Vabakonna häda on selles, et pidevas ressursipuuduses – on see siis raha, arvestamine või usaldus – ei ole ühendustel sõltumatust vabalt valida ja võimalust alati asju hästi teha, kirjutab vabaühenduste liidu EMSL juhataja Maris Jõgeva Postimehe arvamusportaalis.
Eesti kodanikuühiskond on üldiselt olnud koostöö usku, või siis selles kasvanud. 2002. aastal riigikogus heaks kiidetud Eesti kodanikuühiskonna aregukontseptsioon (EKAK) räägib sellest, kuidas avalik võim ja vabaühendused ühiselt kodanikuühiskonda arendavad, ja see on siiani paljude riikide kodanikele ihaldatud eeskujuks. Enamasti neile, kes erinevatel põhjustel oma valitsustega jutule ei saa.
Me ei saa kunagi teada, kas kodanikualgatus Eestis on edenenud mingilgi määral EKAKist tulenevalt või on kõik saavutatud sellest hoolimata. Kas on kontseptsioon mõjutanud kuidagigi seda, et mitukümmend tuhat talgulist igal aastal mai esimesel nädalavahetusel kodust välja tulevad; või neid, kes suurimas meelehärmis Vabaduse platsile või riigikogu ette kogunevad. Võib ju mõelda, kas ilma kodanikuühenduste koostööta oleks demokraatia arengu eest hoolitsemise ülevõtmine välisrahastajatelt nii sujuv olnud, või kas otsekanalid, mis kodanikel ja nende ühendustel avaliku võimuga suhtlemiseks on, olemaski oleks – jättes hetkeks kõrvale küsimuse, kas need alati toimivad.
Üks Eestis resideeruv suursaadik rääkis, et kui siinsed õpetajad mõned aastad tagasi madalate palkade vastu protestides tänavale tulid, helistas ta oma koduriiki, et teatada rõõmusõnumist. Kodanikuühiskond ongi jõudnud tänavatele, aga mitte ainult. See on koolides, külamajades, supiköökides, haiglates, kodudes ja kontorites. Kümned tuhanded vabatahtlikud ja sajad elukutselised teevad palgaga või palgata tööd. Kõiki neid ei näe ega tunne, mõned neist ei hooligi tähelepanust, aga see ei õigusta nende mittemärkamist.
Ajal, mil riigid püüavad demograafiliste, sotsiaalsete ja kõigi teiste muutustega hakkama saamiseks leiutada uusi viise, ei saa vabakonnas olevast potentsiaalist mööda vaadata. Kui näiteks täna on suure osa Eesti inimeste jaoks tähtsaim tunda end turvaliselt, võib sellele kodanikuühendustega koostöös kaasa aidata kümnel ja enamalgi moel.
Turvatunnet loob see, kui saan elada kogukonnas, kus inimesed tunnevad ja usaldavad üksteist ning on valmis ja tahavad ühisellu oma osa anda. Turvatunnet loob, kui saan kindel olla riigivalitsemise usaldusväärsuses ja tean, et otsused sünnivad hoolega mõjusid kaaludes ja ära kuulates – seda ei juhtu, kui otsustaja ise tasakaalustamist tähtsaks ei pea või ärihuvide eest kostjad argumentide ja ettepanekute konkurentsis peale jäävad.
Turvalisena tunnen end siis, kui tean, et minu ja teiste sotsiaalsete probleemide ees ei pigistata silmi kinni. Täna riigikogule antud vabaühenduste manifest pakub lahendusi, kuidas vabaühendustes olevat potentsiaali selleks kõigeks paremini ära kasutada – ja pigem koostöövaimus kui vastandudes.
Loomulikult on hirm, et suhtes avaliku võimuga saab kodanikuliikumisest tühine instrument poliitikakujundamisel, hääletu ja hambutu. Aga ühegi kokkuleppega ei käi kaasas tingimust oma hääle ja kuraasikuse loovutamiseks, ja kui see ikkagi juhtub, on küsimus koostöö sisus ja tahtes, partnerite sisemises tugevuses ja võimekuses. Seepärast ei nõustu ma nendega, kes väidavad, et koostöökohtade otsimine vabaühenduste ja valitsuse vahel tingimata kodanikuaktiivsuse summutamist või kanaliseerimist tähendab. Olen koostööusku vabakonna usku.
Hoopis olulisem on, kas vabaühendustel endal on visioon kodanikuühiskonna arengust ning kas ollakse valmis selle poole liikumiseks (koos)tööd tegema. Kuivõrd seda tehakse, näitab samavõrra kodanikuühiskonna elujõudu, nagu julgus arvamusi väljendada või oskus mõjusaid teenuseid pakkuda. Kokkulepete, arengukavade ja katusorganisatsioonides osalemisega võetakse osaliselt vastutus selle eest, mis muidu oleks valitsuse ülesanne. Selline unikaalne luksus riigi jaoks, mida võiks samuti tunnustada.
Eesti seadused on organiseerumiseks ühed lihtsamad ja ka sõltumatust toetavad – loo selline ühing nagu ise tahad, hakka tööle ja juhi seda. Hirmuta saab protestida, korraldada kampaaniaid ja läbirääkimistel enda juurde jääda. Vabakonna häda on selles, et pidevas ressursipuuduses – on see siis raha, arvestamine või usaldus – ei ole ühendustel sõltumatust vabalt valida ja võimalust alati asju hästi teha. Sõltumatust olla efektiivne, innovaatiline ja võtta riske. Seda heidetakse ühelt poolt ette, samal ajal hoitakse ühendusi nõrkade kokkulepete, näilise kaasamise ja mitte kõige mõjusamate toetusskeemidega mugavalt ohjes.
Vaidlen vastu süüdistustele, et me inimesed ise ei panusta kodanikuühiskonda oma isiklikest vahenditest. Täpseid numbreid ju ei ole, kuid julgen väita, et vabatahtlikud töötunnid, annetused, ka väikesed liikmemaksud kokku ületavad projektikonkurssidest antu.
Ei ole olemas õigemat ja tühisemat kodanikualgatust. Inimene, kes läheb laupäeval Toidupangale appi või reageerib päästeväljakutsele, on oluline. Samamoodi see, kes külakoosoleku korraldab või aitab pärast päevatööd nõrgemate eest kostva petitsiooni kirja panna. Inimesi kokku toovad vabad võrgustikud on olulised, ja samavõrra on olulised institutsionaalsed katusorganisatsioonid. Kõigi nende inimeste ja organisatsioonide mõju ühiskonnas on vaja suurendada ja sellega võikski järgmisel kahel aastal Eesti kodanikuühiskonna arengukontseptsiooni elluviijad nii valitsuses kui vabaühendustes tegeleda.
Sel nädalal avaldavad kodanikuaktivistid Postimehe arvamusportaalis oma arvamust Eesti kodanikuühiskonnast (varem ilmunud arvamused: Martin A. Noorkõivult ja Kari Käsperilt).Täna arutas riigikogu kodanikuühiskonna arengut olulise tähtsusega riikliku küsimusena.
