Paul-Eerik Rummo.

FOTO: Erakogu.

Ühiskonna struktuur on oluliselt muutunud, seda juba elementaartasandil nagu perekond, sõpruskonnad, töökollektiivid, kirjutab Paul-Eerik Rummo Postimehe arvamusportaalis.

Küsitakse, kas ma kodanikuühiskonna arendamise kontseptsiooni (EKAK, riigikogus heaks kiidetud 2002. a.) tegemisest osavõtnuna kujutlesin tänast ühiskonda sellisena, nagu ta nüüd on.

Vastus on pigem ei. Tosin aastat on pikk aeg, pealegi eelnes lukkulöödud teksti valmimisele suur hulk laialt hõlmavaid arutlusi juba omariikluse taastamisest peale ja varemgi. Tahe oli aidata taastekkida vabal ühiskonnal. Polnud puht-põhimõtteliselt võimalik eriti täpselt ette näha, veel vähem ette kirjutada, kuidas ja milliseks ühiskonna struktuur ja enesepeegeldus päriselt kujunevad. Ja jumal tänatud: loomupäraselt kuulubki ühiskonna mõistesse just stiihiline iseorganiseerumine ja enesekorralduslike mehhanismide loomulik kujunemine. Pealegi ei hõlma EKAK kaugeltki kõikvõimalikku kodanikuühiskonna mõistega seonduvat temaatikat ega olnud selleks ka mõeldud.

Eesmärgiks oli kujundada raamistik ühelt poolt praeguses sõnapruugis vabakonna ja teiselt poolt riigi (avaliku võimu) suhetele. Mis muuhulgas tähendab seda, et riik (avaliku võimu tähenduses) on vaid üks vabakonna toimimissfääre, -viise ja -võimalusi mõjutavaid tegureid.

Põhivedru peitub ikka vabakonnas (ühiskonnas, rahvas) eneses. Mis omakorda tähendab seda, et avaliku võimu toimimist mõjutavad tegevused (kaasatuse taotlemine ja reaalne osalemine, eestkosteühendused, protestiaktsioonid, märgukirjad jne) on vaid üks osa rahva tegemistest niisuguste kõrval, mida tehakse riigiaparaati hõlvamata vaba omaalgatuse korras.

Seda viimast hõlmab arengukontseptsioon (kui raamleping riigi ja vabakonna vahel) ses mõttes, et riigi asi on luua selline õiguslik keskkond, mis laseb hea tahtega inimestel vabalt oma elu elada ja seda oma parima äranägemise järgi edendada.

Tänapäeval hakkab selline arusaam enam-vähem enesestmõistetavaks saama. Kontseptsiooni tegemise taustaks aga oli veel liigagi elav mälestus enam kui poolesajandilisest totalitaarsest riigikesksusest oma psühholoogiliste siirete ja järelmõjudega. Vaba riigi põhiehitus sai valmis enne kui oma vabadust piisavalt tajuv ühiskond. Paradoksaalsel viisil oli vähemalt osaliselt nii, et riigil – vastupidi ajaloos tavapärasele protsessile – tuli hakata «endale» rahvast looma. Tegelikult kätkes siin suur risk end alles äsja vabaks laulnud rahvale – risk riigikesksuse, isikliku abituse ja sõltuvuse, aga ka mugavuse taastekkeks. Riigi esindajad selles protsessis suutsid siiski selle kiusatusliku šansi enam-vähem kasutamata jätta.

Ometi löövad riigikesksuse retsidiivid veel nüüdki välja, andes toitu nii kavalamale kui magedamale populismile. Vaba ja vastutusvõimeline mees/naine vabal maal, teiste samaväärsete hulgas – kui laialt ja sügavalt ikkagi on see tunnetus meil praeguseks juurdunud? Usutavasti siiski palju rohkem kui toona.

Üks on ilmne: ühiskonna struktuur on oluliselt muutunud, seda juba elementaartasandil (perekond, sõpruskonnad, töökollektiivid). Tehnoloogilised hüpped on kardinaalselt teiseks teinud infolevi ning arusaamade, hoiakute, väärtuste kujunemise ja genereerimise mehhaanika, nagu ka viisid füüsilises maailmas toimuvate aktsioonide esilekutsumiseks. Kasvanud on nii sotsiaalne kui geograafiline liikuvus, samas ka suuremate karjääriambitsioonideta hoiakute osakaal. Kommuune ei teki, kao ja põimu mitte ainult virtuaal-, vaid ka füüsilises ruumis nii linnades kui maal. Töö- ja tööjõupuuduse samaaegsus on ilmekam kui kunagi varem, kajastades inimeste senistest pikemaid eneseotsinguid ja andes tugevaid siirdeid kõigisse ühiskondlikesse suhetesse.

Mütoloogilise «kolmanda sektori» toimimine igavesest ajast igaveseks registreisse kantud, avalikest fondidest pudinal toetatavate emm-tee-üüdena hakkab muutuma anakronismiks. Kas kõik see peaks ärevust tekitama? Või on see äkki just asjade loomulik, ülepolitiseerimata ja üle-halduskorraldamata kulg? Ehk hoiab see ära ka vabakonna enda ülemäärase institutsionaliseerumise ja bürokratiseerumise, omamoodi paralleelriigi tekke? Elu näitab.

Sel nädalal avaldavad kodanikuaktivistid Postimehe arvamusportaalis oma arvamust Eesti kodanikuühiskonnast (varem ilmunud arvamused: Martin A. NoorkõivultKari Käsperilt ja Maris Jõgevalt). Eile arutas riigikogu kodanikuühiskonna arengut olulise tähtsusega riikliku küsimusena.