Kari Käsper: minu nägemus soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise institutsioonist

Kari Käsper Foto: Tairo Lutter / Postimees

1. oktoobrist võrdõigusvolinikuna tööle asunud Liisa-Ly Pakosta oma kandideerimisesseed avaldada ei soovinud ja tõi põhjenduseks, et see oli mõeldud kitsale spetsialistide ringile, mistap pidas ta vajalikuks kirjutada see ümber. Avaldame võrdluseks siiski teiste võrdõigusvolinikuks kandideerinute esseed.

Kari Käsperi visioon võrdõigusvoliniku institutsioonist:

Esitan visiooni sellest, milliseks kujundan võrdõigusvoliniku institutsiooni.

Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik on Eesti riigihalduses ebatavaline asutus. Tegemist on Euroopa Liidu õigusest tulenevalt loodud sõltumatu institutsiooniga, mis tekitab pingeid aga ka erilisi võimalusi. Voliniku sõltumatus loob unikaalseid väljakutseid nii töö korraldamisel kui sisuliste küsimuste lahendamisel.

Voliniku institutsioon on olnud algusest peale alarahastatud, mis näitab, et vähe on olnud poliitilist tahet anda eesmärkide saavutamiseks vajalik minimaalne ressurss. See on olnud seotud ka soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise teema pealiskaudse omaksvõtuga poliitilise eliidi poolt ning senise vähese prioriteetsusega. Seda arvamust saab muuta tulemusliku töö ja vajalikkuse selgitamisega, aga voliniku eelarvevahendite tagamine vähemalt sellel tasemel nagu see institutsiooni loomisel 2008. aastal Riigikogule esitatud seletuskirjas ette oli nähtud (ca 280 000 eurot aastas), on esmatähtis.

Võrdõigusvolinik on minu nägemuses kõigi inimeste võrdsete inimõiguste tšempion ja tark mees taskus, kes aitab riigil ja ühiskonnal võrdõiguslikkuse teemasid avada ja mõtestada ning liikuda võrdõiguslikuma ühiskonna suunas.

Milliseks voliniku institutsiooni kujundan?

Võrdõigusvoliniku eesmärk on saavutada muutus inimeste hoiakutes ja käitumises. Seda saab teha vaid juhul kui ka voliniku institutsioon on ühiskonnas mainekas ja seda nähakse vajalikuna. Ametisse asudes panen paika konkreetse tegevuskava, konsulteerides enne laia ringi inimeste ja organisatsioonidega. Suur osa konkreetsest tegevusest sõltub ka olukorra arengust Eestis, sest volinik peab olema võimeline reageerima võimalustele, mida erinevad sündmused ja arengud pakuvad, et neid oskuslikult võrdõiguslikkuse edendamiseks ära kasutada.

Olen olnud edukas, kui viie aasta pärast saab võrdõigusvoliniku institutsiooni iseloomustada järgnevalt.

1. Voliniku roll ühiskonnas: mitte näpuga vibutav järelevalveametnik vaid igaühe abiline teekonnal võrdõiguslikuma ühiskonna suunas.

Voliniku kuvand on olla pigem soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise valdkondade strateegiline eestvedaja kui järelevalveametnik. See tähendab, et volinik peab olema võimeline teemat ‘müüma’ teistele olulistele riigi-, era- ja kolmanda sektori liitlastele, kellega ühiselt tulemusi saavutada. Hea näide on minu juhitud “erinevus rikastab” projektide raames loodud mitmekesisuse kokkulepe, mis ühendab pea 60 ettevõtet ja organisatsiooni, mis on seadnud mitmekesisuse ja kaasatuse esiplaanile.

Volinik peab tingimata jätkama kaebuste osas ekspertarvamuste andmist, proovides samas leida võimalusi arvamuse andmise menetlemise kiirendamiseks, tehes koostööd valdkonnast huvitatud advokaatide ja juristidega. Juba antud arvamuste põhjal saab voliniku institutsioon välja töötada lihtsad juhendmaterjalid erinevatele sihtrühmadele erinevates olukordades tegutsemiseks (näiteks tööandjatele juhis kuidas vältida diskrimineerimist värbamisel).

