Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Daniel Vaarik: anonüümne trollimine võib võtta soovi arvamust avaldada

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Daniel Vaarik | FOTO: Hele-Mai Alamaa

Kommentaariumi probleem on selles, et sealset sisu juhivad professionaalsed anonüümsed trollijad, kellele sõnavabadus ei meeldi, leiab meediaekspert ja Memokraadi asutaja Daniel Vaarik.

Mihhail Lotman väidab, et anonüümse kommenteerimise võimalus on üks sõnavabaduse alustest ja autorit ei olegi tarvis teada. Lisaks on üks tema argumente, et anonüümsus annab võimaluse tagakiusamist kartmata tõtt rääkida. Kuidas kommenteerite neid seisukohti?

Mihhail Lotmani väide, et autorit ei ole alati sugugi tarvis teada, on täiesti arusaadav ning sellega tuleb nõustuda. Kahjuks ei saa aga  selgust, kuidas Mihhail Lotmani ettekujutust anonüümsusest ühes või teises meediakanalis praktiliselt rakendada võiks, ja tegelikult – ka tema ise möönab, et see on suuresti kanali enda otsustada.

Näiteks on meediakanalid kaitsnud oma anonüümseid allikaid ka siis, kui netti veel olemaski polnud ning ilmselt on tänagi Eestis ajakirjanikke, kes oleksid pigem valmis kohtu alla minema, kui murdma allikatele lubatud anonüümsust, hoolimata sellest, kas kommentaarium on anonüümne või mitte. Seega ei võta anonüümsuse keelamine kommentaarides veel võimalust meediaga suheldes näiteks väljapoole anonüümsust säilitada.

Kommentaariumi probleem on aga selles, et täna juhivad sealset sisu professionaalsed anonüümsed trollijad, kellele sõnavabadus ei meeldi. Ajakirjanikud on ilmselt hästi kursis sellega, millest ma räägin – ülimalt isiklik, terav ja mitmes kohas korduv kommentaar, mille eesmärk on hirmutada või mainet kahjustada, viia selleni, et inimene enam ei arvaks midagi. See ei mõju küll igaühele, kuid ühiskonnas on palju neid, kes võiks oma arvamust avaldada, kuid jätavad selle tegemata, sest anonüümne trollimine on neile piisavalt karm kogemus.

Trollimine jõuab tihti isikuni tagasi läbi sõprade ja sugulaste, isegi kui isik ise otsustab mitte lugeda enda kohta kirjutatud laimu ja ähvardusi, ning meedia pole seni suutnud seda olukorda lahendada. Eestis praktikaks saanud anonüümsus ei suurenda seetõttu minu hinnangul sõnavabadust, vaid kipub hoopis vähendama nende hulka, kes üldse otsustavad avalikult esineda. On muidugi inimesi, kes seepeale ütlevad, et nõrkadel polegi kohta avalikkuse ees esineda, kuid selline väide tundub mulle isiklikult väga jõhkra arvamusena.

Kas ja kuidas võiks anonüümsete kommentaaride keelamine inforuumis toimuvat parandada?

Iga väljaanne ja keskkond peab tegema omad otsused. Näiteks Memokraadis on anonüümsed kommentaarid aeg-ajalt aidanud kaasa väga hea diskussiooni tekkimisele. Me kasutame tööriistu, mis võimaldavad trollidega natuke paremini hakkama saada ning oleme umbes 2 protsenti kommentaare ka kustutanud, sest need on olnud kolleegiumi hinnangul viha õhutavad või isiklikult ründavad.

Me ei saa Memokraadi mudelit suurtele meediakanalitele üle kanda, sest suurte kanalite kommentaarimahud on ehk liiga suured ning nende haldamine palju keerulisem. Mind aga hämmastabki see toimetuste ootus, et keegi väljaspoolt tuleb kandikul pakkuma toimivat kommentaariumimudelit. Ajal, mil sotsiaalmeedias on ka palju mitteanonüümset viha, ei tea ma, mis on parim viis kommentaare hallata suures portaalis. Seda teadmist ei ole lõplikul kujul kuskil maailmas. Seda teadmist pole ka neil, kes arvavad, et absoluutselt anonüümne kommentaarivabadus on ainus lahendus. Kõige rohkem teadmisi selle kohta on täna meie toimetustes endis ning just meedia ise peab siin julgelt uuendusi sisse tooma, et vaba ühiskonna väärtused oleks kõige paremini kaitstud.

Tagasi üles