Soome haridussüsteemi guru, Jyväskylä ülikooli professor Jouni Välijärvi rääkis intervjuus Marti Aavikule, miks koolihariduse tippriigis tulemused halvenevad ning kas selle järgi võib ennustada ülejäänud infotehnoloogiaühiskondade saatust.

-Kuigi Soome (ja Eesti) haridus on PISA ja teiste rahvusvaheliste uuringute järgi endiselt maailma tipus, on tulemused järjepidevalt halvenenud. Miks see nii on?

Veel aastal 2000 kulutasid noored, eriti tüdrukud, väljaspool kooli palju aega lugemisele. Nüüd ei kulutata õppimist toetatavatele tegevustele nii palju aega – see on üks selgetest põhjustest. Noortel on palju muud tegemist arvutimängude maailmas, sotsiaalvõrgustikes jne.

Teine tegur on, et noored ei väärtusta traditsioonilist lugemisoskust samavõrd kui varem – ka hoiakute muutus on seotud uue tehnoloogiaga.

Kui varem on Soomes piirkondlikud erinevused olnud väikesed, siis nüüd on andmetest selgelt näha, et Ida-Soome poiste tulemused on halvenenud palju rohkem kui teistel. See näitab, et mingil põhjusel on just hajaasustusega alade poistel õppimismotivatsioon muutunud rohkem kui tüdrukutel.

-Miks on muutus tabanud just poisse?

Nende poiste osakaal, kes väljaspool koolitunde üldse ei loe, on kasvanud. Lugemisel on selge mõju hakkamasaamisele matemaatikas ning loodusteadustes. Suurim väljakutse on hoida poiste huvi koolitöö vastu ning võistelda tehnika ja arvutimängudega. Kui soovime tulemusi uuesti parandada või vähemalt hoida praegust taset, siis peaks koolis kasutama arvutit palju rohkem.

-Francis Galtoni iseenesest loogilisest ennustusest lähtus 20. sajandi suur küsimus ja hirm, et inimkond muutub rumalamaks, sest sotsiaalpoliitika ja meditsiin soosivad vähevõimekate inimeste järglasi. Läks justkui vastupidi: Flynni efekt kirjeldab seda, et 20. sajandil said järgnevad põlvkonnad IQ-testides rohkem (toor)punkte kui eelnevad. Märkasin, et olete kasutanud väljendit «anti-Flynni efekt». Kas nüüd ongi käes see, et noored on keskeltläbi rumalamad kui oli nende vanemate põlvkond?

See on tõesti huvitav leid, sest varem on tulemused järjepidevalt paremaks läinud, aga viimasel kümnel aastal näeme langust. Ses mõttes on see tõesti ajalooline.

Soomes on õpitulemuste sõltuvus lapse vanemate sotsiaalsest ja majanduslikust staatusest olnud traditsiooniliselt väiksem kui teistes maades – tulemused on Soomes olnud suhteliselt võrdsed. Selles asjas on nüüd toimunud selge taandareng. Erinevused õpilaste vahel on kasvanud. Ka seos perekonna majandusliku järje ja õpitulemuste vahel on kasvanud.

Selles, kas see tähendab, et noored on rumalamad kui varem, ei ole ma päris kindel. PISA pole küll ainus uuring, mis sellele viitab, on ka teisi.

Teine seletus on, et me lihtsalt ei suuda veel mõõta asju, mis on tänapäeva ühiskonnas tähtsad ja mida noored oskavad. Näiteks seda, mismoodi nad ülesannete lahendamisel tehnikat kasutavad. Võib-olla ongi nii, et nad oskavad teistsuguseid asju kui need, mida on harjutud tähtsaks pidama. Seepärast ma veel ei ütleks, et noored on rumalamad kui nende vanemate põlvkond.

FOTO: Pm

-Kuidas me saame väita, et arvutile kulutatud ajast on kasu, kui samal käib alla oskus lahendada loodusteaduslikke probleeme ja matemaatikaoskus? Võib-olla pole e-vidinatega ajaveetmisest pärismaailma ülesannete lahendamisel kasu?

Muidugi on see suur küsimus. Kaua oletasime, et tehnika kasutamine parandab tulemusi traditsioonilistes õpiainetes. See oletus ei paista paika pidavat. Vastupidi: need, kes väga palju arvuti ja muu tehnikaga aega veedavad, on vähem edukad.

