ja eriline põhjus (näiteks kontod, mille omanikud valdavad märkimisväärsel kombel poliitilist siseinfot).

Siin on tegemist põhimõttelise erinevusega. Esimene, mitteanonüümne, on pärisinimeste kogukond. Teine koosneb «virtuaalavataridest», kelle taga võib olla jumal teab kes. Ühe tegevus jääb mänguliselt päriselu raamidesse, teine on päriselulise efektiga mängulaadne keskkond. Ühes – tegelikult sotsiaalmeedias laiemalt – toimib alati kaaslaste kontrolliv surve, teisisõnu teatud sotsiaalsed normid, vastutus ja mõõdutunne. Teises toimivad anonüümse interneti mängureeglid: nagu foorumites ja mängukeskkondade vestlustubades üle maailma on seal igapäevane räuskamine, kius, jõupositsiooni kehtestamine, sotsiaalne eneseorganisatsioon, mille kandev tunnus on tung madalaima jõustatava ühise nimetaja suunas.