Liisa-Ly Pakosta

FOTO: Liis Treimann / Postimees

Teenida Eestit, mitte sõdida Eesti vastu – võrdõiguslikkuse voliniku ametis alustav endine parlamendiliige Liisa Pakosta kirjutab, milliste mõtetega ta sellele ametikohale kandideeris ning millistest põhimõtetest lähtudes tegutsema hakkab.

Inimlikult saab enamik rahvast väga hästi aru, mis on võrdõiguslikkus ja kuidas see meid ühiselt aitab. Näiteks kõik asjad, mis ei mõjuta võimekust töökohal, tuleb tööandjal kaadrivalikul kõrvale jätta. Valikul tuleb arvesse võtta vaid inimese võimekust. Kõik saavad ju inimlikult aru, et kolmeteistaastane ei lähe kirurgiks ja kurt klaverihäälestajaks, küll aga võib vabalt olla vastupidi. Ühiskond peaks jõudma niikaugele, et töökoha ukselt ei saadeta tagasi ka koduse keele, pühapäevase jumalateenistuse, tulumaksueelistuse, voodipartneri vms pärast.

Seadustesse on jäänud stereotüüpe ja asjatuid hirme, täiesti põhjendamatut erinevat kohtlemist. Kasvõi noored, kes kutsekoolis osa asju vaid teoorias läbivad, kuna päris mehhanismide ja tööpinkide proovimine on vanuse tõttu keelatud. Et meil peaaegu iga viies poiss kas ei lõpeta üldse põhikooli või jääb madalaimale haridusastmele pidama, ei saa olla ainult nende poiste süü.

Võrdõigusvoliniku töö peab laiemalt aitama hulka inimesi, kes tahaks ja vajaks tööd, ent kellel takistusi ületada on raske või peaaegu võimatu.

Ühiskond peaks jõudma niikaugele, et töökoha ukselt ei saadeta tagasi ka koduse keele, pühapäevase jumalateenistuse, tulumaksu-eelistuse, voodipartneri vms pärast.

Täita seadusest tulenevaid ülesandeid

Tundub enesestmõistetav? Paraku ei tea paljud, mis need on. Volinik peab probleeme ennetama: analüüsima paragrahvide ja määruste mõju, sekkuma seadusloomesse. Inimeste murede lahendamine on voliniku tööd reguleerivast seadusest tulenevalt väga oluline peamiselt neljas valdkonnas: kas tööturule, haridusele ja sotsiaalhoolekande ning terviseteenustele on õiglane ligipääs tagatud ning ega kellelegi soo järgi liiga tehta.

Viimase all mõeldakse enamikule üllatusena peaasjalikult oma laste või vanemate eest hoolitsemist. Kui tööandja lapsehoolduspuhkuselt (milline vale termin!) naasjale enam õiget kohta ei leia, siis ongi tegu soolise diskrimineerimisega. Ehkki see traagika võib tabada õrnas eas lapse vanemat soost sõltumata. Meeste ja naiste stereotüüpsust leiab ebamõistlikult palju küll ka muudes eluvaldkondades: hariduses, tervises, liikumises ning hoolduskohustuse täitmisel. Need on tõsised teemad.

Pisiasjad naeruvääristavad, tegeleda oluliste teemadega

Soolise võrdõiguslikkuse kallal saab nokkida pikalt ja sageli üsna vaimukalt. Pseudoteemad kerkivad oma lihtsuses löövalt esile ja vähendavad päris diskrimineerimisjuhtumite tõsiseltvõetavust. Liialdusi tuleb samuti vältida. Arvestada tuleb ka kultuuriliste erinevustega. Meil Eestis ei jää ükski naine juhtivast kohast ilma seetõttu, et lubab meestel endale mantlit selga aidata. Muuseumid võivad teha näitust ajalooliselt poistele mõeldud mänguasjadest, ilma et see mõjutaks tüdrukuid loobuma tarkvaraarendaja kutsest. Samal ajal on suuri teemasid, millest iga inimene inimlikult aru saab.

Kui ratastoolis inimene trepist üles tööle ei saa, siis muudab see tema elu. Kui ema ei saa tööle, sest lasteaiakohta pole ja hoidjat palgast välja ei tuleks, siis muudab see nii tema kui ka lapse elu. Kui ema on kümnendat aastat kodus oma puudega lapsega, siis pole seda põhjustanud poiste liiga vähene heegeldamine kooli käsitöötunnis, vaid erivajadustega lapsele sobiva ja last arendava hoiukoha puudumine. Seda ema ei aita kooli õppekava muutmine, vaid seadusemuudatus, mis ei lubaks vanemat sellisesse olukorda jätta.

Teenida Eestit, mitte sõdida Eesti vastu

Veelgi enam läheb saalomonlikku otsustusoskust vaja selliste juhtumite puhul, kus võrdõiguslikkuse teemat on tegelikult kuritarvitatud. Kergematel juhtudel peab tööandja tõendama, et kandidaat X oli tõesti parem kui Y, ehkki Y tundis ennast seepeale diskrimineerituna.

Omaette teema on väljamõeldud või vales kastmes serveeritud juhtumid, mis toetavad putinlikku propagandat. Propagandasõjas on väidetavad inimõiguste rikkumised klassika, ajaloost mäletame näiteks Hitlerit kasutamas seda Sudeedimaa annekteerimise õigustuseks.

Ettekäänetega üritatakse mõnikord tungida Schengeni viisaruumi. Mõnikord pole Eestisse tulla sooviv «meeskoor» varem üldse kontserte andnud. Riiki lubamisest keeldumisel ei pruugi olla mingit pistmist rassilise diskrimineerimisega.