Võib aga olla ka nii, et uut tüüpi oskuste kasulikkus ilmneb alles hilisemas elus. Elame murranguajal: uues maailmas võib olla tarvis pisut teisi oskusi kui vanas. Sellisel ajal tuleb olla eriti kriitiline, kas me mõõdame õigeid asju. See saab järgneval kümnel aastal olema PISAs keskne küsimus. Siiani oleme näinud paberil vaid seda, millise lahenduse õpilane sai. Uus PISA-mõõtmine tehakse arvutis ja me näeme ka seda, kuidas õpilane tulemuseni jõudis. Näeme, kas mõttekäik viib tõhusalt lahendusele lähemale. Selle hindamises oleme alles päris alguses.

-Kui lugemine, eriti ilukirjanduse lugemine käib selgelt alla, siis mis mõju on sel hingelisele arengule, inimlikule suhtlemisele?

Lugemist on peetud inimese tsiviliseerimisel keskseks. Soomes on traditsiooniliselt olnud tugev lugemiskultuur, nii noored kui ka vanemad soomlased on alati palju lugenud. On tõesti nii, et lugemise vähenemine ahendab noorte maailmamõistmist.

Samas ei tea me õigupoolest, mida nad loevad virtuaalses maailmas. Ka seal on palju rikast, õppimise seisukohalt kasulikku ja kvaliteetset sisu. Ka sellist, mis arendab traditsioonilist lugemisoskust. Nii tehnika kui ka sisu maailm on sedavõrd kirju ja muutub nii kiiresti, et me ei oska veel selle kohta täpseid küsimusi esitada. Traditsioonilise raamatulugemise kadumist korvab osalt e-sisu: noored loevad netist ka ilukirjandust. Nii see paraku on, et suurte muutuste toimumise hetkel ongi erakordselt raske öelda, milline on lõpptulemus.

-Paarisajaleheküljelise raamatu läbilugemine annab inimesele kogemuse, et pikk keskendumine ühele tekstile või teemale on ülepea võimalik. Kuidas mõjutab hüperteksti hüplik maailm laste keskendumisvõimet?

Ka Soome õpetajate kogemusest tuleb väga selgelt välja, et praegused lapsed ei suuda keskenduda võrdselt varasemate põlvkondadega. See teeb keeruliseks pika kestvusega õpitegevused. Teisalt paistab selgelt arenevat võime teha samal ajal mitut asja – mitu teksti on korraga avatud ja sa suudad nende vahel kiiresti liikuda.

On väga raske öelda, mis nende noorte tulevikus ja ka ühiskonna seisukohalt lõpuks kasulikumaks osutub. Ka meedia ja mööndustega kogu ühiskond on siirdunud telegrammistiili poole. Rütm muutub ja sõnumeid tuleb üles ehitada teisel viisil.

-Eesti ja Soome PISA tulemused on samal tasemel…

Nii see on.

-Tüüpiline väide meie ajalehtedes on, et PISAs võime ju head olla, aga lapsed ei tunne end koolis hästi. Kuidas Soome lapsed ennast koolis tunnevad?

Ses asjas on eestlaste ja soomlaste tulemused väga sarnased. Õpitulemuste poolest oleme maailma tipus, heaolutunde poolest aga maailma keskmise kandis või pisut allpool. Üldiselt on nii, et nendes maades, kus õpilased tunnevad ennast koolis väga hästi, on tulemused kehvemas otsas. Nendes maades, kus heaolutunde näitajad on kehvad (eriti Aasias), on aga õpitulemused tipus. Osalt sõltub see kultuurist ja elujärjest. Näiteks väga madalate tulemustega riikides pole võimalus kooliharidust saada kaugeltki nii enesestmõistetav kui meil, vaid nõuab nii perelt kui ka õpilaselt suuri ohvreid – sel taustal väärtustakse kooli rohkem. Samas on Aasia maades haridus tohutult võistluslik ja heaolu väärtus langeb.

Õpilased ise võrdlevad ennast kaasõpilaste ja teiste koolidega ning mõistagi mitte teiste riikidega. See teeb keeruliseks võrrelda enesekohaste hinnangute kaudu mõõdetud heaolutunnet.

