Madli Leikop: on siis koolis digimürgitus või ei ole?

Foto: SCANPIX

Vahel tekib tunne, et õppetöö digitaalseks muutmine võib kujuneda üsna raskeks, sest vastuväiteid sellele kuuleb päris tihti. Seepärast läksin ka arvamusfestivali Õpiorgu teatava eelhoiakuga, kirjutab Koolielu portaali toimetaja Madli Leikop Õpetajate Lehes.

Esimene diskussioon kandis peakirja «Kas Eesti haridust on tabanud digimürgitus?». Eeldasin osalejaid ütlevat, et on jah digimürgitus ja üldse on koolide digipööramisega liiale mindud. Olen tööga seotult käinud paljudel digitemaatikat käsitlevatel konverentsidel, seminaridel, koolitustel, töötubades ja teistel sarnastel üritustel ning märganud ettekandest ettekandesse korduvaid mõtteid, mis suisa pähe kulunud.

Ikka hoiatatakse, et arvuti kasutamisega ei tohi liialdada, sest see võib hakata lapse tervisele ehk siis mürgitada. Märgitakse, et laps peab elama tegelikus, mitte virtuaalmaailmas. Laps kaotavat internetis eheda loodustunnetuse. Internetipildid tapvat lapse kujutlusvõime jne.

Nii et jah, olin HITSA sisustatud ja suure külastatavusega digiala kõigis kolmes diskussioonis (lisaks digimürgituse teemale arutelu töökohtade kaotamisest arvutitele ning Väätsa põhikooli noormeeste nägemus digivaimustusest koolis) valmistunud selleks, et kuulen traditsioonilisi arvamusi ja väljaütlemisi.

Esimese diskussiooni algus näitas, et läheb siiski teisiti. Kuulajate küsitlus ja kooliga seotud nelja väitlusjuhi avasõnad andsid selgelt mõista: Eesti koolis ei ole digimürgitust, sellest ollakse kaugel. On küll palju muutusi, aga see ei tähenda digimürgitust. Pealegi, kuidas defineerida digimürgitust? Kas see on laste rohke toimetamine arvutis? Üldine tüdimus digiteemadest? Õpetajate kartus tunnis tehnoloogiavahendeid kasutada? Doos, millest algab mürgitus, on ju igal juhtumil erinev.

Õpilastel digimürgitust pole

Sellest, kas kasutada tunnis digivahendeid või mitte, teevad probleemi ainult täiskasvanud. Õpilastel see probleem ei ole. Väätsa kooli poisid loetlesid entusiastlikult üles kogu oma infotehnoloogiaga seotud tegevuse, alates tuleviku õpperuumi kujundamisest kuni minikoolitusfirma loomiseni, ja avaldasid lootust, et sügisel läheb koolis IT-ga veel huvitavamaks.

Üks neist võttis noorte suhtumise kokku lihtsalt: «Me ei trüki tekste ainult iPadis, me oskame täitsa tavaliselt ka kirjutada, aga digikirjaoskus teeb meid mitmekülgsemaks.»

Ma andsin aastaid gümnaasiumi­astmes valikkursusena raadiomeediat ühes Tallinna koolis. Nutitelefonid ja digivahendid ei jätnud minugi tundi puudutamata, mitte kuidagi ei saa raadiotööst rääkida ainult paberi ja pastaka toel. Võtsin siis südame rindu ja otsustasin, et teen algusest lõpuni digitunni, õpime kasutama üht tasuta helitöötlusprogrammi. See oli eelnevalt IT-juhi abiga kooli sülearvutitesse installeeritud, õpilased said paari peale arvuti ja alustasin tundi. Tunnistasin õpilastele, et ei valda tehnoloogiat täiuslikult, aga katsume koos hakkama saada ja igaüks ühe helifaili luua.

Tunni alguses käis kõva möll, olin veendunud, et metsa see kõik läheb. Aga siis saabus tasapisi vaikus, õpilased keskendusid salvestamisele ja montaažile, juba nõustati üksteist ise. Nad tegutsesid selles programmis esimest korda ja tabasid mõne minutiga, kuidas see töötab, mis heliefekte teha annab, kuidas teksti sisse lugeda, kuidas monteerida. Mul ei olnud lõpuks muud teha kui klassi ees seista ja – ausalt – suu ammuli jälgida, kuidas kõik toimib.

Teise tunni lõpuks ei mänginud nad ette mitte helilõigud, vaid minikuuldemängud. Jah, kõik ei olnud tehniliselt puhas, viperusi oli küll ja veel ning mul ei olnud mingit metoodikat, mille abil kontrollida õpieesmärkide saavutatust. Aga see polnudki oluline. Oluline oli, mis tol hetkel sündis: koostöö, looming, õhin, tuntav ajutegevus. Ja see olin ikkagi mina, õpetajakogemusega täiskasvanu, kes digivõimalusi kasutada pelgas, mitte õpilased. Õpilased digimürgituse märke niipea veel ei ilmuta ja see on õppe digitaalseks muutmise parim eeldus.

Kahte maailma pole

Ühelt paari aasta taguselt internetiturvalisuse konverentsilt on mulle meelde jäänud ajakirjaniku ja digiasjatundja Henrik Roonemaa ettekanne sellest, kuidas ta püüab pidevalt selgitada, et ei ole kahte eraldi maailma. Et kui oleme õues, siis on pärismaailm, ja kui läheme arvutisse, siis on virtuaalmaailm. Sellist asja ei ole, on üks pärismaailm, kus me kõik toimetame, olgu siis arvutis või liivakastis.

Digialal toimunud diskussioonid aitasid lõhkuda müüti sellest, et on koolitund ja siis see teistsugune koolitund, kus kasutatakse digivahendeid. Ja et need olevat erinevad nagu harkader ja kosmoselaev.

Digivahendid toetavad õppimist samamoodi, nagu kudumisvardad aitavad õpilast käsitöötunnis või vesivärvid joonistamises. Üks tegevõpetaja ütles digivahendite kohta väga kenasti: «Kui minu õpilaste käest kunagi küsitakse, kes teile saksa keelt õpetas, siis ma ei taha, et nad vastaksid: oli üks digivanake. Digivahendeid tuleb tunnis kasutada proportsioonis teiste meetoditega, ja mis kõige olulisem – inimene on ikka ka klassis.»

Viimases diskussioonis («Digi­mürgitatute tulevik: kuidas õppida täna nii, et oma töökohta homme arvutile mitte kaotada?») leidis inimese vajalikkus klassis kinnitust. Esinejad tõid välja ameteid, kus tulevikus võivad olla inimeste asemel robotid (arvutid): autojuht, kitsamalt just taksojuht; liinitöölised tehastes, koristajad, kassapidajad, isegi vanurite hooldajad.

Aga oli üks elukutse, mida selle diskussiooni kontekstis mitte kordagi ei mainitud, ja see oli õpetaja – tema asemele robotit ei pakutud. Kas sellest võiks järeldada, et haridus on digimürgituse eest kaitstud? Last kasvatab ju ikkagi elav õpetaja, mitte elutu masin. Lapsest saab inimene teiste inimestega suheldes.