Strateegiliste kaasuste osas ei tohi volinik võtta liiga suuri riske, vaid hagelema ainult neid kaasusi, mida on võimalik võita ja mille kaudu ka ühiskonnale teemat paremini avada. Arvan, et volinik võiks hageleda kahe-kolme hoolikalt valitud strateegilise kaasusega aastas. Inimõiguste keskuses oleme teinud advokaatidega väga tihedat koostööd strateegilistes kaasustes, mis puudutavad varjupaigataotlejaid ja tean, et varasemat on ka voliniku bürool mitme advokaadibürooga hea koostöö. Vaid töövaidluskomisjonides saadud vastustest ei piisa, vaid tuleb edukalt hageleda kõigis kohtuastmetes.

Loon voliniku institutsiooni juurde nõuandva koja, kuhu palun erinevate ühiskonnagruppide esindajaid, et saavutada parem ülevaade rohujuure tasandil toimuvast ning tagada tegevuse laiapõhjalisus. Nõukoja liikmed seostavad kogukonda ja voliniku institutsiooni, aga saavad täita ka voliniku tegevust toetavad kõneisiku rolli.

2. Voliniku institutsioon: jätkusuutlik, ettevõtlik ja uuendusmeelne.

Voliniku tegevuseks ei ole seni eraldatud piisavat ressurssi, sest ühiskonnal ja riigil on olnud raske aru saada selle vajalikkusest. Investeeringut voliniku institutsiooni tuleb vaadata seemnerahana, mille abil tõmmata muutuse läbiviimisse kaasa teisi ja mille abil volinik saab osaleda ja mõjutada muude ressursside kasutamist. Seega peab volinik ka adekvaatse rahastuse korral leidma võimalusi väheste vahenditega suurt mõju saavutada. Seda on võimalik teha sünergiat leides teiste nii avaliku kui erasektori organisatsioonidega, sealhulgas ka sotsiaalsete ettevõtetega.

Tehnoloogia on üks valdkond, millele voliniku tegevuses suurt tähelepanu kavatsen pöörata. Volinikuna pööran tähelepanu info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatele, et neid senisest enam võrdõiguslikkuse edendamiseks saaks kasutada. Sealhulgas otsin võimalusi koostööks Eesti IKT sektoriga, et töötada välja lahendusi senisest tõhusamaks diskrimineerimise vastu võitlemiseks ja mitmekesisuse edendamiseks. Hea näide on minu ideest alguse saanud Garage48 Enablehackathon, mis keskendus puuetega inimestega koos ligipääsetavust võimaldavate tarkvaralahenduste loomisele.

Erinevus rikastab kampaania käigus oleme välja töötanud mitmeid uuenduslikke kampaaniaid ja lahendusi, millest saadud kogemused toon ka võrdõigusvoliniku töösse (nt Berlin-Yogyakarta virtuaalnäitus, diskrimineerimiskompass. Inimõiguste keskuses lõime auhinnatud Pagulase teekonna. Voliniku kohalolek ja tegevus sotsiaalmeedias ja internetis laiemalt suureneb minu ametiajal märkimisväärselt, rohkem tuleb kasutada audio-visuaalset kommunikatsiooni, näiteks videokokkuvõtteid muidu keerulistest õigusalastest tekstidest.

3. Volinik teeb tihedat ja tulemuslikku koostööd.

Voliniku amet tuleb oluliselt enam sisuliselt ja formaalselt sotsiaalministeeriumist lahti siduda, jätkates samal ajal sellega tihedat koostööd. Kõige rohkem arengupotentsiaali näen koostöös haridus- ja teadusministeeriumi ja kultuuriministeeriumiga, vastavalt hariduse ja lõimumise valdkondades. Senisest suuremat tähelepanu tuleks pöörata ka kohalikele omavalitsustele, kus pilootprojektina erinevaid algatusi läbi viia ja kellega koostöös üle Eesti nõustamist pakkuda.