-Kas ülepea on võimalik tulemuslikult õpetada nii, et õpilast tema mugavustsoonist välja ei too, et õpilane mingit ebaõnnestumisest tulenevat stressi ei koge?

See on olemuslik küsimus. Soome riigisisesest võrdlusest tuleb välja, et need õpilased, kes kooli ja õppimist positiivsemana tajuvad, saavutavad ka paremaid tulemusi. See ongi optimeerimisülesanne. Õpetus peab olema piisavalt keeruline, nõudma pingutust, aga ei tohi muutuda üle jõu käivaks. Meil nõutakse eriti põhikoolis päris kõrget teadmiste taset.

Meeldimine ei saa olla peamine näitaja. Teisalt, kui õpilane kogeb kooli meeldiva ja talle tähtsana, siis see arendab pühendumust ja toob ka häid tulemusi. Samasugune muster ei pruugi aga kehtida kõigis maades.

-Millist tasakaalu asjade selgeks õppimise ja mõnusa koolis olemise vahel peavad õigeks Soome lapsevanemad?

Soomes hinnatakse ja usaldatakse kooli selgelt rohkem kui teistes maades. Lapsevanemate soov kooli tegemistesse sekkuda pole kaugeltki nii tugev kui mõneski muus riigis, näiteks teistes Põhjamaades ning eriti Suurbritannias. Soome lapsevanemad loodavad koolilt palju, aga usuvad, et kool on ise parim tasakaalu looja.

Eriti põhikoolis on põhiline akadeemiliste võimete arendamine ning ehkki meeldivus on samuti tähtis, ei tõuse see esile. Ainult väga harvadel juhtudel esitavad vanemad koolidele nõudmisi või kaebusi. See on suur erinevus võrreldes näiteks Rootsiga.

Kuigi ka meil saavad vanemad kooli valida, ei ole see olnud väga levinud. Tõsi, nüüd on eriti Helsingi piirkonnast märke, et pidevalt eelistatakse ühtesid koole teistele. Siiski on koolide erinevused meil väga väikesed, tase on ühtlane.

-Kas koolikiusamise vähendamisega on Soomes hästi hakkama saadud?

Kindlasti mitte piisavalt hästi. Ministeerium on aastaid rahastanud programme, et tuua koolidesse konfliktide lahendamise oskust. Kiusamine on selgelt palju tõsisem probleem, kui arvati. Ka koolides ei pööratud sellele tähelepanu. Nüüd on kiusamine pidevalt avaliku tähelepanu all ning juba seegi on edasiminek. Samas on püsivate muutuste saavutamine koolikultuuris tõeliselt raske.

Kiusamine seostub laste koduse olukorraga, see pole nähtus iseeneses, mille kool saaks lihtsalt ära kaotada. Sugugi alati pole selge ka kiusaja ja ohvri rollijaotus. Kiusamine on nagu korraga paljusid kudesid haarav vähkkasvaja, mille eemaldamine nõuab keerukat, mitmekülgset ja hoolikat ravi. Selle nimel tehakse Soome koolides praegu päris palju tööd.

-Kas teete midagi, et õpitulemusi taas parandada või neid vähemalt praegusel tasemel hoida?

Teeme. Üks osa on seotud kooli meeldivuse ja sedakaudu motivatsiooni tõstmisega. Teine eesmärk on aktiivse õpetamise meetodite lisamine – õpilased pole pelgalt kuulajad, vaid teevad ise. Kolmas on tehnoloogia kooli toomine varasemast tõhusamal moel – selles asjas on meil Eestilt õppida. Ministeerium on algatanud lugemisharrastust õhutavaid programme, millega püütakse eriti just poisse lugema tuua. On programm matemaatika jaoks ning laborite sisseseadmine loodusainete õpetamiseks.

PISA on toonud esile, et meil on vaja immigrantide lastele rohkem tähelepanu pöörata, sest nende tulemused pole kuigi head.

-Kui palju seletab langust PISA skaalal see, et immigrante on rohkem kui varem?

Immigrantide osa rahvastikust on väike ja seepärast on ka nende laste tulemustel kogu Soome tulemustes väga väike kaal – see ei ole Soome keskmise seletamisel üldse oluline.

Riigi keskmisest väiksemad punktid on ka rootsikeelsetes koolides. Nimelt on palju lapsi, kelle kodune keel on soome keel, aga kes käivad rootsikeelses koolis. See, kui hästi õpilane oskab õpikeelt, on ilmselt kõige tähtsam tegur, mille kaudu tulemusi parandada.