Loomulikult ei tohi seejuures tegelike hädaliste aitamisel teha vähimatki järeleandmist inimõiguste eest võitlemisel. Meie ühiskodu Euroopa peateema on praegu sõjapagulased, mis võib tekitada võrdõigusluse probleemipuntra, mis tuleb lahendada, laskmata inimõiguste põhialuste latti madalamale. Lisaks tuleb meie kahjuks ülesköetavat sallimatust rahvuste ja rassi pinnal pidurdada põhjalike inimlike selgituste ja näitlikustamistega. «Armasta oma ligimest nagu iseennast» on väga eestimeelne üleskutse, ja see kehtib ka juba seniste naaberkorteri elanike suhtes. Isekeskis tülliaetud eesti rahvas oleks nõrgim versioon meist endist.

Midagi on hästi ka?

Välisvaatlejad toovad Eesti probleemidena esile puudega inimeste väheseid või olematuid võimalusi ja eeskätt soolist ebavõrdsust nii hariduses kui sissetulekutes. Meie poole vaadatakse ka lootusrikkalt, näiteks on meie integratsioonipoliitikad Ida- ja Kesk-Euroopa parimate hulgas, eriti tööturule ligipääsul (MIPEX 2015).

Väikese riigina on meil võimalus pakkuda uusi, värskeid lahendusi oma inimeste aitamiseks, mis oleks eeskujuks ka teistele. Näiteks tuleb leida lahendused puudega inimeste eneseteostusvõimalusteks, mis ei sõltu ainult eurorahast. 2018. aastal oleme Euroopa juhid, tähelepanu keskpunktis.

Võimatu on praegu ennustada, kas ka siis võistlevad mõistlike juhtidega regioonid endiselt elanike eest, mitte elanike vastu või tühjenevad elamud väljaspool Tallinna ja Tartut endise kiirusega. Meil on igal juhul, olgu või üksnes julgeolekukaalutlustel tarvis, et meie sõbrad ida ja lääne pool tunneksid meid kui tugevaid inimõiguste eest võitlejaid ja teaksid meid selle töö tulemuste järgi.

Lahendada probleeme kõige efektiivsemal moel ja nii, et lahendus igapäevases elus uut tüli ei teeks

Sest tulemused meie enda inimeste aitamiseks on need, mille nimel tööd teha. Ideaalis poleks võrdõigusvolinikku vaja, sest võrdne kohtlemine oleks sama loomulik kui kevadine lume sulamine, ka selleks pole meil eraldi volinikku. Selle eesmärgi poole liikudes tuleb hoiduda vähese kasuteguriga, ent aegavõtvatest tegevustest. Ettevõtjad ei taha kuulda järjekordsest nõudest täita mingeid tabeleid soolise võrdõiguslikkuse kohta. «Meil on kasumi teenimiseks ainus võimalus võtta tööle parim inimene, keda sellele töökohale on võimalik tööle võtta!» ütlevad nad.

Stereotüüpide muutmiseks on efektiivne kõrvaldada probleemide algpõhjused, näiteks muuta vanemahüvitise seadust oluliselt paindlikumaks ja tagada lasteaiakohad. Volinikul on kohustus näidata seaduseparagrahvide tegelikke mõju ja pakkuda lahendusi. Muidugi tuleb vajadusel õigusselgust otsida ka kohtulahenditest, ent kohtuskäimine ei tohiks olla ainus relv. Kui probleemid korduvad, siis tuleb muuta seadusi, mis neid probleeme tekitavad. Ja veel kord selgitada.

Omamata illusioone, annan oma parima tajutava edasimineku saavutamiseks suurtes valdkondades, nagu lastega pered, puudega inimesed ja sooline palgalõhe. Tahan teha võrdõigusvoliniku tööd efektiivselt, hoolivalt ja inimlikult. See töö ei saa kunagi tähtsamaks sellest, kuidas iga Eesti inimene teise inimesega suheldes ise inimlikuks jääb.

3 mõtet

  • Pseudoteemad kerkivad oma lihtsuses löövalt esile ja võtavad päris diskrimineerimisjuhtumitelt tõsiseltvõetavuse. Tulemused meie enda inimeste aitamiseks on need, mille nimel tööd teha. Ideaalis poleks võrdõigusvolinikku vaja, sest võrdne kohtlemine oleks sama loomulik kui kevadine lume sulamine, ka selleks pole meil eraldi volinikku. 
  • Stereotüüpide muutmiseks on efektiivne kõrvaldada probleemide algpõhjused, näiteks muuta vanemahüvitise seadust oluliselt paindlikumaks ja tagada lasteaiakohad.
  • Euroopa peateema on praegu sõjapagulased, mis võib tekitada võrdõigusluse probleemipuntra, mis tuleb lahendada, laskmata inimõiguste latti madalamale. Lisaks tuleb meie kahjuks ülesköetavat sallimatust rahvuste ja rassi pinnal pidurdada põhjalike inimlike selgituste ja näitlikustamistega. 

----------------------

1. oktoobrist võrdõigusvolinikuna tööle asunud Liisa-Ly Pakosta oma kandideerimisesseed avaldada ei soovinud ja tõi põhjenduseks, et see oli mõeldud kitsale spetsialistide ringile, mistap pidas ta vajalikuks kirjutada see üldarusaadavamalt ümber. Avaldame võrdluseks siiski teiste võrdõigusvolinikuks kandideerinute esseed.

Christian Veske essee

Kari Käsperi essee