Voliniku strateegilisteks partneriteks on minu arvates: õiguskantsler (kellega saab tegevust koordineerida ning strateegiliselt tegutseda); sotsiaalministeerium ja kultuuriministeerium (kuna tegelevad võrdse kohtlemise ja soolise võrdõiguslikke valdkonnas õigusloomega); rahandusministeerium (kuna tegeleb riigiametnike koolituse ja riigieelarvega koostamisega); justiitsministeerium (kuna tegeleb inimõiguste üldise järelvalvega); haridus- ja teadusministeerium (kuna tegeleb haridusvaldkonnaga); inimõiguste kaitse, vähemuste ja naiste esindusorganisatsioonid (sh võrdse kohtlemise võrgustik); tööandjate ja töövõtjate esindajad (nii tööalase diskrimineerimise kui ka mitmekesisuse edendamise mõttes).

Olen ise juuraharidusega ja tihedalt seotud Eesti juristkonnaga läbi oma liikmelisuse Eesti Juristide Liidu volikogus ja Euroopa õiguse ühenduse assotsiatsiooni FIDE Eesti juhatuses ning viimased kuus aastat õigusteadlaste päevade korralduskomisjonis, mistõttu suudan teemat senisest enam ka juristkonna jaoks relevantseks teha, et aidata ja motiveerida advokaate ja juriste võimalikke diskrimineerimiskaasusi ka ise rohkem kohtutesse viima ja neis küsimustes sõna võtma.

Suur võimalus on teha rohkem koostööd erialaorganisatsioonidega ja sotsiaalpartneritega, et motiveerida ja aidata neil oma valdkonnas tõstatuvate võrdõiguslikkuse küsimustega tegeleda. Volinik peab korraldama ka regulaarsemalt kohtumisi laiema avalikkusega ning suurendama oma nähtavust ja kättesaadavust erinevates Eesti piirkondades.

Teen ettepaneku kokku kutsuda ministeeriumidevaheline regulaarne töörühm võrdõiguslikkuse edendamiseks, et paremini tegevust koordineerida, teadmisi jagada ja ühiseid lahendusi otsida. Eraldi oluline teemavaldkond on EL struktuurifondide rakendamise nõustamine, mille osas volinik on heaks partneriks rakendusasutustele.

4. Mitte ainult soovolinik.

Eelkõige peab volinik omama terviklikku ja süsteemset nägemust võrdse kohtlemise ning mitmekesisuse ja kaasatuse teemadest. Sageli võib juhtuda, et erinevad alused kattuvad või toimub diskrimineerimine mitme aluse koosmõjul. Minu enda lähenemine on vaadata iga inimest kui indiviidi koos võimalike takistustega, mis tema konkreetsest tunnustest võivad tekkida.

Sooline võrdõiguslikkus saab minu ametiaja jooksul jätkuvalt suure tähelepanu osaliseks. Selleks, et teemat senisest tulemuslikumalt edendada, näen statistiliste andmete kõrval olulisena juhtumianalüüside ja kvalitatiivsete uuringute abil selgitada ühiskonnale neid väljakutseid, mida naised täna Eestis kogevad ning kuidas sooline ebavõrdsus mõjutab negatiivselt kogu ühiskonna toimimist. Samuti pean oluliseks meeste konstruktiivset kaasamist sooteemade aruteludesse, et välistada asjatut vastandumist ja liikuda edasi. Volinik ei peaks tingimata sooteemadel võtma kõneisiku rolli, aga ta saab leida ja koordineerida sõnumeid ja olla eestvedaja konkreetsetele algatustele.

Samas on oluline, et voliniku institutsioon aitaks võidelda diskrimineerimise vastu võrdselt kõikidel alustel. Suurt potentsiaali näen rahvuspõhise diskrimineerimise vastu võitlemise osas. Seni pöörduvad voliniku poole selles küsimuses vaid vähesed. Voliniku võimekust ja pädevust nii venekeelse vähemuse kui uusimmigrantide ja Romade teemadega tegelemiseks tuleb oluliselt tõsta. Võrdõigusvolinik kui tõhus diskrimineerimisalaste vaidluste lahendamise ja teadlikkuse tõstmise vahend aitaks objektiivselt uurida nii rahvuspõhise diskrimineerimise olukorda kui pakkuda tõhusat mehhanismi võimalike tekkivate või olemasolevate pingete lahendamiseks. Eesti on mitmerahvuseline riik ja võrdõigusvolinik saab teha ka omalt poolt rohkem, et kõik Eesti elanikud siin ennast võrdselt kodus tunnevad.