-Soomes kulub lastel koolitööle vähem aega kui maades, kus tulemused on samasugused või koguni palju halvemad. Kuidas see võimalik on?

Ajakulu erinevus on eriti suur võrreldes Korea või Shanghaiga. Seal on lapsed õhtuti veel tasulistes lisakoolides või kasutatakse eraõpetaja abi. Meie tulemused on neist pisut maas, ent tunni kohta õpitu poolest oleme ülivõimsad. Seal on juba lasteaiast peale tähtis teistest paremaid tulemusi saavutada. Meie süsteemis püütakse võrdsuse poole.

-Kui palju õpilasi läheb Soomes gümnaasiumi, kui palju kutsekooli?

Varem läksid umbes pooled gümnaasiumi ja 40–45 protsenti kutsekooli. Need, kes olid põhikoolis edukad, läksid keskkooli ja kehvemini hakkama saajad kutsekooli. See jaotus oli väga selge.

-Nii et ka Soomes tajutakse kutsekooli umbteena?

See oli nii, ehkki juba pikalt on saanud ka kutsekoolist ülikooli minna. Kutsekoolide parandamiseks on kasutatud palju Euroopa Liidu raha. Asi on muutunud viimase kümne aastaga. Kutsekoolide populaarsus on kasvanud ja sinna lähevad ka väga andekad õpilased. Noored hindavad kutsekooli rohkem seepärast, et see annab otsetee tööellu, aga ka võimaluse minna ülikooli.

-Kuidas see muutus saavutati? Meilgi on kutsekoolide materiaalseid võimalusi parandatud, ent samasugust muutust alles ootame.

Raha on tähtis, aga suurelt osalt on see muutus siiski selline, mida pole võimalik rahaga juhtida. Vanem põlvkond on harjunud mõtlema, et akadeemiline maailm on igal juhul väärtuslikum. Noored näevad maailma realistlikumalt. Nad kogevad, et traditsiooniline jaotus akadeemilist haridust nõudvate ja «tavaliste» tööde vahel pole tänapäeval enam nii selge. Näiteks kui oled autoremontija, on sul vaja palju teadmisi infotehnoloogiast, pead oskama matemaatikat, aga ka võõrkeeli. Teisalt saadakse aru, et kasvõi arsti töö on tõeliselt raske – pikad tööpäevad, vastutus jne.

-Talendipoliitika on tähtis palju laiemalt kui üksnes koolisüsteem, ent kuidas arendate kõige andekamaid?

Meil on olnud nii, et palju tegeleti mahajääjate aitamisega, eeldustelt nõrgemate ja ka puudega laste toetamise viiside väljamõtlemisega. Andekate küsimuse püstitas konservatiivne erakond Kokoomus. Endiselt ei osata andekatega õigupoolest tegeleda.

-Kas selle taga on ideoloogiline eitav suhtumine sellesse, et inimesed erinevadki looduselt saadud annete poolest?

See on üks põhjus. Rõhutatakse võrdsust ja andekate erilist toetamist kogetakse sellele vastukäivana. Tüüpiline mõtteviis on see, et kui sa oled andekas, saad igal juhul hakkama ega vaja mingit abi. Kasvõi eriline andekus matemaatikas võib aga muutuda lapsele hoopis koormaks, kui temaga ei tegeleta. Mõned õpetajad oskavad siiski üpris hästi õpilasi erinevalt kohelda, andes võimekamatele nõudlikumaid ülesandeid, ent üldiselt tegeletakse sellega liiga vähe. Ringid ja erikoolid on neile, kes on andekad muusikas või spordis.

-Need pole aga majanduse mõttes kesksed valdkonnad?

Jah. Sageli on nii, et kui oled andekas ühel alal, siis oled andekas ka teistel aladel. Matemaatikas andekate jaoks on tehtud netikeskkond, kus õpilased jagavad omavahel keerulisi ülesandeid ja seal on ka õpetajatest mentorid. See on siiski «nähtamatu», vabatahtlik, kooliväline tegevus. Need asjad pole keelatud, aga neid ei taheta hariduspoliitikas esile tõsta.

Samas kui PISA tulemusi vaadata, on need siiski üpris head. Meil on kõige nõrgemaid vähe, aga tippsooritajaid on ka täiesti arvestataval hulgal.