Puuetega inimeste olukorraga tegelemine saab olema üks olulisemaid väljakutseid. Puuetega inimeste õiguste kaitse konventsiooni rakendamise järelevalvesse tuleb kaasata eelkõige puuetega inimesi endid ning neid võimestada oma õiguste kaitsel. Volinik saab omalt poolt ka kaasa aidata edukale töövõimereformi rakendamisele pakkudes tööandjatele teadmisi ja tööriistu puuetega inimeste edukaks rakendamiseks. Samuti on oluline töö puuetega inimeste seas nende õigustest, et ära hoida puuetega inimestest töötajate võimalik diskrimineerimine nii värbamise, edutamise kui töötasu osas.

Lisaks tegeleb volinik muidugi ka kõikide teiste alustega, otsides sobivaid liitlasi ja moodustades või osaledes erinevates koalitsioonides. Üha enam on päevakorras lesbide, geide, biseksuaalsete, trans- ja intersooliste inimeste õiguste küsimused, mille osas volinik saab mängida olulist stereotüüpide ümberlükkaja ja võrdsete inimõiguste eest võitlemise toetaja rolli. Vanuse- ja usupõhine diskrimineerimine on fenomenid, millele Eesti seni pole piisavat tähelepanu pöörata, aga mida volinik samuti ignoreerida ei tohi. Tihe diskussioon Eestis tegutsevate usuorganisatsioonidega on vajalik, et koos probleeme lahendada, respekteerides nende autonoomiat usuasjades.

5. Volinik ja meedia: head partnerid

Meedial on võrdõiguslikkuse valdkonnas äärmiselt oluline roll. Ühest küljest on ühiskondliku muutuse läbiviimiseks vajalik professionaalne, järjepidev ja objektiivne meediatöö, mille abil teemat ühiskonnale teavitada. Teisest küljest on üha olulisem meediat aidata, et suurendada vähemuste ja naiste kogemuste kajastatust ja nähtavust igapäevameedias ning vähendada meediakajastusi, mis vastutustundetult mängivad rassismi, anti-semitismi, anti-mustlasuse, kseno-, homo- või transfoobia õhutamisega. Voliniku roll on siin aidata ajakirjanikel oma töö kvaliteeti tõsta, astudes nendega konstruktiivsesse dialoogi ja pakkudes välja alternatiive.

Voliniku töö meediasuhtlusel peab olema senisest proaktiivsem ja inimlähedasem. Volinik peab olema võimeline kommunikeerima mitte niiväga diskrimineerimisega seotud halbu uudiseid vaid eelkõige järjepidevalt selgitama mitmekesisuse ja kaasatuse sotsiaalset ja majanduslikku kasu ühiskonnale, kaasates sellesse liitlasi, nagu poliitikud, ametnikud, arvamusliidrid, ettevõtjad ja erialaprofessionaalid. Volinik peab meedia jaoks olema hea ja kättesaadav kõneisik, kes oskab võrdõiguslikkusega seonduvaid teemasid kommenteerida inimlähedaselt ja kes on valmis ühiskondlikes aruteludes kaasa lööma.

Voliniku institutsioon peab olema oluliselt professionaalsem oma meediatöös ning otsesuhtluses Eesti elanikega. Volinik peab identifitseerima strateegilised muutjad (arvamusliidrid, poliitikud, ajakirjanikud, vabakonna liidrid jt), kellega koos või läbi kelle eesmärke saavutada. Tuleb vältida kuvandit, et volinik on üksi, vaid alati tegutseb kellegagi koos ja omab laia ühiskondlikku tuge oma tegevusele.

Olen viis aastat aktiivselt inimõiguste ja võrdse kohtlemise eest seisnud ning motiveerinud selles teisigi. Leian, et olen valmis väljakutseks, et viia võrdõigusvoliniku institutsioon uuele tasandile.

Tallinn, 30. aprill 2015