-Võib ju vaadata hariduspoliitikale ka nii, et ühtlane tase on hea selleks, et ühiskond ei lumpeniseeruks, ent tõeliselt tähtis on harida paari-kolme protsenti tippandekaid, kes ühiskonda suurte sammudega edasi viivad.

See on vana ideoloogiline erinevus. Paljud rahvusvahelised majandusorganisatsioonid on arengumaadele soovitanud panustada tippudele. Ma olen siiski seda meelt, et Eesti ja Soome taolistes maades on potentsiaal võrreldes suurte rahvastega väga piiratud ja meie jaoks on selgelt tulemuslikum see mudel, et õppimise võimalus hoitakse avatud kõigile. Kahtlen ka, kas oskame laste võimekust piisavalt hästi mõõta – et algkooli parimad küünivad ka täiskasvanueas võimete poolest tippu. Võib minna nii, et me ei tunne noort annet ära ja see läheb kaotsi.

Esimesed PISA tulemused näitasid, et ühtlusele püüdlevate süsteemidega maad olid edukamad ka ses mõttes, et tippe oli suhteliselt palju rohkem. On ka teistsuguseid maid. Näiteks Uus-Meremaal panustatakse väga edukalt andekatele, aga ka mahajääjaid on palju.

Varem soovitas ka OECD keskenduda kahele-kolmele protsendile, sama soovitus anti Soomelegi. PISA uuringute tulemused on seda väitlust selgelt kallutanud ning OECD soovitustes domineerib ühtluskooli ideestik. Maailm on muutunud ja kehva haridusega on üha raskem saada tööd, millega ennast ära toita. Ka seepärast on tähtis, et suudaksime võimalikult paljud keskmisele tasemele tõsta.

On ka nii, et kui sind andekaks kuulutatakse, siis see pole üksnes au, vaid ka koorem. Vast kõige halvemad näited on Nõukogude Liidust, kus andekate rühmadele loodi omad, väga võistluslikud koolid. Sealt tuli tippe, ent palju andeid ja inimelusid ka hävitati. Hävitati nende noorte eneseusk, kes jäid napilt ülikõrgele seatud ootuste lati alla. Andekate toetamise süsteemi ehitamine ei ole kaugeltki üheplaaniline ega lihtne asi.

-Selge vahe Eesti ja Soome vahel on see, et meil pole õpetajaamet populaarne, aga teil on. Millist rolli mängib palk?

Meie õpetajate palk on sama haridustasemega inimeste keskmise tasemel – algkoolis pisut madalam, keskkoolis kõrgem. Sellest hoolimata on klassiõpetaja (1.–6. kl) amet väga populaarne. Minu ülikoolis võetakse õpetajakoolitusse vastu alla kümne protsendi tahtjatest.

Kindlasti on nii, et õpetajaks tahtjale meeldib töö lastega, aga see on muidugi samamoodi ka teistes maades ega erista meid kuidagi. Eristav tegur on aga see, et Soomes kogetakse, et õpetajatöö on vaba – kasutad oma teadmisi ja järgid ametieetikat, aga pole ranget ja pealetükkivat kontrolli. Usaldus, et õpetajad on hästi koolitatud ja oskavad ise otsustada, mida teha, on tähtis.

-Vähem kontrolli toob hoopis paremad tulemused?

Paljudes maades on nii, et õpetajate tegevust jälgitakse väga rangelt ning nende palk seotakse õpilaste tulemustega. Meie süsteemi tugisammas on koolide suur iseseisvus. Õpetajaid usaldatakse. Nad võivad ennast tunda iseseisvate professionaalidena, nagu arstid või advokaadid. Nad tajuvad oma ameti tähtsust ühiskonnas. See on meie süsteemi tugisammas. Kasvõi Rootsis on austus õpetajaameti vastu ja see, kuidas õpetajad ise oma ametit tajuvad, väga palju kehvemal tasemel. Seal on võetud kasutusele mitmeid õpetajate töö jälgimise meetodeid ja riiklikke katseid, soositakse koolide omavahelist võistlust jne.

-Kas soovitaksid ka Eestil üleriigilistest katsetest loobuda?

Peaaegu soovitan. Tähtis on luua mõõdikuid, mille abil koolid ise saavad ennast võrrelda teiste koolidega. Kui on koole, kuhu tuleb lapsi vaid haritud ja jõukatest peredest, siis loomulikult on ka õpiedu suurem. Teisalt on näiteks Helsingis koole, kus 70 protsenti õpilastest on immigrantide peredest.

Ei ole aus võrrelda nende koolide õpetajate tööd üleriigiliste katsetega, sest stardipakud on eri kohas. Vaid väikese osa erinevustest seletab ära õpetuse tase. Liiati on töö nõrgemate eeldustega lastega koolides hoopis keerukam. Ebaõiglane sundvõrdlus viib ka koolide soovini saada lahti neist õpilastest, kellel läheb ka muidu halvasti ja toetust on vähe. Sellise olukorra loomine on eetiliselt enam kui küsitav ega too ühiskonnale head.

-Kas Soome kultuuris on alati kooli usaldatud ja õpetajatesse lugupidavalt suhtutud või on millalgi toimunud dramaatiline muutus?

See on väga tihedalt seotud meie ajaloolise arenguga. Soome on riigirahvana üpris noor – meil on iseseisvust olnud alla saja aasta. Koolihariduse andmine absoluutselt kõigile tuligi õigupoolest koos iseseisvusega. Iseseisvuse algaastatel pidasid poliitikud kooliõpetajaid justkui hingeliste saadikutena, keda saadeti üle kogu maa küladesse ja kelle ülesanne oli rahvusliku identiteedi loomine: oleme iseseisev vabade inimeste riik. Õpetaja oli kansan kynttilä – rahvavalgustaja. Nad tegid külades palju tööd ka vanematega ja korraldasid kõikvõimalikke rahvuslikku identiteeti tugevdavaid ettevõtmisi. Sõdade järel aitasid nad rahva traumast üle.

Õigupoolest suurimad investeeringud haridusse tehtigi sõdade järel. Majandus oli kokku kukkunud ja just hariduses nähti vahendit paremale järjele saamiseks. See polnud pelgalt riigi tegevus. Paljud algkoolihooned ehitasid kohalikud – külainimesed annetasid palgid ja tegid töö. Neid hooneid on ikka veel üle kogu maa, ehkki paljud seisavad nüüd tühjalt.

Haridus oli kogu rahva asi.

1960. aastatel tõsteti keskkooliõpetajate harimine ülikooli tasemele ja järgneval kümnendil tehti sama ka algkooliõpetajate haridusega. Soome ühiskond hindab akadeemilist kraadi. Kui õpetajate haridusnõuded tõsteti samale tasemele arstide ja advokaatide omaga, tõstis see õpetajaameti mainet veelgi.

Paljudes maades käsitletakse õpetajaid justkui tehnikuid: on kellegi teise plaan, õpetaja lihtsalt teostab seda ja siis tuleb keegi tark, kes tulemust kontrollib. Soomlaste mõttemaailmale on niisugune asi võõras. Meil on õpetaja ise otsustaja ja vastutaja.

See kõik loob noortele õpetajaametist niisuguse pildi, et nad tahavad õpetajaks saada. Sellist kultuuri pole võimalik rahaga osta.

-Mida tähendas soomlaste enesetundele PISA esikoht? Kas see oli nagu Mika Häkkineni maailmameistritiitel? Ja kas esikoha kaotus on tekitanud üldrahvalikke tundeid?

Soomlased on ikkagi üpris realistlikud igasugu katsete tulemuste suhtes. Ameeriklased näiteks käituvad nii, justkui peituks testitulemustes vääramatu tõde. Soomlased on palju mõistlikumad. Esimesest PISA-tulemusest räägiti näiteks nii, et küllap on tegu juhusega, mõõtmisveaga. Alles pärast kolmandat PISA-mõõtmist hakati palju rääkima koolituse eksportimisest ja meil käib ikka veel palju väliskülalisi.

Küllap see siiski on suurendanud usaldust ja usku, et meil on tehtud õigeid valikuid. Ei kohakaotust ega tulemuste langust ei käsitleta liiga dramaatiliselt, sest saadakse aru, et tegu on tipptasemega – Euroopas kohe kindlasti.

Arutelu on loomulikult tekkinud. Näiteks on küsimus, miks meie koolid on uue tehnoloogia kasutusele võtmises võrreldes teiste maadega päris aeglased.